2. Asustus

Linnastumiseks nimetatakse linnarahvastiku osakaalu kasvu riigi rahvastikus ja linliku eluviisi levikut. Linlik eluviis on selline, mille puhul inimene ei kasvata oma toitu ise vaid saab oma sissetuleku tööstusest või teenindusest. Laiemalt mõeldakse selle all ka kontakti kaotamist loodusega, auto eelistamist jalgsi liikumisele, suuremat kaupade ja teenuste tarbimist ning maja asemel korteris elamist. 2022. aastal elas linnades 57% maakera rahvastikust (viide).

Esimesed linnad tekkisid siis, kui põllumajandus oli arenenud piisavalt kaugele, et tekitada toidu ülejääk. See sai võimalikuks tänu kunstlikule niisutamisele. Nüüd ei pidanud kõik inimesed enam põllumajanduses tegevad olema ja osad said spetsialiseeruda käsitööle, kauplemisele või muude teenuste osutamisele. Ühtlasi pidasid põlluharijad üleval ka ülikuid. Esimesed linnad arenesidki ülikute elukohtadest, kuhu ümber koondusid elama neid teenindavad inimesed. Esimesed linnad olid neid ümbritseva maapiirkonnaga väga tihedalt seotud. Sealt tuli linnaelanikele toit ja kehakate, samas elasid mõned põlluharijatest linnas.

Esimesed linnad kujunesid 4500-3100 a eKr Mesopotaamias, praeguse Iraagi ja Süüria aladel. Kõige vanemaks linnaks peetakse Uruk’i, mis asutati 4500 a eKr. 

Järgnevast videost saad vaadata simulatsiooni elust Uruk’is aastal 5000 eKr.

Mõnevõrra hiljem algas linnade teke Egiptuses, Indias ja Hiinas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Esimesed linnad olid ilma kaitsemüürideta. Hiljem hakati linnade kaitseks neid müüridega ümbritsema. (viide)

Tolleaegsed linnad olid meie mõistes väikesed: Euroopas mõnesaja või mõne tuhande elanikuga; Mesopotaamias, Hiinas ja Indias aga mõnekümne tuhande elanikuga. Suurteks linnadeks kujunesid vaid mõned pealinnad ja suurematel kaubateedel väga soodsas kohas asunud kaubalinnad. 1. sajandil pKr oli maailma suurimaks linnaks Rooma, kus elas hinnanguliselt üle miljoni inimese. Enamus rahvastikust elas endiselt maal, ainult 1-2% elas linnades. 

Järgnevalt lingilt saad vaadata simulatsiooni Rooma linnast aastal 320.

Rooma riigi lagunedes jäid ka paljud  Euroopa linnad väiksemaks, sest inimesed põgenesid barbarite rünnakute eest linnadest maale. Kauplemine lakkas peaaegu täiesti, inimesed elasid isoleeritud isemajandavate kogukondadena. Uuesti hakkasid linnad suurenema keskajal (umbes 11. saj), kui rahulikumad ajad olid taaselustanud kauplemise Itaalia linnriikide ja nende kaudu Araabiamaade, Aasia ja Aafrikaga. Elavnenud kaubandus tõi kaasa uute töökohtade tekke linnades – kaupmeestest, ehitajatest ja käsitöölistest habemeajajate, arstide ning vahimeesteni. (viide)

Euroopas kujunesid välja kaks suurt kaubalinnade võrku: hansalinnade ühendus (Brugge, Hamburg, Lübeck, Tallinn jt) ja Vahemere-äärsed linnad (Genova, Pisa, Venezia jt). Algselt kuulusid kõik linnad ülikutele, kuid tasapisi hakkasid linnad end vabaks ostma ja iseseisvateks üksusteks muutuma. Feodaalvõimu alt vabanedes kehtestati paljudes linnades oma linnaõigused (Riia õigus, Lübecki õigus jt). Lübecki õigus kehtis lisaks sajakonnale Mandri-Euroopa linnale ka Tallinnas, Rakveres ja Narvas. Tol ajal kehtis Euroopas ka kirjutamata reegel, et kui linna põgenenud ori elab linnas ühe aasta ja ühe päeva, ei ole tema peremehel enam õigust teda tagasi nõuda ja orjast saab vaba linnakodanik. 

Elutingimused keskaegses linnas olid väga erinevad praegustest. Enamus keskaegseid linnu ei olnud ehitatud plaani järgi. Tänavad olid enamasti kitsad ja käänulised, reovesi voolas mööda tänavaid, sest kanalisatsioon koosnes lahtisest rennist tänava ääres. Puudus tänavavalgustus, puhast vett saadi tihtipeale samast jõest, kuhu voolas reovesi. Majad olid enamasti ehitatud puidust, sest kivid olid liiga kallid. See muutis tulekahjud eriti ohtlikuks, sest mööda tihedalt asetsevaid puithooneid levis tuli väga kiiresti. Paljude Euroopa linnade, sh Tallinna, vanalinnades on tänaseni säilinud linna keskel asunud rikkamate elanike kivihooned ning nende vahel looklevad kitsad ja käänulised tänavad.

