1. Rahvastik

Rahvastikupoliitika on riigi sihiteadlik tegevus rahvastiku arvukuse, koosseisu ja paiknemise mõjutamisel. Selle alla kuuluvad rändepoliitika, regionaalpoliitika, sündide arvu mõjutamine, aga ka tervishoid, pere-, integratsiooni-, eluaseme- ja tööturupoliitika. Rahvastikupoliitika töötab välja riigi valitsus. Kõigepealt pannakse paika eesmärgid, mida soovitakse saavutada ning seejärel muudetakse olemasolevaid seadusi või võetakse vajadusel vastu uusi.

Valitsuste eesmärgid võivad olla väga erinevad. Nt Hiina ja India valitsused soovivad rahvaarvu kasvu peatada ja kasutavad selleks ühelapseliste premeerimist ning paljulapseliste karistamist. Eesti valitsus soovib rahvaarvu suurendada, seega premeeritakse mitmelapselisi (nt. lisatoetus kolme- ja enamalapselistele). Saksamaa on olnud suhteliselt leebe immigratsioonipoliitikaga, sest valitsus soovis väljastpoolt tulevat lisatööjõudu, Jaapan seevastu on väga konservatiivse immigratsioonipoliitikaga, sest ei soovi palju sisserändajaid. Rahvastikupoliitikaga saab mõjutada ka rahvastiku paiknemist riigi piires, eluea pikkust, tööhõive määra, inimeste elutingimusi jne.

Ka meetmed valitsuse eesmärkide saavutamiseks erinevad riigiti, olenedes kultuurist ja valitsemisstiilist. Näiteks, kui eesmärgiks on sündimuse suurendamine, võib selle saavutamiseks keelata ära abordid, nagu tegi Rumeenia valitsus aastal 1965, ning kui see ei aidanud, allutati kõik naised töökohtades igakuisele tervisekontrollile, avastamaks rasedusi. Kuid võib ka panustada kaudsematele meetmetele, nagu näiteks emapalk, lisapuhkused lapsevanematele, peretoetused (sh juba eelpool nimetatud lisatoetused kolme- ja enamalapselistele), tasuta arstiabi lastele, rasedate hambaravi kompensatsioon jne. 

Rahvastikupoliitika hulka ei kuulu faktid, mis kirjeldavad rahvastiku hetkeseisu, nagu nt laste osakaal rahvastikus, ega traditsioonidest või usust tingitud käitumine. 

Mõnel riigil ei pruugigi olla aktiivselt rakendatavat rahvastikupoliitikat. Põhjuseks võib olla rahanappus, soov vältida riigi liigset sekkumist või huvirühmade vastuolud.

Rahvastikupoliitika Eestis

Eesti rahvastikupoliitika üldeesmärk on kindlustada Eesti rahvastiku jätkusuutlik areng. Valitsus on koostanud pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035", milles sisalduvad näiteks:  

• Haridusvaldkonna arengukava 2021-2035,

• Heaolu arengukava 2023–2030, 

• Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030, 

• Noortevaldkonna arengukava 2021–2035,

milledel juba nimi vihjab rahvastikupoliitikale. Samas mõjutavad rahvastikku vähemal või rohkemal määral ka: 

• Regionaalse arengu tegevuskava, 

• Maaelu edenemise tegevuskava 2024, 

• Sidusa Eesti arengukava 2030. 

Eesti rahvastikupoliitika meetmed on sarnased teiste arenenud riikidega omadega. 

Laste- ja perepoliitikas on rõhk toetustel ja puhkustel laste eest hoolitsemiseks. Kõik lapsed saavad Eestis lastetoetust. Need vanemad, kes on väikelapse hooldamise tõttu kodused, saavad lapsehooldustasu või vanemahüvitist, mida makstakse varasema sissetuleku järgi. Lisatoetust saavad üksikvanemad, paljulapselised pered ja need lapsed, kelle isa teenib kaitseväes.

