5. Klassitsism

Orkester on suurekoosseisuline instrumentaalansambel, mis koosneb pillimängijatest ja dirigendist. Orkestri liiget nimetatakse orkestrandiks.

Nimetus on tuletatud kreekakeelsest sõnast orchestra, mis 6.–5. sajandil eKr tähendas antiikteatri eeslava (orkestrat). 16. sajandil muutus orkestri mõiste. Orkestriks hakati nimetama lava ja kuulajate vahelist ruumi kui ka seal mängivaid pillimehi.

Varajased orkestrid sisaldasid keelpille, puu- ja vaskpuhkpille, klahvpille ja näppepille. Piir orkestri- ja kammermuusika vahel oli ähmane. See sõltus ettekande kohast ja kui palju milliseid pille kasutati. Kuni 17. sajandini ei loodud muusikat kindlatele muusikainstrumentidele.

Viide

Klassikaline orkester kujunes 18. sajandi keskel.

Sümfooniaorkester on orkester, kuhu kuuluvad:

• puupuhkpillid: flöödid, oboed, klarnetid, fagotid;
• vaskpuhkpillid: metsasarved, trompetid, tromboonid, tuuba;
• timpanid, löökpillid, klaver, harf jne.;
• keelpillid: viiulid, vioolad, tšellod, kontrabassid.

Olenevalt üheliigiliste soleerivate puhkpillide hulgast liigitatakse orkestrid:

• kaheseks ehk väikeseks orkestriks;
• kolmeseks, neljaseks jne ehk suureks orkestriks.

Kõigis orkestrikoosseisudes lisanduvad vastavalt partituurile löökpillid: suur trumm, väike trumm, timpanid, taldrikud, triangel, kastanjetid, kellamäng, tšelesta, gong, tamtamm jm ning harf(id).

Kahene koosseis kujunes välja Viini klassikute loomingus. Soleerivaid puu- ja vaskpuhkpille on 2 igast liigist: 2 flööti, 2 oboed, 2 klarnetit, 2 fagotti, 2 metsasarve, 2 trompetit. Sageli ka tromboonid, tuuba ja timpanid. Tänapäeval on koosseisus ka pikoloflööt, mille partiid esitab 2. flöödimängija. Puhkpillide kõla tasakaalustavad keelpillid.

19. sajandi lõpul oli kolmene koosseis kohustuslik mistahes sümfooniaorkestri komplekteerimisel. Kolmeses koosseisus on suurendatud samatämbriliste puu- ja vaskpuhkpillide arvu kolmeni.

Suures sümfooniaorkestris oli alates 19. sajandist kõiki puhkpille neli ja ka keelpille topelt – neljane koosseis.

Viide