4. Muutused maailmamajanduses

Transport

Transport ehk veondus on majandusharu, mis tegeleb kaupade ja inimeste ühest kohast teise toimetamisega. Transport jaguneb omakorda kaheks haruks: kaupade ja reisijate veoks. Kaubaveo juurde kuuluvad allharudena veel logistika ja laomajandus. Logistika tähtsus on aja jooksul järjest suurenenud ja sellest on kujunenud veonduse võtmeharu. Tinglikult võib transpordi alla lugeda ka reisikorralduse, mis on samaaegselt ka turismimajanduse osa.

Agraarühiskonnas oli kaugemaid vedusid väga vähe ja nende puhul kanti kaupu seljas või kasutati veoloomi. Tänu aeglasele tempole ja väikestele kogustele oli selline transport väga kallis. Kaupade kohale toimetamisega tegelesid kaupmehed ise. Omaette majandusharuks kujunes transport alles 15.-16. sajandil, purjelaevade ajastul. Purjelaevadega oli esimest korda võimalik sõita meretagustele maadele ja ka teistele mandritele, kuid need laevad sõltusid väga palju ilmast ja liikusid suhteliselt aeglaselt. Osad laevaomanikud loobusid mingil hetkel kauplemisest ning hakkasid tegelema ainult kaupade veoga. Lõplikult eraldus transport kaubandusest 18. sajandi keskel.

Tööstuse tekkides ning arenedes suurenes vedamist vajavate kaupade hulk kiiresti. Enne raudteede kasutusele võttu veeti kaupu peamiselt mööda veeteid, maanteed mööda toimus ainult väiksemate kaubakoguste kokku- ja laialivedu. Jõe- ja rannikuäärse meretranspordi arendamiseks ehitati hulgaliselt kanaleid ja süvendati jõgesid ning sadamaid. Jõed on tihti käänulised, see teeb jõetranspordi aeglaseks. Kaugemate maadega kaubeldi meritsi. Sellises olukorras sai kaubamahukas tööstus areneda ainult rannikuriikides, kellel oli lisaks veel tihe laevatatavate jõgede võrk, mida sai täiendada kanalitega. Sellised riigid olid näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa, aga ka USA kirdeosa.

19. sajandi alguses hakati ehitama raudteid ja see andis lõpuks võimaluse ehitada tehaseid ka veeteedest kaugemale, sisemaale. Raudtee muutus rohkem kui sajandiks kõige kasutatavamaks transpordiliigiks. Raudteid ehitati ka neisse piirkondadesse, kus olid kanalid ja laevatatavad jõed, tõrjudes viimased kasutusest välja. Rongid mahutasid palju kaupa ja liikusid kiiresti, see tegi neist hea vahendi kaupade toimetamiseks pikkade vahemaade taha. Paraku saab rong sõita ainult rööbastel ja kindla graafiku alusel, seetõttu ei ole raudteetransport eriti paindlik. Kokku- ja laialivedu toimus endiselt hobustega ja oli seetõttu aeglane ning kallis.

Meretranspordis võeti 19. sajandi keskel kasutusele aurulaevad, mis muutsid meretranspordi kiiremaks ja turvalisemaks. 1869. aastal avati Suessi kanal, mis lühendas mereteed Euroopast Aasiasse ligi 6000 km võrra. 1914. aastal avati Panama kanal, mis lõi otsetee Vaikse ja Atlandi ookeanide vahele.

Järgmine pööre transpordi arengus toimus 20. sajandil seoses autode kasutuselevõtuga. Ehitati juurde maanteid ning parandati olemasolevaid. Riigisisesed veod jagunesid sellest alates peamiselt raudteede ja maanteede vahel. Neid täiendasid rannikuäärsed mereveod ja suurematel jõgedel ka jõetransport. Tänu autodele muutusid kiiremaks ja mugavamaks peamiselt lühiveod, kaugveod (üle 500 km) olid raudteega odavamad. Autode suur eelis oli paindlikkus – nad ei vajanud sõitmiseks rööpaid ja nendega sai sõita just siis kui vaja. Kaupade ümberlaadimine ja ladustamine toimus raudteejaamades ja sadamates. Rahvusvahelised veod toimusid meritsi. Kuigi autod olid esialgu kallid ja neid said endale lubada ainult rikkad inimesed, andis autode levik ka inimestele aja jooksul üha rohkem liikumisvabadust.

1950ndatel arendas USA transpordiettevõtja Malcolm McLean välja universaalse kaubakonteineri, mida sai kasutada nii autodel, rongidel kui laevadel kaupu vahepeal ümber laadimata. Esimene regulaarne konteinerlaevaliin avati USAs 1957. aastal. Tolleaegseid hindu arvestades vähendas selliste konteinerite kasutamine laadimistasusid 36 korda (viide). Lisaks vähenes märgatavalt ka laadimisaeg. 1980ndatel aastatel muutusid konteinerveod spetsiaalsetel konteinerlaevadel peamiseks veoliigiks nii rahvusvahelistes kui regionaalsetes vedudes.