Rändepoliitika. Eestis elavatel inimestel on õigus soovi korral riigist lahkuda ja mujale elama asuda. Sisserännet reguleerib Eesti riik sisserändekvoodiga, mis kehtib peamiselt väljastpoolt Euroopa Liitu pärit inimestele. Seaduse järgi ei tohi aastas Eestisse elama asuda rohkem inimesi kui 0,1% Eesti alalisest rahvastikust. Igal aastal kinnitab valitsus siiski konkreetse kvoodi. 2024. a kvoot on 1303 inimest. Veidi üle tuhande elamisloa on ette nähtud vabalt jaotamiseks ning ligi 300 elamisluba on broneeritud konkreetsetele valdkondadele (viide).  Teatud juhtudel lubatakse inimestel Eestisse elama asuda ka kvoodiväliselt.

Välisränne suurendas Eesti rahvaarvu 2023. a 13 856 inimese võrra, välja rändas 12 543 ja sisse 26 399 inimest. (viide)

Tervisepoliitika. Elanike tervist mõjutab riik peamiselt arstiabi kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisega, aga ka elu hoidvate ja tervislike eluviiside propageerimisega. Näiteks tehakse teavituskampaaniaid alkoholi kahjulikkusest ja köögiviljade kasulikkusest; liikluses hukkunute ja vigastatute arvu vähendamiseks tehakse reklaamkampaaniaid, mis meenutavad inimestele turvavöö ja helkuri tähtsust ning vajadust sõita kainelt ja õige kiirusega.

Eesti rahvastiku tervise arengukava eesmärgiks on, et Eesti elanikud elaksid kauem, tervemalt ja õnnelikumalt. Arengukava rakendusplaan näeb ette konkreetsed ressursid, et tegevusi ja eesmärke ellu viia, nt alkoholi ja tubaka tarvitamise vähendamine, vigastussurmade hulga vähendamine, rahvastiku toitumis- ja liikumisharjumuste parandamine, ujumise algõppe programmi jätkamine, eriarstiabi ja haiglavõrgu optimaalsem korraldamine.

Rahvastikupoliitika suurima rahvaarvuga riikides

Maailma suurima rahvaarvuga riigid on India ja Hiina. Hiina, mis oli kaua esikohal, on aastaks 2023. langenud teisele kohale India järel. 2023. aastal elas Indias 1,426 mlrd inimest ja Hiinas 1,423 mlrd inimest (viide). 40 aastat varem, 1975. aastal, elas Indias 621 miljonit ja Hiinas 905 miljonit inimest. Kokku elab neis kahes riigis üle kolmandiku maailma rahvastikust. Nii suure rahvastiku mõõdukaski kasv mõjutab oluliselt kogu maailma rahvaarvu. Mõlemas riigis olid traditsiooniliselt suured perekonnad ning eelistati poisslapsi.

Rahvastikupoliitika Hiinas

Hiina tegi esimesed katsed rahvaarvu mõjutada 1950. aastatel. Kommunistlik diktaator Mao Zedong uskus, et riigi tugevus seisneb tema kasvavas rahvastikus. Kuni 1960ndate aastateni julgustati peresid saama nii palju lapsi kui võimalik. Rasestumisvastased vahendid sattusid põlu alla ja mõnede import keelati. Selle tagajärjel kasvas riigi rahvaarv jõudsalt. (viide)

1958. aastal algas majanduslik ja sotsiaalne kampaania "Suur hüpe", mille eesmärgiks oli Hiina ülikiire arengu saavutamine korraga nii tööstuses kui ka põllumajanduses. Loobudes NSV Liidu poolt pakutavast abist ja oma rahvast maksimaalselt mobiliseerides loodeti leida Hiina Rahvavabariigi oma arengutee ja mitte enam järgida Moskva poliitikat ja suuniseid. Suure hüppe käigus võeti eesmärk täita viisaastakuplaan ühe aastaga ja kahekümne aasta plaan viie aastaga. Peamised muudatused maarahva elus olid sundkollektiviseerimine ja talupidamise keelustamine. Suurenenud rahvaarv, halvad ilmaolud, põud ja majanduse ümberkorraldused kokku põhjustasid näljahäda, mis kestis kolm aastat (1959–1961). Selle tulemusena suri 36 miljonit inimest nälga ja 40 miljonit last jäi sündimata. (viide)

 Tänapäevaste hinnangute kohaselt põhjustasid näljahäda 30% ulatuses loodusolud ja 70% ulatuses juhtimisvead.

