3. Ühiskonna areng ja globaliseerumine

Ühiskonnatüübid ja maailmamajanduse kujunemine

Praegune maailmakorraldus on kujunenud pika aja vältel. Selle aja jooksul on vahetunud erinevad tootmisviisid. Mitte ükski kunagi olemas olnud tootmisviis ei ole tänaseks maailmast täielikult kadunud.

Kütid ja korilased

Küttide ja korilaste puhul ei saa me rääkida arenenud ühiskonnast. Inimesed elavad väikeste isoleeritud kogukondadena, kuhu kuulub kuni paarsada inimest. Nad elatuvad söödavate viljade ja juurikate kogumisest, küttimisest ja kalapüügist. Inimesed ei saa suurte hulkadena koos elada, sest toitu ei jätkuks. Selles tootmisviisis ei eksisteeri kaubandust, raha, teedevõrku, transporti, käsitööd ega riiki. Ei ole olemas maailmamajandust. Tänapäeval elavad nii mõned Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika kõige mahajäänumad hõimud. Kuigi maailmamajandus on nüüd olemas, nemad selles ei osale.

Põllumajandusühiskond

Agraarühiskond ehk põllumajandusühiskond on ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhilised tegevusalad on põlluharimine ja karjakasvatus, rannikualadel ka kalapüük. Agraarühiskond hakkas kujunema siis, kui kütid ja korilased jäid paiksemaks ning hakkasid põldu harima, et endale toitu kasvatada. Vähemviljakatel aladel liikuvad hõimud hakkasid loomi kodustama – kujunes rändkarjakasvatus. Agraarühiskonnad jagatakse kaheks: vara- ja hilisagraarseks.

Varaagraarse ühiskonna põlluharimisviis oli alepõllundus, mille puhul raiutakse mets maha ja pannakse põlema. Tekkiv tuhk on põllule väetiseks. Mõne aasta pärast on tuhas olnud toitained ammendunud ja põld jäetakse maha. Tööriistadena kasutati pinnase kobestamiseks kõblast ja seemnete mulda panekuks kaevamiskeppi. Vt lisaks: video alepõllu tegemisest Filipiinidel

Sobivad taimeliigid selekteerusid välja väga pika aja jooksul, enamasti läbi juhuslike kogemuste. Saagi ülejäägid vahetati karjakasvatajatega liha, nahkade ja villa vastu. Varaagraarses ühiskonnas esinevad karjakasvatus ja põllupidamine eraldi, ega põimu omavahel. Pärast adra kasutuselevõttu hakati põlluharimisel kasutama tööloomi ja väetisena loomasõnnikut.

Varaagraarses ühiskonnas elas iga kogukond omaette. Toodetud toit tarbiti peamiselt ise. Kokkupuuted erinevate regioonide vahel olid harvad, kuna puudus teedevõrgustik ja transport. Aja jooksul arenesid tööriistad ja põllumajandussaaduste töötlemise viisid. Keerukamate toimingute tegemiseks oli vaja oskajaid inimesi, nii hakkasid välja kujunema esimesed käsitöölised, kes olid toidu hankimisest vabastatud, kuid tootsid tervele kogukonnale tööriistu vms.

Agraarse ühiskonna areng sõltub suurel määral kliimast ja mullaviljakusest, sest need määravad ära nii saagi suuruse kui ka aastas saadavate saakide arvu. Aasias on piirkondi, kus võib saada ka kolm riisisaaki aastas, tänu sellele sai seal elada rohkem inimesi. Põllumajanduse puhul tuleb siiski alati arvestada sellega, et kahe saagi vahele jääb pikem või lühem periood, mille üleelamiseks on vajalikud tagavarad. Selleks, et toit ei rikneks, tuleb seda säilitada sobivates tingimustes. Varaagraarsel ajastul tuli mõelda ka toidutagavara kaitsmisele vaenlaste eest, samas oli võimalik naaberhõimudelt nende tagavarad endale röövida. Kuna selliseid tegevusi on lihtsam teha suure grupina, algas kogukondade koondumine hõimudeks. Hakkasid tekkima asulad ja hiljem ka algelised riigid. Algas inimeste kihistumine – lisaks põllupidajatele, karjakasvatajatele ja käsitöölistele tekkisid sõjamehed, vaimulikud ja valitsejad.

Varaagraarset ühiskonnakorraldust võib kohata tänapäevalgi. Alepõllundust leidub veel kohati Kagu- ja Lõuna-Aasias ning ladina-Ameerikas, rändkarjandust Hommikumaadel ja Sise-Aasias. See on hääbuv tootmisviis, mis maailmamajanduses ei osale.

