2. Keskaeg

Lääne kirikumuusika sündi seostatakse Milano piiskopi e. püha Ambrosiusega (333-397), kes sai Milano piiskopiks 374. a. Ambrosius oli kõva laulumees ning lauluviiside innustatud korjaja ristikoguduse seas ja pani need viisid ka kirja. Ambrosius pani aluse Milano liturgiale. Milano liturgilist laulu nimetatakse alates 9. sajandist ambroosiuse lauluks.

Lääne kirikumuusika sümboolseks keskuseks sai Rooma. Liturgia kujunes ühistest palvustest ja laulmistest, mida hakkas 8.- 9. sajandil toetama kirikuorel. Erinevad rahvuslikud arengusuunad liturgias ohustasid kiriku ühtsust ja mõjuvõimu. Lääne kirikus ei olnud esimesel aastatuhandel ühtset liturgiat kuna põhjuseks oli see, et Euroopa muusikakultuur oli suuline ning puudus ühtne ja üheselt mõistetav noodikiri.

590. a. valiti Rooma 64. paavstiks Gregorius Suur (540-604). Ta oli esimene munk, kes sai paavstiks. Gregoriuse poolt läbiviidud kirikureformiga võeti kasutusele uus liturgia, mis juurdus Lääne- Euroopas. Eelkõige ühtlustas Gregorius I liturgilised tekstid, mis said ühtse lääne kirikulaulu ehk gregooriuse laulu aluseks.

Gregorius Suur ei olnud muusik ega otseselt seotud laulmisega, vaid kirikulaulu koguja, arendaja ja propageerija. Tegemist oli vaimuliku laulu arenguga.

LITURGIA- (kreeka keeles λειτουργία leiturgía, 'avalik teenistus') on kindla korra järgi peetav jumalateenistus.

Selgituseks! Katoliiklased nimetavat liturgiat missaks ja õigeusklikud kasutavad liturgia mõistet ainult armulauaga jumalateenistuse kohta.

Kristlik kirikulaul on seotud kahte liiki liturgiaga:

Officium e. tunnipalvus - lihtne, tavaliselt ilma eriliste rituaalideta palvus, peetaks 8 korda päevas, enamasti kloostrites.

MISSA- igapäevane jumalateenistus, mis omakorda koosneb kahest osast:

• eelmissast, mis koosneb kindlaks määratud palvetest, pühakirja lugemisest ja jutlusest;
• peamissa, mille keskpunktiks on altarirituaal ja armulaud.

Missa jaguneb ordiaariumiks, mis on tunnipalvuse muutumatu tekstiline osa, mis igal päeval kordub ja propriumiks, kus suur osa tekstidest aga muutub igal päeval vastavalt kirikukalendrile.

Missa ehk armulauaga jumalateenistuse ordinaariumi osade tekstid:

I Kyrie eleison - Issand halasta

II Gloria in excelsis Deo - au (au olgu jumal kõrgel)

III Credo in unum Deum - usun (mina usun ühte jumalat)

IV Sanctus/Benedictus - püha/kiidetud olgu

V Agnus dei - Jumala tall

Pikemad tekstid Credo ja Gloria võivad muusikas olla jagatud ka väiksemateks osadeks.

Missa ordinaariumiosade tekste hakati teadlikult komponeerima 14. sajandil Ars nova ajastul. Esimese muusikaliselt tervikliku heliteosena on säilinud Guillaume de Machaut erinevatel andmetel 1340-ndatest 1360-ndateni loodud missatsükkel Messe de Notre Dame. Alates 19. sajandist võib missa olla ka jumalateenistusest sõltumatu iseseisev muusikateos.

Hiljem kujunes välja ka iseseisev muusikaline missa kui tsükliline kooriteos:

• mida esitatakse a´cappella või instrumentaalsaatega;
• võib sisaldada ka soolo- ja ansamblisolisti;
• tekst on enamasti ladinakeelne;
• 5 põhiosa on ordinaariumiga samad;
• uuemal ajal esitatakse muusikalisi missasid eraldi kontserdina.

Keskaegsed muusikalise missa kirjutajad olid: Dufai, Desprez, Palestrina.

Hilisemad missameistrid on ka J.S.Bach, W.A.Mozart, L.v.Beethoven, F.Schubert, F.Liszt jt.

KIRIKULAUL on religioosse muusika vorm, mis põhines katoliku kiriku kalendril ja liturgial.

Kristlikus muusikas on kõige vanemad kirikulaulud psalmoodia ka psalmi tekstide laulmine ja hümnoodia ehk hümnilaulmine on laulmine vabalt loodud tekstidel. Ühehäälse kirikulaulu klassikalised ettekandeviisid olid antifooniline, kus vaheldumisi laulavad kaks koori (katoliku ja õigeusu kirikus) või vaimulik ja kogudus (luteri kirikus) ja responsoorne, algselt koorirefrääniga soololaul, improvisatsiooniline, pikkade kaunistustega.

Keskaegse muusikakultuuri kujunemise ja säilitamise kohaks kujunesid kloostrid (näit. Tours Prantsusmaal, St. Gallen Šveitsis).

Loe lisaks! Missa e. jumalateenistus

Viide