5. Klassitsism

Franz Joseph Haydn (31. märts 1732 Rohrau – 31. mai 1809 Viin), rohkem tuntud kui Joseph Haydn, oli Austria helilooja, üks klassitsismiajastu viljakamaid ja tähtsamaid komponiste, kolmest Viini klassikust vanim. Teda nimetatakse tihti sümfoonia ja keelpillikvarteti isaks, sest andis nende žanrite arengusse olulise panuse. Haydn on olulisel kohal ka klaveritrio ja sonaadivormi arengus.

Haydn elas pea kogu elu Austrias ja töötas suurema osa oma karjäärist muusikuna jõukas Esterházy õukonnas. Vürsti suured maavaldused olid eemal muust maailmast, mistõttu oli Haydn kuni soliidse eani teistest heliloojatest ja nende loomingust eraldatud. Haydn ise ütles ühes kirjas, et ta oli sunnitud olema originaalne. Oma surma ajal oli Haydn üks kuulsamaid heliloojaid Euroopas.

Michael Haydn, keda Joseph heliloojana kõrgelt hindas ja tenor Johann Evangelist Haydn olid Joseph Haydni vennad. Ta oli ka Wolfgang Amadeus Mozarti sõber ja ühe aasta Ludwig van Beethoveni õpetaja.

Joseph Haydn sündis Ungari piiri lähedal Rohrau külas. Tema isa Mathias Haydn oli tõllassepp ja Rohrau külavanem. Haydni ema Maria, neiupõlvenimega Koller, oli varem töötanud Harrachi krahvi kokana. Kumbki Haydni vanematest ei tundnud nooti, sellegipoolest oli Mathias innukas rahvamuusik, kes mängis iseõppijana harfi ja laulis. Haydn on hiljem meenutanud, et tema lapsepõlv oli väga muusikarohke: tihti lauldi perekeskis või koos naabritega.

Haydn oli muusikaliselt andekas laps. Rohrau külas tal arenemisvõimalusi ei olnud. Haydnite sugulane Johann Matthias Frankh, kes oli koorijuht ja koolmeister Hainburgis, oli nõus hakkama Josephit õpetama. 6- aastaselt läkski Haydn 12 kilomeetrit eemal elava sugulase juurde elama ja õppima. Elu ei olnud kerge, ta oli tihti näljas ja tema riided olid räpased. Haydn õppis seal nii klavessiini kui ka viiulit ning oli sopran kohalikus kirikukooris. 1740. aastal kutsus Viini Püha Stephani katedraali kapellmeister Haydni poistekoori, kus ta laulis 9 aastat. Haydn elas katedraali kõrval asuvas Kapellimajas. 1745. aastal kolis sinna ka Josephi noorem vend Michael. Koorilauljatele õpetati üldaineid, sealhulgas ladina keelt ning laulmist, viiuli- ja klaverimängu. Puudulikuks jäid aga Haydni teadmised muusikateooriast ja kompositsioonist, kuid Püha Stephani katedraal oli üks peamisi muusikaelu keskusi Euroopas ja Haydn õppis väga palju ka lauldes.

Haydn töötas mitmel alal: muusikaõpetajana, tänavamuusikuna ja lõpuks 1752. aastal Itaalia helilooja Nicola Porpora teenrina, õppides tema juures kompositsiooni põhialuseid. Tänu Porporale pääses ta Viini parimatesse muusikasalongidesse.

Haydni oskused arenesid, esimene edu toonud teos oli koomiline ooper "Kõver kurat" ("Der krumme Teufel") Johann Joseph Felix Kurzi libretole. Aastatel 1754–1756 töötas ta lisamuusikuna Viini õukonnas, mängides ballidel või lauldes pühade ajal kapellis.