Kui esimene konteinerlaev mahutas 58 11-meetrist konteinerit, siis 2017. aastal vette lastud tolle hetke maailma suurim konteinerlaev OOCL Hong Kong võib peale võtta 21413 20-jala (6,06 m) pikkust konteinerit.

1960ndatel muutus massiliseks ka lennukite kasutamine. See võimaldas kiireloomuliste ja kergesti riknevate kaupade globaalset vedu. Lennukeid kasutati palju ka postisaadetiste ja reisijate veol (vt Turism).

Torutransport erineb teistest transpordiliikidest selle poolest, et kaup liigub, aga transpordivahend seisab paigal. Seda kasutatakse suurte koguste vedelike (vee, nafta) ja gaaside ümberpaigutamiseks. Esimesed naftajuhtmed(torustikud) võeti kasutusele juba 19. sajandil. Selle transpordiliigi eeliseks on nii torustiku ehitamise kui kaubaveo madal omahind, väikesed kaod ja täieliku automatiseerimise võimalus. Puudusteks on kindel marsruut ja limiteeritud kaubaliigid (ainult vedelikud ja gaasid).

Tänapäeval kasutatakse olenevalt piirkonnast ja veose liigist kõiki eelnimetatud transpordiliike. Veoloomi kasutatakse seal, kus teid ei ole, nt eraldatud mägikülades, aga ka kõrbetes. Purje- ja aurulaevu kasutatakse tänapäeval ainult turistide lõbustamiseks ja hobikorras. Jõelaevu kasutatakse vähem kui varem, nt Euroopas kasutatakse jõetransporti peamiselt puistekaupade (maagi ja söe) veoks. Mandritevahelised veod toimivad peamiselt konteinerlaevade või lennukite abil. Tänu laevade suurele mahutavusele ja väikesele kütusekulule on meretransport odavaim transpordiliik. Paraku on ta aeglane. Lennutransport on kiire, aga kallis ning lennuväljale jõudmine ja lennuväljalt omakorda sihtkohta jõudmine võib võtta palju aega. Samas on lennukiga võimalik toimetada kaupa otse kaugel sisemaal asuvatesse sihtkohtadesse. Maismaal on kaugvedude puhul eelistatud raudtee, sest pikal distantsil on see odavam kui autotransport; lühivedudel autotransport. Autotranspordi tähtsus suureneb, sest üha rohkem kasutatakse ekspressvedusid, mille puhul ümberlaadimist ei toimu, kaup toimetatakse otse sihtkohta. See on kõige paremini korraldatav autodega, mis saavad sõita ka seal, kus raudteed pole ja ei sõltu kindlast graafikust.

Reisijateveo puhul võistlevad omavahel lennu-, rongi- ja autotransport. Mandrite vahelistel marsruutidel on selgelt ülekaalus lennutransport, sisemaal mitte. Lennuk on küll kiire, kuid lennujaamad asuvad tihti linnast väljas. Ka peab lennutranspordi puhul arvestama turvakontrollile ja muudele formaalsustele kuluva ajaga. Linnastunud piirkondades sõidavad kiired reisirongid, mis viivad inimesed otse ühe linna südamest teise ja võivad teatud distantside puhul olla kiiremadki kui lennutransport. Autotranspordi eelisteks on sõltumatus graafikutest ja ettemääratud marsruutidest ning privaatsus.

Sarnaselt teistele majandusharudele toimub ka veonduses ettevõtete koondumine ja kitsam spetsialiseerumine, et konkurentsis vastu pidada. Tänu tehnika arengule suureneb pidevalt transpordivahendite kandevõime, kiirus, mugavus ja turvalisus. Erinevate omadustega ja vajadustega kaupadele on loodud vastavad transpordivahendid (kütusetankerid, spetsiaalsed treilerid elusloomade või sõiduautode veoks jne). Ehitatakse järjest paremaid teid, lennujaamu ja sadamaid, täiustatakse lao- ja laadimistehnikat ning infrastruktuuri. Nagu juba eelpool mainitud, on väga tähtsal kohal logistika, sest targa planeerimise puhul on võimalik vedusid korraldada täpsemalt, odavamalt ja kiiremini; see aga on rahvusvaheliste tootmisahelate puhul ülioluline. Logistikafirmade ülesandeks on erinevate omanike kaupade paigutamine sobivatele transpordivahenditele ning kauba veo organiseerimine kõige optimaalsemal moel. Kauba ümberlaadimine ühelt transpordiliigilt teisele toimub multimodaalsetes jaotuskeskustes ehk terminalides. Näiteks paigutatakse konteinerid autodelt rongidele või konteinerlaevadele. Lisaks toimub seal vastuvõtmine ja väljasaatmine, kogumine ja jaotamine, ladustamine, osaline ümbertöötlemine, kauplemine ja kontroll. Väiksemate ladude ja jaotuskeskuste asemele tekib väiksemal arvul suuremaid ja moodsamaid terminale, mis teenindavad suuremaid piirkondi.

