3. Renessanss
3.2 Madalmaade muusika 15.-16. sajandil, kõrgrenessanss
15. sajand oli Madalmaade vokaalpolüfoonia kõrgaeg. Ulatuslik ja rikas Burgundia riik oli soodsaks pinnaseks kunstidele ja muusikale. Kuna mandril tegutses palju inglasi, olid inglise ja prantsuse muusika tihedas kontaktis. Sedakaudu leviski tertsi- ja sekstiintervallide kasutamine Inglismaalt mandrile. Kujunes välja uus kõlaideaal – tertsidel ja sekstidel põhinevad kooskõlad, mis saavad hilisema muusika harmoonia aluseks.
14. sajandil domineeris heliloojate loomingus ilmalik laul.
15. sajandil tõusis taas esiplaanile kirikumuusika. Esmakordselt kirjutati terviklikke missatsükleid ja polüfoonilisi hümne. Madalmaade koolkonnal oli uudne muusikaline keel, kombineerides endas ars nova ratsionaalset kompositsioonitehnikat, inglise terts- ja sekstkooskõlasid, laulvat meloodiat ja imitatsioonilist polüfooniat (kaanon).
Kaanon on võte muusikas, kus polüfoonilise teose mõned hääled tuletatakse teistest – kirjas on neid vähem, kui reaalselt kõlab. Kaanonil on kaks vormi:
- meloodia esitamine teises hääles hilisema algusega (täpne kaanon);
- tuletatud hääl on saadud põhimeloodiat töödeldes.
Ilmalik polüfooniline laul võis kompositsiooni lihvituselt olla missa ja motetiga võrdne ning tema kasutusala oli palju laiem. Tekstides valitses 15. sajandil prantsuse keel, hiljem tulid selle kõrvale itaalia, saksa, inglise ja hispaania keel. Polüfoonilise laulu hiilgeaeg oli 16. sajandil. Nooditrüki leiutamine andis talle linnakultuuris väga laia leviku. Nooblimate laulude, prantsuse šansooni ja itaalia madrigali kõrvale ilmusid sel ajal ka palju lihtsamad, rahvalikku laadi laulutüübid. Laulustiil erineb oluliselt ka maade kaupa.
Tuntumad Madalmaade koolkonna heliloojad olid Josquin Desprez ja Orlando di Lasso.
Josquin Desprez (1450 ja 1455 vahel – 1521) oli prantsuse renessansshelilooja.
Josquini nimetatakse esimeseks kõrgrenessansi vokaalpolüfoonia meistriks. Josquin kirjutas nii vaimulikku kui ka ilmalikku muusikat kõigis ajastu tähtsamates vokaalžanrides, muu hulgas missasid, motette, šansoone (ilmalik mitmehäälne prantsuse laul) ja frottolasid (itaalia rahvalik laul). 16. sajandil ülistati nii tema meloodia loomise annet kui ka tehnilist leidlikkust. 50 aastat kestnud viljaka karjääri lõpuks oli ta välja kujundanud lihtsustatud stiili, kus polüfoonilise kompositsiooni iga hääl liikus vabalt ja sujuvalt ning suurt tähelepanu pööras ta ka teksti selgusele ja joondumisele muusikaliste motiividega.
Orlando di Lasso (tuntud ka kui Orlandus Lassus; 1532–1594) oli renessansshelilooja.
Ta oli Madalmaade koolkonna viimane suur meister. Lassus on kirjutanud kokku üle 2000 heliteose, nii vaimulikke kui ka ilmalikke. Orlando di Lasso väljenduslad on impulsiivne, dünamiline, värvirohke.
Vt edasi Hilisrenessanss 16.sajandil