Peale seda suuri peresid enam ei propageeritud.  Pigem soovitati abielluda hiljem ja piirduda kahe lapsega. 1970. aastate alguseks oli sündimus vähenenud kuuelt lapselt kolme lapseni naise kohta. Kuigi sündimus oli märkimisväärselt langenud, otsustas Hiina valitsus 1979. aastal kehtestada ühe lapse poliitika.

1980. aastatel alandati abiellumisvanust meestel 22 ja naistel 20 eluaastani. Abielluda soovijad pidid läbima arstliku kontrolli ning terviseprobleemidega inimestel võidi abiellumine keelata. Sündimuse vähendamiseks kasutati ka selliseid repressiivseid meetodeid nagu steriliseerimine ja sundabort. Pered, kuhu sündis teine laps, pidid maksma suure rahatrahvi ja jäid töö juures ilma soodustustest. Ühtlasi tuli neil pärast teise lapse sündi endal tasuda mõlema lapse koolitus- ja arstiabikulud. Kui trahvi ei tasutud, jäi teine laps registreerimata ja ei saanud passi. Ilma passita ei saa minna kooli, saada arstiabi, abielluda, ega isegi rongipiletit osta. 2010. a rahvaloenduse andmetel oli Hiinas u 13 miljonit sellist „illegaalset“ inimest. Arvatakse, et tegelikkuses võib neid olla kaks kuni kolm korda rohkem, nad lihtsalt varjavad ennast, kuna kardavad karistust. (viide 1,  viide 2)

1984. aastal leevendati ühe lapse poliitikat veidi – teatud tingimustel lubati saada kaks last: näiteks said rikkamad osta loa teise lapse saamiseks. Kahe lapse sünni vahele pidi siiski jääma 3-4 aastat. Ühe lapse poliitikat rakendati rangemalt linnades, maal tehti mitmeid erandeid. Väidetavalt puudutas range ühe lapse poliitika 36% rahvastikust ning rohkem kui pooltel peredel lubati saada teine laps, kui esimene oli tüdruk. (viide)

Alates 1990. aastatest on ühe lapse poliitika kohalike omavalitsuste otsustada ja nii on see poliitika piirkonniti erinev. Näiteks tehti erand Sichuani maavärinas lapse kaotanud peredele. Kuna Hiinas peavad lapsed oma eakate vanemate eest hoolitsema, siis tehti erand ka neile peredele, kus vanemad on ise oma pere ainukesed lapsed, sest ühel järeltulijal oleks raske üksi nelja vanavanema ja ema-isa eest hoolitseda.

Ühelt poolt oli laste arvu vähenemisel positiivseid tagajärgi – perede jõukus suurenes ja tööpuudus vähenes, teiselt poolt aga tugevnes veelgi poiste eelistamine. Kuigi ametlikult on valikabordid (vanema soolistest eelistustest tingitud) Hiinas keelatud, tehti neid ilmselt mitteametlikult ikkagi. Väidetavalt esines ka arvukalt väikelaste, eriti tüdrukute, hülgamist ja tapmist. Kõige selle tulemusena sünnib Hiinas keskmiselt 117 poissi 100 tüdruku kohta. Hinnanguliselt elab 2020. aastal Hiinas seetõttu mehi 30 miljoni võrra rohkem kui naisi ning neid ootavad ees suured raskused partneri leidmisel. Sugude arvuline ebavõrdsus vähendab tulevikus sündimust veelgi. 

Seoses ühe lapse poliitika tagajärgedega räägitakse ka „väikeste imperaatorite põlvkonnast“, kes ühelt poolt on üksikute lastena väga ära hellitatud, teiselt poolt lasub neil surve olla akadeemiliselt ja tööalaselt edukad, et vanemat generatsiooni  tulevikus üleval pidada. 

2015. aastaks oli Hiina rahvastik nii palju vananenud ja tööjõudu nii väheks jäänud, et valitsus muutis ühe lapse poliitika kahe lapse poliitikaks ja julgustas peresid saama kaks last. Paraku on rahvastiku vananemist väga raske peatada. Küsitlustest selgus, et pered eelistavad kasvatada ühte last, sest kahe lapse kulud läheksid väga suureks. 2021. a teatas valitsus, et kehtestab kolme lapse poliitika. 