Tuntuse kasvades leidis Haydn endale aristokraatliku toetaja. 1759- 1561 oli Haydn krahv Morzini alluvuses kapellmeister. Tema ülesanne oli juhatada krahvi väikest orkestrit ja kirjutada sellele sümfooniaid. Varsti halvenes aga krahv Morzini majanduslik seis ja ta pidi muusikute ülalpidamisest loobuma. Kuid Haydn sai kiiresti uue tööpakkumise, kui 1761. aastal vajas asekapellmeistrit vürst Paul II Anton, rikka Esterházy perekonna pea. Asekapellmeistrina oli tema koormus suurem kui eakal kapellmeistril Gregor Werneril, kes hoolitses vaid kirikumuusika eest. Kui Werner 1766. aastal suri, sai Haydnist kapellmeister.

Kõige tihedamini resideeris perekond nende põlvest põlve päritud Esterházy lossis Eisenstadtis, hiljem aga uues, 1760. aastatel linnadest eemale ehitatud Esterházas. Haydnil oli suur vastutus: ta pidi kirjutama muusikat, juhatama orkestrit, mängima kammeransamblites nii oma ülematele kui ka ülematega ja tooma lavale oopereid. Vaatamata suurele koormusele oli töö kunstilises mõttes Haydnile suurepärane. Peaaegu 30 aasta jooksul, mil Haydn Esterházy õukonnas töötas, kirjutas ta väga palju teoseid ja tema helikeel arenes jõudsalt.

1779. aastast võis ta kirjutada ka teistele ning müüa oma loomingut kirjastajatele.

Esterháza asus linnadest kaugel, mistõttu hakkas Haydn tundma end järjest eraldatumana ja üksildasemana. Ta igatses Viini, kus elasid tema sõbrad, kelle seas oli ka Wolfgang Amadeus Mozart, kellega Haydn kohtus esmakordselt umbes aastal 1784. Haydn oli Mozarti teostest vaimustuses ning rääkis neist kiitvalt ka teistele. Mozarti austust Haydni vastu tõestab aga kogumik Haydnile pühendatud kuuest keelpillikvartetist, mida tuntakse tänapäeval "Haydni kvartettidena".

1790. aastal suri vürst Nikolaus, tema poeg Anton koondas suurema osa oma õukonnamuusikutest. Kuna Haydnil oli nüüd õukonnas vähe teha, võttis ta vastu pakkumise saksa impressaario Johann Peter Salomonilt ning läks Inglismaale, et kanda suure orkestriga ette oma uusi sümfooniaid. Nii esimene (1791–1792) kui ka teine reis (1794–1795) olid väga edukad. Publikut vooris Haydni kontsertidele ning nii helilooja tuntus kui ka materiaalne kindlustatus suurenesid. Haydn nimetati Oxfordi Ülikooli audoktoriks.

Inglismaa reisideks on kirjutatud näiteks sümfooniad nr 94 ("Üllatussümfoonia"), 100 (Militaarsümfoonia) 103 ("Timpanipõrin") ja 104, "Rideri kvartett" (op 74, nr 3) ja 39. klaveritrio ("Mustlasrondo").

Kui Haydn 1790. aastal Londonisse sõitis, kohtus ta Bonnis noore Ludwig van Beethoveniga. Viini naastes järgnes talle ka Beethoven ja kuni teise Londoni reisini oli Beethoven tema õpilane.

Viinlaste jaoks oli Haydn kui avaliku elu tegelane. Koostöös libretisti Gottfried van Swieteniga kirjutas Haydn seal oratooriumid "Loomine" (1798) ja "Aastaajad" (1801).

Viimast korda saatis Haydnit tema elu ajal edu 27. märtsil 1808, kui helilooja auks kanti ette tema oratoorium "Loomine". Joseph Haydn suri 77-aastaselt 31. mail 1809.

