2. Keskaeg

Gregooriuse koraal ehk gregooriuse laul (ladina cantus gregorianus) on keskajast pärinev Roomakatoliku kiriku ühehäälne liturgiline laul, mis on oma nime saanud paavst Gregorius Suure järgi.

Gregooriuse laul arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. Gregooriuse laul levis mitmeid sajandeid suuliselt, sest vanim noodikiri on teadaolevalt pärit 8.– 9. sajandist. 604. aastal valmis paavst Gregorius Suure käsul koostatud koraaliviiside valikkogumik ehk Gregoriuse antifonaarium. Sellest alates hakati kristlikel jumalateenistustel kasutama üksnes seal avaldatud viise.

Gregooriuse koraali lauldi saateta (a cappella), sest kirikus olid pillid keelatud.

Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile, puudus kindel taktimõõt. Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid – kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregooriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale, Jeesusele, Neitsi Maarjale, pühakutele. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, neumasid, millest on välja arenenud noodikiri.

Gregooriuse koraali esitamisel kasutatakse peamiselt kaht laulustiili:

• accentus – teksti laulmine põhiliselt ühel noodil;
• concentus – vaba meloodiaga laul.

Mitmehäälsuse tekkides sai gregooriuse koraalist vaimuliku laulu üks häältest. Kuni 12. sajandini valdavaks olnud organumites (mitmehäälne laul keskajal) oli gregooriuse koraal ülemiseks hääleks, umbes 12.–13. sajandil sai gregooriuse koraalist aga alumine hääl (cantus firmus).

Viide