Vasakpoolsel pildil on kitsas keskajast pärit tänav Splitis (Horvaatia), parempoolsel Toledos (Hispaania)

Mõnedes varajastes linnades esines siiski ka sihipärane linnaplaneerimine: mõeldi läbi, kuhu ehitada elumajad, kuidas peaksid kulgema tänavad ja kus toimuma majandustegevus. Tähtsaks peeti puhta vee kättesaadavust ja reovee ära juhtimist, liikluse korraldamist ning prügi kogumist ja sorteerimist. 

Tööstusajastu linnad

Kuigi ka eelnevatel ajajärkudel olid linnarahvastiku osakaal kord suurenenud, siis jälle vähenenud, saame tõsisest linnastumisest rääkida alles alates tööstusrevolutsioonist. Euroopas algas see umbes 18. sajandi keskel ning nagu juba eelpool mainitud, langes kokku demograafilise plahvatusega. Suurenenud rahvaarv ühelt poolt ning tööstuse ja kaubanduse suurenenud tööjõuvajadus teiselt poolt põhjustasid maaelanike laialdase linna kolimise ja seeläbi linnaelanike osakaalu suurenemise. 

Teistest kiiremini kasvasid linnad, mis asusid

• söe või rauamaagi leiukohtade läheduses (kaevandused, tööstus)

• jõe- või mereäärsed sadamalinnad (kauplemine tooraine ja kaupadega)

• kiirevooluliste jõgede ääres, kus oli võimalik kasutada vee-energiat (tööstus).

Euroopas kasvasid 19. sajandil ja 20. sajandi algupoolel kiiresti näiteks London (sadam ja tööstus) ja Manchester (tekstiilitööstus) Inglismaal ning Ruhri piirkonna linnad (söe ja rauamaagi kaevandamine, terase tootmine) Saksamaal. Ruhri piirkonnas kasvasid väiksemad linnad kokku ligi 100 km pikkuseks tööstusalaks. 

Põhja-Ameerikas tegid kiire arengu läbi Chicago ja Detroit. Chicago asutati 1837. aastal ja oli järgnevatel aastakümnetel maailma kõige kiiremini kasvav linn. Asutamise hetkel elas linnas 200 inimest, 1860. aastal 100 000 ning 1890. aastal 1 miljon. (viide1, viide2)

Chicago linnaplaani vaadates on selgelt näha, et see linn on algusest peale ehitatud planeeritult. Tänavad paiknevad väga korrapäraselt, elamukvartalite vahel paiknevad pargid ja puhkealad. Sama kehtib ka Detroidi puhul. 

Mõlema linna kiiret arengut soodustasid tasane reljeef, paiknemine Suure Järvistu ääres ning raudteede sõlmpunktis. 20. sajandi alguses kujunes Detroidist maailma autotööstuse pealinn. 

Tööstusajastu algul olid suure osa inimeste elamistingimused linnades kehvad. Eriti hull oli olukord Inglismaa linnades, nagu Manchester, Birmingham, Liverpool jt. Ajavahemikus 1771-1831 a suurenes Manchesteri elanikkond kuuekordseks (viide). 

Plahvatuslikult suurenenud linnarahvastik vajas eluasemeid. Vanemates linnades tekkisid vabrikute lähedusse planeerimata ja halvasti ehitatud elurajoonid. Tolleaegsed ehitusnõuded ei olnud eriti kõrged ja tihtipeale eirati neidki. Arendajad panid kiiresti püsti hulga odavast materjalist kehva kvaliteediga tüüpelamuid. Majad olid niisked, sest olid ehitatud ilma hüdroisolatsioonita, neis puudusid veevärk ja kanalisatsioon. Vett toodi tänavalt ühiskasutatavast pumbaga kaevust või koguti vihmavett, reovesi visati lihtsalt tänavale. Tualette oli väga vähe, mõnikord vaid üks 60 inimese peale. Tualettide tühjendamise eest pidi majaomanik maksma. Enamasti majaomanikud maksta ei tahtnud ning tualettide sisu imbus tänavatele, keldritesse ja kaevudesse. Kui omanik maksis, siis käisid öösel tühjendajad, kes valasid lõpuks kõik jõkke. Õhk oli tehaste suitsust saastunud. Levisid nakkushaigused ja esines palju kuritegevust, sest palju inimesi elas tihedalt koos.  

Olukord oli nii halb, et 19. sajandi lõpuks hakkasid üha rohkemad linnavõimud mõtlema elamu- ja tööstusrajoonide ratsionaalsele planeerimisele. Selle tulemusena hakati elurajoone ehitama tööstuspiirkondadest kaugemale, mis omakorda tingis ühistranspordi arendamise vajaduse.

Tänapäeval on arenenud riikide tööstuslinnades puhta keskkonna ja kõigi mugavustega elurajoonid ning hästi toimiv ühistransport. Vähem arenenud riikides on tööstuslinnades jätkuvalt suuri probleeme elutingimuste, transpordi ja reostusega.

