3. Ühiskonna areng ja globaliseerumine

Globaliseerumine ehk üleilmastumine ei ole ainult majandusega seotud mõiste. Majanduse globaliseerumise all mõeldakse ettevõtete rahvusvaheliseks muutumist ning teenuste ja kapitali liikumist üle riigipiiride. Üleüldiselt võiks öelda, et globaliseerumine on maailma eri piirkondade vastastikuse seotuse suurenemine.

Looduskeskkond meie ümber on omavahel ülemaailmselt seotud olnud kogu aeg. Kui ühes punktis tekib reostus, levib see edasi ka muudele aladele. Eriti kehtib see õhu- ja veereostuse puhul. Erinevatelt rannikutelt maailmamerre sattunud prügi kandub hoovustega ookeanide keskosadesse ja moodustab seal hiiglaslikke prügisaari, mida keegi omaks tunnistada ei soovi. Tööstusriikide poolt õhku paisatud CO₂ tekitab kliima soojenemist, mis paneb liustikud sulama nii Antarktikas kui Arktikas. Kliimamuutusest põhjustatud ikaldused ja põllumaade kõrbestumine lähistroopikas põhjustavad inimeste rännet teistesse piirkondadesse, mõjutades nii rahvastikku kui majandust sihtpiirkonnas. Kahjulike keskkonnamõjude vähendamiseks on sõlmitud rahvusvahelisi kokkuleppeid nt CO₂ emissiooni vähendamise osas.

Poliitikas väljendub üleilmastumine järjest rohkemates poliitilistes kokkulepetes riikide vahel. Järjest olulisemaks muutub rahvusvaheliste organisatsioonide (ÜRO, Maailmapank, IMF, WTO jt) ja kodanikuühenduste (Amnesty International, Greenpeace jt) tegevus. Arenenud riigid annavad vähem arenenud riikidele arenguabi ja tegelevad kriisikolletest pärit pagulastega.

Tavainimesele on võib-olla kõige nähtavam ja igapäevasem kultuuriline üleilmastumine, selle alla kuulub näiteks meedia (uudised, filmid), muusika, kirjanduse, moe jms levik.

Me mitte ainult ei saa nautida teiste riikide kultuuriteoseid, eri riikide loojad saavad omavahel ka koostööd teha ja ühisprojekte luua. Koostööd tehakse ka hariduses (õpilaste vahetus, ühisprojektid) ja teaduses (nt rahvusvahelised uurimisprogrammid globaalprobleemide lahendamiseks). Tänapäeva inimesed veedavad suure osa oma ajast virtuaalsetes keskkondades, suheldes inimestega nii oma kodumaalt kui ka teistest riikidest. Eri rahvusest inimeste suhtlemisel on vaja leida ühine keel, mida kõik oskaksid. Nii kujunevad mõned keeled rahvusvahelise suhtluse keelteks (nt inglise, hispaania). Enimkasutatavad väljendid neist suhtluskeeltest hakkavad tungima ka rahvuskeeltesse, ohustades nii rahvuskeelte püsimajäämist.

Kas globaliseerumine on hea või halb? Sellele küsimusele ei saa üheselt vastata. Tarbijate jaoks on meeldiv, kui toodete hinnad on madalad, kauba- ja meelelahutusvõimaluste valik lai. Inimesed saavad suhelda teiste inimestega olenemata sellest, kui kaugel nad asuvad ning soovi korral kas või teisele poole maakera külla sõita. Uudised levivad kiiresti ja igasugune info on hiirekliki kaugusel. Uued teadmised ja leiutised on kiiresti kättesaadavad ka teiste riikide elanikele.

Teiselt poolt kehtivad need head küljed valdavalt arenenud maade elanike puhul. Arengumaade inimesed tunnevad rohkem globaliseerumise varjukülge. Rahvusvahelised firmad reostavad nende kodukoha loodust ja maksavad neile väga väikest palka. Samas suruvad suurfirmad turult välja kohalikke väikefirmasid, jättes väikeettevõtjad tööta. Kuna inimesed reisivad väga palju, levivad ka haigused ja võõrliigid maailmas kiiremini kui varem. Suurlinnad lähevad kõik ühte nägu, rahvuskeeled ja –kultuurid ühtlustuvad.

Osad inimesed, kes globaliseerumise tagajärgedega rahul ei ole, on organiseerunud ja võitlevad rahvusvaheliste korporatsioonide üha suurema võimu, keskkonna saastamise ja vaesemate riikide rahva ning loodusvarade ekspluateerimise vastu.

Kõrvuti globaliseerumisega areneb ka regionaliseerumine. Kuna üksikutel riikidel (eriti väiksematel) on raske maailmamajanduses kaasa rääkida, muutuvad järjest olulisemaks tihedad majanduslikud sidemed naaberriikidega. Globaliseerumisteoreetikute väitel peab piirkonnas elama vähemalt 5 (soovitavalt 10-15) miljonit inimest, et piirkond oleks edukas ja saaks võrdse partnerina suhelda teiste regioonidega. Olulised on ka hea lennuühendus, täieliku tootmistsükliga konkurentsivõimelised majandusklastrid ning tootearenduse ja massimeedia olemasolu. Nii on piirkond atraktiivne rahvusvahelistele korporatsioonidele, kes otsivad uusi turge ja teeninduspiirkondi. õpik

Üks regionalismi tüüp on etnoregioonide moodustumine suurte riikide sees. Näiteks šotlased Suurbritannias ja katalaanid Hispaanias soovivad olla iseseisvad või vähemalt iseseisvamad kui seni.