2. Asustus

Nagu eelpool juba juttu oli, on osa linnu korrapärasema tänavate võrgustikuga kui teised. Erinevused on ka infrastruktuuri korralduses. See annab märku linnaplaneerijate tegevusest. Juba algusaastatest peale planeeritult kasvanud linnad on korrapärasema struktuuriga. Tavaliselt toimib ka nende infrastruktuur suuremate tõrgeteta. Iseenesest kujunenud linna struktuur on kaootilisem ja vähem läbimõeldud. Maailmas on ka selliseid linnu, mis mingil arenguetapil on kasvanud planeeritult, kuid väga kiire linnastumise perioodil kasvutempole alla jäänud. Tagajärjena on linnade servadesse kerkinud suured slummialad, kus puuduvad veevärk, kanalisatsioon, elekter ja prügivedu. Tänavate struktuur on korrapäratu ja eluasemete välisilme ei kannata kriitikat. Kuna töökohti napib, hakkab vohama kuritegevus, halbade sanitaartingimuste tõttu ka haigused.

Tänapäeva linnades on olemas linnaplaneerimise ametid, kus on tööl rohkem kui üks planeerija. Nende ülesandeks on linna arenguvajaduste ja –võimaluste väljaselgitamine, arengustrateegia kujundamine, infrastruktuuri planeerimine, detailplaneeringute ja ehituslubadega tegelemine, miljööväärtuslike alade määratlemine ning nende kaitse- ja kasutustingimuste määramine, ehitusjärelevalve teostamine ja ehitiste vastuvõtmise korraldamine, maamõõtmis- ja geodeesiatööde korraldamine, kohanime- ja aadressikorraldus jne. Näiteks Tallinna Linnaplaneerimise ametis töötab 11 spetsialisti – arhitektid, disainerid, linnaplaneerijad ja miljööalade spetsialistid.

Linna planeerimisel ei saa planeerijad oma kujutlusvõimel täiesti vabalt lennata lasta. Arvestada tuleb olemasolevate tingimustega – maastik, veekogud, kliima, olemasolevad hooned ja infrastruktuurid ning ka linnaelanike vajadused. Kui linn on väga autostunud, tuleb mõelda teede laiendamise ja maa-aluste parklate või hoopiski autovabade tsoonide loomise peale. Kui linn asub külmas kliimas, tuleb seda arvestada näiteks ühistranspordi ootepaviljonide kujundamisel ja paigutamisel.

Erinevas arenguetapis olevatel linnadel on erinev sisestruktuur, kuid teatud sarnasused on kõikide linnade ülesehituses. Kõikidel linnadel on olemas ärikeskus. Ameerika linnadel on see linna keskel, Euroopa linnade keskel on tavaliselt ajalooline vanalinn ja tänapäevane ärikeskus paikneb selle kõrval. Ärikeskuses on maa kõige kallim, seepärast ehitatakse sinna kõrgemaid maju. Põhja-Ameerika linnades valitsevad ärikeskustes pilvelõhkujad. Eluasemeid on ärikeskuses vähe või üldse mitte. Lisaks erinevatele büroodele, pankadele ja valitsusasutustele paiknevad ärikeskuses ka hotellid ja meelelahutuskohad. Kauplused on orienteeritud rohkem rikkamatele klientidele ja turistidele. Tallinnas on selline piirkond Kaubamaja ümbruses.

Enamasti on linnades ka tööstuspiirkonnad. Kui tööstusajastul paiknesid tööstused rohkem linna keskel, siis nüüdisajal on need kolinud linna piirialadele või isegi linna piiridest väljapoole. Tööstuspiirkonnale on oluline võimalus tooraineid ja toodangut transportida, seetõttu paiknevad need tihti sadamate, raudtee- või lennujaamade või suurte maanteede lähedal. Tallinnas on äärelinna tööstuspiirkondadeks kujunenud näiteks Iru ja Mõigu piirkonnad. Paljud tööstusettevõtted on kolinud linnast väljas paiknevatesse tööstus- ja tehnoparkidesse, nagu Valdmäe tööstuspark Saue ja Saku valla piiril, Tänassilma tehnopark Laagris või Jüri aleviku ümbrus Rae vallas.