Infoajastu linnad

Euroopas (eriti Lääne-Euroopas) ja Põhja-Ameerikas toimus kõige kiirem linnastumine 19. sajandil, kiire tööstusliku arengu perioodil, ning jätkus väiksemal määral veel 20. sajandilgi. Tänapäeva arenenud riikide linnad ei kasva enam nii kiiresti, sest suurem osa riigi rahvastikust juba elab linnas ja ülejäänud soovivadki maal elada. Iive on madal ja linna rahvastik saab kasvada ainult sisserände arvelt.

20. sajandi alguses tekkis Põhja-Ameerikas ja mõnikümmend aasta hiljem ka Lääne-Euroopas nähtus nimega eeslinnastumine. Selle käigus kolivad inimesed kesklinnast välja linna serva, kus elukeskkond on puhtam ja rahulikum, majade ümber on aiad, kus lapsed saavad mängida. Kuna töökohad jäävad siiski valdavalt kesklinna, toob see endaga kaasa autostumise kasvu ja tipptundide liiklusummikud. Kui asustus laieneb tugevalt, haarates enda alla ka endisi loodusalasid, nimetatakse seda valglinnastumiseks (nt Tallinna ja Tartu ümbrus viimasel ajal). See toob endaga kaasa veel suurema autoliikluse kasvu ja õhusaaste. Linna edasi arenedes (eriti sobiva linnaplaneerimise tagajärjel) võib hakata toimuma tasakaallinnastumine, mille puhul inimesed korraldavad oma elu nii, et töö- ja elukoht asuvad üksteisele suhteliselt lähedal. See eeldab, et linnas on töökohad ühtlasemalt hajutatud ja asuvad meeldiva ja looduslähedase elukeskkonnaga elamurajoonide sees või lähedal. Kesk-Euroopas on sellise arengu näiteks Freiburg Saksamaal, mille kesklinnas asub suur jalakäijate tsoon, kuhu autod ei ole lubatud. Inimeste liikumist hõlbustab hästi organiseeritud ühistransport. 

Kesklinna areng saab jälle hoo sisse taaslinnastumise perioodil. Nooremad inimesed tahavad kolida kesklinna, et olla lähemal õppimisvõimalustele ja meelelahutusele. Kesklinnas ja selle ümber asuvad endised tööstuskvartalid renoveeritakse või ehitatakse ümber. Juurde tekib uusi arhitektuuriliselt põnevaid ehitisi. Tallinnas on sellisteks piirkondadeks näiteks Rotermanni kvartal reisisadama ja vanalinna vahel ja endise paberivabriku hooned Sikupillis.

Rotermanni kvartal on 150 a vana ja enamik selle hoonetest kuulub muinsuskaitse alla. Linnaplaneerijad on siia kavandanud inimsõbraliku „elu-töö“ kvartali. Hooned renoveeritakse loovalt, sobitades kokku olemasolev vana ja kaasaegne uus. Ajaloole avaldavad au kvartali eksklusiivsed uusehitised: Oranž, Pruun, Valge, Must, Kuldne ja Punane maja. Tänavad on saanud uued nimed: Rotermanni tänav ja Roseni tänav ning Stalkeri käik. Kvartali südameks on kujunenud Rotermanni väljak. Hoonete kogupindala on üle 50 000 m², kvartalis on üle 370 korteri ning maa-aluses parklas on umbes 600 parkimiskohta, et hoida kvartal autovaba. (viide)   

Linnastumine vähem arenenud piirkondades

Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas (eriti vähem arenenud riikides) algas linnade kiire kasv alles 20. sajandi teisel poolel. Ka linnastumise tempo on olnud neis maailmajagudes hoopis teistsugune. Kui Euroopas tõusis linnastumise tase 10%-lt 40%-ni 110 aastaga (1800-1910), siis Aafrikas ainult 60 aastaga (1950-2010) ehk peaaegu poole kiiremini. (viide)

Praeguseks on linnastumine Sahara taguses Aafrikas aeglustumas. Kui 2015. aastal oli keskmine linnastumise kasv 4,1% aastas, siis 2023. aastaks on see langenud 3,8%-ni. Maailmapanga andmetel linnastusid 2023. aastal keskmiselt kõige kiiremini Burundi (5,19% aastas), Uganda (5,09% aastas), ja Tansaania (4,88%) (viide). 

Maailma kõige kiiremini kasvavad linnad asuvad arengumaades ja ka enamus maailma kõige suuremaid linnu ja linnastunud alasid asuvad arengumaades.

Linnarahvastiku osakaalu põhjal saab kaudselt hinnata ka riigi majanduslikku arengutaset. Näiteks paljudes Lääne-Euroopa riikides elab üle 80% rahvastikust linnades, samal ajal kui vähem arenenud Aafrika ja Aasia riikides on maarahvastik endiselt ülekaalus. Samas on Aafrikas linnu, mille kasv ei ole seotud riigi majanduse kasvuga. Globaliseerumine on loonud olukorra, kus vähem arenenud riigid ei arene sama mustri alusel nagu seda kunagi tegid praeguseks hästi arenenud majandusega riigid.