1. Rahvastik

Rahvastikuteadlased on erinevate rahvaste arengut jälgides täheldanud teatud seaduspärasid sündimuse ja suremuse muutumises aja jooksul. Nende seaduspärasuste põhjal on teadlased sõnastanud demograafilise ülemineku teooria:

Iga ühiskond läbib oma arengus neli etappi

• traditsiooniline rahvastiku tüüp,

• demograafilise ülemineku esimene etapp (demograafiline plahvatus),

• demograafilise ülemineku teine etapp (rahvastiku vananemine),

• kaasaegne rahvastiku tüüp.

Traditsiooniline rahvastiku tüüp esineb agraarühiskonnas. Sündimus on väga suur: 40–50 last tuhande inimese kohta aastas (40–50‰), sest ei toimu pereplaneerimist, väikelaste suure suremuse tõttu tahavad vanemad rohkem lapsi, lapsed aitavad peret ülal pidada. Peres on keskmiselt 7–8 last, kellest täisealiseks saavad vaid pooled. Suremus (sh laste suremus) on suur, keskmiselt sureb aastas 35–40 inimest tuhandest (35–40‰) haiguste, nälja ja mitmesuguste õnnetuste tagajärjel. Inimeste keskmine eluiga on väga lühike, 35–40 aastat, vanureid on rahvastikus väga vähe. Rahvaarv suureneb väga aeglaselt. Sõdade ja epideemiate ajal ning nälja-aastatel võib rahvaarv märgatavalt väheneda.

Demograafilise ülemineku esimene etapp ehk demograafiline plahvatus. Ühiskonna arenedes paranevad elutingimused, õpitakse ennetama ja ravima paljusid haigusi ja suremus hakkab kiiresti langema (kuni 15‰-ni). See toimub suuresti laste suremuse arvelt, st suurem osa lapsi jääb elama ja kasvab suureks. Keskmine eluiga pikeneb. Sündimus ei lange, sest palju lapsi on traditsioon ja oskused raseduse ärahoidmiseks on kesised. Kuna lapsi sünnib palju ning enamus neist jäävad elama, suureneb rahvaarv väga kiiresti, lausa plahvatuslikult. Sellises arenguetapis olevas ühiskonnas on palju lapsi ning eelmise etapiga võrreldes suureneb ka eakate osakaal. Euroopas algas demograafiline plahvatus 18. sajandi lõpus, langedes kokku tööstusliku pöörde ja linnastumise algusega.

Demograafilise ülemineku teine etapp ehk rahvastiku vananemine. Sellesse etappi jõuab rahvastik siis, kui ka sündimus hakkab langema. Seda põhjustavad erinevad tegurid koos: õpitakse rasedusi ära hoidma; kehtestatakse koolikohustus, mis muudab lapsed „tuluallikatest“ „kuluallikateks“ ehk siis neid ei saa enam pere heaks tööle panna (samas ei ole ka vaja) vaid tuleb saata kooli ja maksta õpikute jms eest; kuna enamus lapsi jääb elama, ei pea enam nii palju sünnitama; naised hakkavad rohkem väärtustama karjääri ja vaba aega jne.

Suremus (sh väikelaste oma) väheneb edasi, küll väiksemas tempos kui enne. Kuigi sündimus langeb, suureneb rahvaarv edasi, lihtsalt aeglasemalt. Vanurite osakaal rahvastikus suureneb, laste oma väheneb, sest olemasolevad lapsed kasvavad suureks, aga uusi sünnib juurde vähem.

Sellesse etappi jõudmine põhjustab riigile probleeme, sest mõne aja pärast tekib olukord, kus vanureid on palju aga tööealisi, kelle maksudest pensione maksta, vähe. Siis peab riik suunama tööealisi inimesi ise enda vanaduspõlveks raha koguma, nt pensionifondide abiga.

Kaasaegne rahvastiku tüüp. Sellise rahvastikutüübi puhul on sündimus ja suremus uuesti jõudnud enam-vähem samale tasemele u 10‰ juures. Keskmine vanus on kõrgem kui eelnevate etappide puhul, samuti keskmine eeldatav eluiga. Suremus on stabiilne või suureneb natuke vanurite suure osakaalu (20–25%) tõttu. Sündimus on stabiilselt madal, väikelaste suremus väga väike, laste osakaal rahvastikus väheneb veelgi ja on väiksem kui eakate oma. Rahvaarv stabiliseerub.

Kaasaegse rahvastikutüübi puhul on sündimus väga tugevalt inimeste enda kontrolli all ja planeeritud. Nagu eelmises peatükis mainitud – kui naistel on valikuvabadus võivad nad valida hariduse või töö ja sünnitada lapsi vähem ja hiljem. Samal ajal kasvavad nõudmised elukvaliteedile ning lapse kasvatamine muutub järjest kulukamaks. Meditsiin on väga hästi arenenud, tänu sellele on väikelaste suremus väga väike, kuid kogusuremus täiesti nulli langeda ei saa, sest inimesed ei ela igavesti.

Prognoos. Demograafilise ülemineku teooria loodi u 80 aastat tagasi. Praeguseks on juba päris paljud riigid neljandas etapis, mõned juba mõnda aega. Tekib küsimus, mis saab edasi? Teadlased ei ole ühel arvamusel selle suhtes, mis juhtub peale neljandat etappi. Mõnikord visandatakse demograafilise ülemineku joonisele ka viies etapp, prognoos tulevikuks. Osade arvates hakkab mõne aja pärast maailma rahvaarv vähenema, sest kõik riigid jõuavad neljandasse-viiendasse etappi ning sündimus langeb madalamale kui suremus. Teiste nn 0-rahvastiku arengu teooria kohaselt tasakaalustavad väike suremus ja väiks sündimus teineteist ja rahvaarv püsib stabiilselt kõrgena.

Demograafiline üleminek maailmas. Igas riigis toimub demograafiline üleminek omamoodi. Erinevad nii ülemineku alguse aeg kui ka toimumise kiirus ja ulatus. Näiteks Eestis ei ole kunagi olnud suurt demograafilist plahvatust, sest sündimuse langus järgnes suremuse langusele üsna kiiresti.

Euroopas algas üleminek 18. sajandi teisel poolel. Tänaseks päevaks valitseb Euroopa enamikes riikides kaasaegne rahvastiku tüüp. Kaasaegne rahvastiku tüüp valitseb ka Põhja-Ameerikas. Lõuna-Ameerika ja Kagu-Aasia seevastu on rahvastiku vananemise etapis ja tasapisi hakkab sündimus neis piirkondades vähenema, seega nad liiguvad tasapisi kaasaegse rahvastiku tüübi suunas, kuid praegu nende rahvaarv ikkagi kasvab. Aafrika ja teiste regioonide kõige vähem arenenud riigid on demograafilise plahvatuse etapis, sellepärast nende rahvaarv suureneb kiiresti. Päris esimeses etapis ei ole enam ükski riik, võib-olla ainult mõni seni avastamata pärismaalaste suguharu.