Tänapäeval, kus tööstus muutub järjest tehnoloogiapõhisemaks ja tehnoloogiad muutuvad kiiresti, luuakse linnadesse, enamasti ülikoolide lähedusse, teadusparke kus teadlased ja ärimehed paiknevad koos ja saavad tihedamalt koostööd teha. Tallinnas paikneb TTÜ juures Tallinna Teaduspark Tehnopol, mis reklaamib ennast kui teadus- ja ärilinnakut, mille eesmärk on edendada Eestis tehnoloogiapõhist ettevõtlust, tuua kokku teadlased ja ettevõtjad ning pakkuda sobivaid tingimusi ja keskkonda läbimurdeliste äriideede elluviimiseks. Sealt on alguse saanud sellised edukad ettevõtted nagu Skype, Defendec, Toggl ja Flydog. (viide)

Kõikides linnades on erineva hinnatasemega elurajoone. Konkurentsitult kõige kallim on elada südalinnas või selle vahetus läheduses. Odavamad on tavaliselt 1960.-1970. ehitatud paneelmajade rajoonid (Lasnamäe, Mustamäe), kallimad aga väikeste eramajade rajoonid (Nõmme, Pirita). Eramajade rajoonid jagunevad omakorda väiksemate majadega odavamateks ja suurte häärberitega kallimateks piirkondadeks. Elurajooni maine ja sellega koos ka hinnatase võivad ajas muutuda. Näiteks Kalamaja piirkond ei olnud Nõukogude aja lõpul eriti ihaldusväärne elurajoon – kulunud välimusega puumajad väikeste ahiküttega korteritega ei meelitanud suuri rahvahulki. Tänaseks on enamus Kalamaja hooneid renoveeritud ning piirkonnast saanud vägagi populaarne asum. Vahemikus 2011.-2016. a kasvas Kalamaja elanike arv u 25% võrra. Loomulikult on tänu sellele märgatavalt tõusnud kinnisvara hinnad.

Vastupidise näitena võib tuua Viimsi, mis oli 1990. aastatel selgelt eliitrajoon väga kõrgete kinnisvara hindadega. Kümnekonna aastaga rajati pea tuhat uut korterit, tekkis ülepakkumine ja hinnalangus. Viimsi infrastruktuur ei pidanud massilisele arendamisele vastu, tekkisid ummikud, polnud piisavalt kohti, kus käia ja olla ning lapsi hoida ja piirkonna maine käis alla. Täna on seal uute korterite hinnad madalamad kui Lasnamäe uutes majades. Samas hakkab olukord tasapisi paranema - rajatud on kaubanduskeskused, koolid, sadamad ja vabaajaveetmise võimalused ning rajatav Reidi tee annab lootust ka liikluse paranemiseks (viide) . Vähem arenenud riikides ja suurema kuritegevusega linnades leidub ka tarastatud elupiirkondi, kus elab jõukam elanikkond.

Transpordialade paigutus ongi üks võtmeküsimusi linnade planeerimisel. Inimesed vajavad võimalust liikuda kodu ja töökoha vahel, ettevõtetele on oluline võimalus transportida toorainet ja valmistoodangut. Raudtee- ja lennujaamad ning sadamad vajavad suurt territooriumi. Teedevõrk on hädavajalik ka linna teenindamiseks – prügivedu, toidu ja muude kaupade vedu kauplustesse, kiirabi, tuletõrje, politsei jne. Kuna autosid on tänapäeva linnades palju, tuleb planeerida ka parkimisalasid.

Lisaks on kõigis linnades parke ja puhkealasid.

Üks viimase aja trende linnaplaneerimises on nn tark linn (smart city). See on küllaltki lai mõiste, mis hõlmab endas IKT tehnoloogiate rakendamist avalike teenuste puhul ning kaasavat valitsemist. Kaasava valitsemise all mõeldakse koostööd linna huvigruppide, teadlaste, ettevõtete ja kodanike vahel. Tallinnas arendatakse nende põhimõtete alusel lennujaama lähedal endise Dvigateli tehase territooriumil kaasaegset linnaosa, kus tegutseb suur hulk innovaatilisi ettevõtteid. Ülemiste City eeliseks on hea asukoht – linnak paikneb Tallinnasse suubuvate suurte magistraalide Tartu maantee ja Peterburi maantee vahetus läheduses, Tallinna lennujaama ja Ülemiste rongipeatuse kõrval ning vaid 10-minutilise autosõidu kaugusel kesklinnast. Paljudest linnaosadest pääseb Ülemiste City’sse ühistranspordiga. Linnakusse on planeeritud kuni 13-korruselised hooned. Austamaks Eesti teadusajalugu saavad kõik Ülemiste Citysse rajatud uued või renoveeritavad hooned nime meie teaduse suurkujude järgi – näiteks on siin Ludvig Puusepa, Walter Zappi, Ragnar Nurkse, Ustus Aguri, Artur Lindi, Johannes Käisi ja Boris Tamme nimelised hooned. Vaata hoonete pilte siit.