Hilisagraarne ühiskond sai alguse taime- ja loomakasvatuse ühendamisest ühte majapidamisse. Tänu sõnniku kasutamisele väetisena toimus üleminek alepõldudelt põlispõldudele.

Selle tulemusena hakati saama suuremat saaki ja toodangut hakkas järjest rohkem üle jääma. Tekkis vajadus ülejääkide realiseerimise järele. See viis omakorda kaubavahetuse arenguni. Sellesse perioodi jääb ka raha (peamiselt müntide) kasutuselevõtt. Selleks ajaks oli juba leiutatud ratas, mis võimaldas (koos veoloomade rakendamisega) uusi arenguid kaupade transportimisel. Hakkas arenema teedeehitus, kiirenes linnade areng ja hoogustus riikide teke. Osa inimesi eraldus põllumajandustootmisest ja hakkas tegelema toodangu vahendamisega (kaupmehed). See põhjustas omakorda suuremat kihistumist. Kiiresti arenes käsitööndus. Käsitöölised koondusid linnadesse või suurematesse asulatesse ja rajasid seal töökojad. Oma toodangut vahetasid nad esialgu põlluharijatega toidu vastu, hiljem müüsid raha eest. Veonduse areng ja ülemkihi kasvavad vajadused tekitasid hilisagraarsete ühiskondade vahel kaugkaubanduse, rahvusvahelised majandussuhted, s.o esimesed maailmamajanduse alged. Kaubeldi ainult eksootiliste loodussaaduste ja eriti kvaliteetsete käsitöötoodetega, s.o luksuskaupadega. Kui mõneks ajaks kauplemine peatus, saadi läbi ka ilma selleta.

Hilisagraarne tootmisviis kujunes erinevates maailmajagudes veidi erinevalt. 15. sajandil, hilisagraarse tootmisviisi kõrgajal, oli põllumajandus kõige täiuslikum Ida-Aasias. Keskne haru oli teraviljakasvatus, mida täiendasid köögi- ja puuviljad, õlikultuurid, suhkruroog, puuvill, tööloomakasvatus, samuti jäätmetest toituvate loomade (sead, kodulinnud) pidamine. Praegugi elatub sellest tootmisviisist Aasias umbes 1,5 miljardit inimest.

Vahemeremaade hilisagraarne põllumajandus oli kaubalisem, kui teistes piirkondades. Vahemereline kliima piiras kultuuride valikut ega lubanud toota kõike hädavajalikku. Puuduv tuli mujalt osta. Vahemeri ise oli aga suurepärane kaubatee. Siin töötati välja varaindustriaalsete põllumajandus- ja käsitöövormide alged, mida hiljem edukalt kasutati Euroopas ja Ameerikas. See tootmisviis on tänapäeval hääbumas.

Ladina-Ameerikasse imporditi hilisagraarne tootmisviis Vahemere maadest. Kohapealsetes täiesti erinevates loodusoludes ja kokkupuutes kohalike varaagraarsete tootmisviisidega kujunes see oluliselt ümber, sealjuures pigem taand- kui edasi arenedes. Hilisagraarne tootmisviis püsis Ladina-Ameerikas valdavana kuni 20. sajandi keskpaigani ja alles viimasel ajal asendub vähehaaval moodsamaga.

Aafrika ja Aasia lähistroopiliste kõrbete oaasides oli põllumajandus kõrgel tasemel, suutes ülal pidada rikast ülemkihti ja käsitöölisi, kes olid oma ala meistrid. Oaasid erinesid teistest piirkondadest selle poolest, et põllundus kasvas kokku ainult tööloomakasvatusega, produktiivloomi oaasides ei peetud. Loomakasvatussaadusi vahetati varaagraarsetelt rändkarjakasvatajatelt. Selle käigus tekkis tihti konflikte, mis pidurdasid üldist arengut. Praegusajal on hilisagraarne tootmisviis nendel aladel aeglaselt hääbumas.

Euroopa põllumajandus arenes agraarajastul suhteliselt aeglaselt raskete loodusolude tõttu. Taime- ja loomakasvatus olid tasakaalus. Vahemere maade läheduse tõttu levisid siia peagi varaindustriaalse tootmisviisi alged, mis tänu soodsatele oludele (nt maavarade rohkus) arenesid siin kiiremini ja viisid Euroopa peagi maailmamajanduse liiderkujundajaks. 16.–18. sajandil eksporditi see tootmisviis Põhja-Ameerikasse, mille loodusoludele see hästi sobis, viies ka Põhja-Ameerika maailmamajanduse liidri kohale. Praeguseks on hilisagraarne tootmisviis on Euroopas juba ammu asendunud moodsamatega.