Rahvastikupoliitika Indias

Ka India alustas rahvaarvu teadliku mõjutamisega 1950. aastatel. Kõigepealt hakati inimesi harima rasedusest hoidumise teemadel. Kuna rahvaarvu kasv ei olnud väga kiire, siis loodeti, et inimeste teadlikkuse tõstmisest piisab. Paraku hakkas rahvaarv hoopis suurenema. Seejärel otsustas riik kasutusele võtta tõhusamad meetmed.

1951–1961. aastal avati arvukalt pereplaneerimise kliinikuid lootuses, et tegelikult inimesed soovivad laste arvu reguleerida ja probleem on võimaluste puudumises. Ometi sündimuse kasv jätkus. 1960. aastal nähti selles juba suurimat ohtu majanduse arengule ja käivitati uus programm – ametnikud hakkasid käima ukselt uksele veenmas inimesi kasutama steriliseerimist. Riigi poolt seati selged arvulised eesmärgid rasestumisvastaste vahendite kasutajate hulgale.

1969–1975. aastal muutus poliitika veelgi agressiivsemaks: sündimust hakati piirama peamiselt steriliseerimisega, sh sundsteriliseerimisega. Tekkisid steriliseerimislaagrid, millest mõnes tehti nädalas üle 60 000 operatsiooni. Steriliseerimiseks motiveeriti inimesi isegi rahaga. Seadus nõudis, et 2–3 lapsega abielupaarid peavad laskma ennast steriliseerida.

1974. aastal võeti pereplaneerimine koolide õppeprogrammi. Praktikas kasutati ikka veel peamiselt sundsteriliseerimist. 1976–1977 steriliseeriti üle 8 miljoni mehe ja naise. 1977. aastal sundsteriliseerimine keelati ja võeti suund perede heaolu parandamisele motiveerimise ja hariduse andmise teel. 1978. aastal tõsteti abiellumisvanust naistel 18 ja meestel 21 eluaastani. Need meetmed ei andnud siiski soovitud tulemust, sest peaaegu kõik mehed keeldusid steriliseerimisest ega olnud pereplaneerimise võtetest huvitatud. Peamiseks pereplaneerimise meetodiks jäi naiste steriliseerimine. Alates 1990. aastatest on järk-järgult rohkem sõnaõigust antud omavalitsustele ja ka naistele endile. Riiklikud steriliseerimiskampaaniad kestavad tänapäevalgi. 2014. aastal šokeeris avalikkust uudis, et India keskosas suri steriliseerimise tagajärjel 9 ja haiglaravi vajasid 60 naist. Esialgsetel andmetel surid naised infektsiooni ja verekaotusest tingitud šoki tagajärjel. Kohalike sõnul opereeris üks arst koos oma assistendiga kuue tunni jooksul 83 naist ning kliiniku sanitaartingimused olid kohutavad. (viide) 

Kui Hiinas on karmi poliitika tagajärjel sündimus langenud alla kahe lapse naise kohta, siis Indias on 2024. aastal 2,03 last naise kohta. Ka Indias on abiellumiseas mehi rohkem kui naisi. Ka seal on see tingitud sellest, et vanemad eelistavad poisslapsi. Vaesemates piirkondades on väikelapse ellujäämine tugevalt seotud tema vanemate hoolitsusega. Tüdrukute eest ei hoolitseta nii hoolega kui poiste eest ja seetõttu on tüdrukute suremus väikelapse-eas suurem. Traditsiooniliselt soovitakse peredesse vähemalt kahte poega enne, kui vanemad end steriliseerida lasevad. Seega on peredes vanemate steriliseerimise ajaks keskmiselt neli last, mis on rohkem kui rahvastiku taastootmiseks vaja.

Kuna perepoliitika sõltub kohalikust omavalitsusest ja ka elustandard ja haridustase on eri piirkondades väga erinevad, on olukord India eri osariikides erinev. Ühtse süsteemi puudumist on peetud üheks India rahvastikupoliitika ebaedu põhjuseks.

Kui võrrelda allpooltoodud rahvastikupüramiide, siis on näha, et vaatamata erinevale ajaloole ja poliitikale on tulevik mõlema riigi rahvastikupildi jaoks ühesugune – madal sündimus, negatiivne iive ja pikk eluiga.