Tänapäeva veonduses ja logistikas on väga olulisel kohal ka info- ja kommunikatsioonitehnika üha laialdasem kasutamine. Seda kasutatakse nii transpordivahendite tehniliste süsteemide juhtimisel, navigatsiooniseadmetes, veovahendite ja kaupade liikumise globaalsel jälgimisel kui infrastruktuuris.

Kaasaegne maailmamajandus ei saaks toimida ilma hästi toimiva veonduseta. Ilma selleta ei saaks liikuda ei kaubad ega inimesed, ei oleks võimalik geograafiline tööjaotus ega regioonide spetsialiseerumine. Mõnedel riikidel on asendist tingitud eelised transpordivaldkonnas tegutsemiseks, näiteks transiiditeenuste osutamiseks. Selliste teenuste alla kuuluvad maanteede, sadamate, ladude, sise- ja territoriaalvete ning õhuruumi kasutamise võimaldamine ning ümberlaadimistööde tegemine. Näiteks Holland vahendab Euroopa kaupu mujale maailma, Taanit läbivad teiste Põhjamaade kaubavood teel Lääne-Euroopasse, Baltimaade asend Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel võimaldab pakkuda transiiditeenuseid Venemaa eksportööridele.

Kuna mandritevaheline kauplemine käib meritsi või õhu kaudu, on eelised neil riikidel, kel on olemas suured sadamad või lennujaamad. Euroopas on sellisteks lisaks Hollandile Hispaania (Barcelona sadam) ja Prantsusmaa (Marseille sadam), mille kaudu tuuakse sisse Aasia ja Aafrika kaupu. Aasias on tuntud transiidikeskusteks näiteks Singapur ja Hiina suured sadamalinnad nagu Shanghai, Shenzhen jt. Põhja Ameerika suurimad sadamad on Los Angelese ja Long Beach’i sadamad, milledest käib kokku läbi üle neljandiku kogu Põhja-Ameerika konteinervedudest (viide). Kaubakoguselt kolmas on idarannikul asuv New York’i ja New Jersey sadam. Aafrikas on kaubakoguselt suurimad sadamad Port Said (Egiptus), Durban (LAV) ja Tangier (Maroko) (viide), Lõuna-Ameerikas Port of Santos (Brasiilia, São Paulo osariik).

Lennujaamadest käis 2015. aastal kõige rohkem kaupa läbi Hongkongi, Memphise (USA) ja Shanghai (Hiina) lennujaamade.

Kõik laevad peavad olema kuskil riigis registreeritud ja järgima selle riigi seadusi. Tavaliselt on laev registreeritud selles riigis, kust on pärit tema omanikud, aga mitte alati. Mõned riigid ei maksusta laevafirmade kasumit ja esitavad laeva registreerimiseks väga vähe nõudmisi. Sellist nn mugavuslipu pakkumist kasutavad ära laevaomanikud, kes soovivad oma kulutusi vähendada. Nii on nt Libeerial, Panamal, Kreekal, Küprosel , Bahamal ja veel mõnel väikeriigil ametlikult suur laevastik, kuid tegelikult on enamiku laevade omanikud hoopis teistest riikidest. Mugavuslipu laevadega kaasneb hulk probleeme, sest tihtipeale on seal väga halvad töötingimused, madal palk ja ei järgita keskkonnanõudeid.

Transpordi keskkonnamõju on väga suur ka siis, kui keskkonnanõudeid arvestatakse. Autotransport on üks maailma suurimaid õhusaaste allikaid. Tihedalt asustatud piirkondades ja linnades piiratakse seetõttu autotransporti ja arendatakse ühistransporti, eriti raudteid ja muid rööbastranspordi liike, mis säästavad tänavapinda ja keskkonda. Keskkonnamõju on ka muutunud maastikupilt ja looduskeskkonna vähenenud osakaal. Eestiski on viimasel ajal kirgi kütnud erinevate transpordiprojektidega seotud keskkonnaprobleemid. Nt Reidi tee ja Haabersti ristmiku ehitustega Tallinnas ja muidugi Rail Balticuga seotud küsimused.

Transpordil on ka suur sotsiaalne mõju. Juurdepääsu olemasolust sõltub eri asendiga regioonide areng ning ka erinevate ühiskonnagruppide vahelised erinevused: vanurid, lapsed, puudega inimesed ja vaesed ei sõida ise autoga ja sõltuvad seega ühistranspordist. Riik saab siin sekkuda ja luua halvamate transpordioludega piirkondadele või inimestele lisavõimalused. Nt maksavad mitmed riigid dotatsioone saartele viivatele laevafirmadele ja toetavad hõredama elanikkonnaga piirkondades bussiliiklust.