Looming

Haydni teostele on omane, et laiemad vormiosad on välja arenenud väga lühikestest ja lihtsatest muusikalistest motiividest. Muusika lähtub tihti vormist ja teoste tähtsamad hetked mööduvad pigem kiiresti. Haydni looming on olulisel kohal sonaadivormi arengus, kuid erineb siiski tema noorematest kaasaegsetest, Mozartist ja Beethovenist, kes kasutasid samuti peamiselt sonaadivormi.

Haydn kirjutas muusikat üle kuue aastakümne (umbes vahemikus 1749–1802). Selle aja jooksul muutus tema looming järk-järgult ja pidevalt keerukamaks, kuivõrd Haydn arenes enda kogemustele tuginedes ja võttis teistest heliloojatest eeskuju.

Haydn on kirjutanud: 106 sümfooniat, neist 104 on nummerdatud. Tuntuimad on 45. ("Lahkumissümfoonia"), kuus Pariisi sümfooniat (nr 82 – 87), 94. ("Üllatussümfoonia"), 101. ("Kell") ja 104. sümfoonia. Üle 70 keelpillikvartetti, 3 oratooriumi, arvukalt instrumentaalkontserte, üle 20 ooperi.

Viide

Anekdoote ja tõsilugusid Joseph Haydnist

*

Vürst Mikós Esterházy oli mitte ainult Ungari riigimehena tuntud aadlik, vaid ka suur kunstide metseen, kellel oma lossides viibides oli kaasas sümfooniaorkester. Ühel suvel, mil vürst peatus pikemat aega Ungaris Esterházy lossis, muutusid orkestrandid närviliseks, sest igatseisid koju Viini oma perekondade juurde. Kui siis vürst teatas, et pikendab veel viibimist lossis, pöördusid pillimehed oma kapellmeistri Joseph Haydni poole nõu saama, mida teha, et koju pääseda.

Haydn tuli mõttele kirjutada uus sümfoonia, mis annaks märku orkestrantide soovit tagasi Viini minna.

Mõni paev hiljem kanti sümfoonia vürstile ja ta sõpradele ette. Teose lõpuosas vaikivad kordamööda pillid. Kellel enam midagi mängida polnud, kustutas puldil küünla, pani pilli kotti. Siis tegi sama lõpptegevuse läbi Haydn ise, lahkus, ja sümfooniat lõpetama jäi viimane pillimees. Vürst sai demonstratsioonist aru ja juba järgmisel päeval asuti ärasõidule.

Sümfooniat hakati kutsuma ja kutsutakse tänapäevalgi „Lahkumissümfooniaks“.

*

Aastal 1805 levis Pariisis kumu, et Haydn on surnud. Ehkki keegi üksikasju ei teadnud, avaldasid artikleid ta mälestuseks ja ülistuseks. Cherubini komponeeris sel puhul kiiresti ühe kantaadi, linnas korraldati mälestusõhtu, kus kanti sel puhul ette Mozarti „Reekviem“.

Samal ajal elas 73-aastane Haydn rahulikult Viinis. Kui ta enda Pariisi matustest kuulis, naeris ta südamlikult ja ütles: „Kui kahju, et ma mälestuskontserdist midagi ei teadnud – ma oleksin Pariisi sõitnud ja „Reekviemi“ ise juhatanud.“ Haydni sõber, Itaalia poeet Giuseppe Carpani küsis kord Haydnilt: „Millest see tuleb, et suurem osa teie vaimulokkudest lauludest on rõõmsa loomuga, lõbusad ja isegi naljakad?“

Haydn vastas: „Ma ei oska neid laule teisiti luua. Kuidas nad mulle mõjuvad, nii annan mina nad kuulajatele edasi. Võib-olla on asi selles, et kui ma jumala peale mõtlen, siis valdab mu südant niisugune rõõm, et muusika voolab nootidesse iseenesest. Ja et jumal mulle rõõmsa südame on andnud, siis loodan, et ta annab mulle andeks, kui teda rõõmsalt teenin!“

Allikas: Rannap, H. (2014). Lk 105-106.