2. Asustus

Linnastumisega seotud probleemid võib laias laastus jagada kaheks: looduskeskkonnaga seotud ja inimühiskonna toimimisega seotud probleemid.

I Looduskeskkonnaga seotud probleemid

1. Territoorium. Linna laienemisel jääb rajatavate teede ja hoonete alla üha rohkem loodusmaastikku, mis on elupaigaks erinevatele taime- ja loomaliikidele. Taimestik hävib, loomad liiguvad mujale. Mida suurem on linnastunud alade osakaal riigi territooriumist, seda vähem on ruumi loomadele ja seda tihemini võib metsloomi kohata linnas. Mõned neist satuvad linna juhuslikult, teised on kohastunud linnas toitu otsima peale seda, kui nende looduslikud jahimaad kadusid või kahanesid. Näiteks Lääne-Euroopa linnades on probleemid rebastega, kes otsivad toitu prügikastidest ja kompostihunnikutest.

Linna laienemisega suureneb asfalteeritud või sillutatud maapinna osakaal. Kunstmaterjaliga kaetud maapind ei ima sadevett ja aitab sellega kaasa üleujutuste tekkele linnas.

2. Põhjavesi. Linna veetarve on väga suur. Kui kogu vajaminev vesi võetakse põhjaveest, hakkab põhjavee tase alanema. Mereäärsetes linnades võib tekkida olukord, kus põhjavee tase langeb alla merevee taset, ning soolane merevesi hakkab tungima põhjavette.

Mehhiko pealinnas Mexico City’is täheldati märgatavat põhjavee taseme langust esimest korda 1930. aastatel. Umbes 80% linnas kasutatavast veest ammutatakse põhjaveest. Linn muudkui kasvab ja nõudmine suureneb, samas jäävad varud järjest väiksemaks. Roostes ja lekkivates torude tõttu on veekadu torustikus üle 25%. Paljudes piirkondades ei olegi veevärki ja inimesed sõltuvad täielikult veeautodest. Nende piirkondade hulgas on nii slumme kui uusarendusi. Kui uusarendustes varustavad inimesi riigi poolt organiseeritud veeautod, siis slumme varustavad erafirmad ja slummielanike jaoks on vesi teistega võrreldes kallim. Hinnanguliselt kulutavad mõned slummielanikud veele rohkem kui kümnendiku oma sissetulekust. Veeautodest saadava vee kvaliteet on väga erinev, mõnikord parem kui kraaniveel, teinekord joogikõlbmatu. viide

3. Veekogude reostus. Linnas või selle lähedal asuvad veekogud võivad reostuda linna reovete või prügiga. Probleem on eriti tõsine arengumaades, kus keskkonnanõuded on leebemad või neid lihtsalt ei järgita. Slummialadel puudub kanalisatsioon ja reovesi ning prügi visatakse lihtsalt tänavale, kust see siis mööda kraave ja ojasid jõgedesse või ookeani voolab. Lainetus uhub osa prügist kaldale tekitades prügiga kaetud rannad. Probleem on väga tõsine näiteks Manilas (Filipiinid), kus linn kaevati lausa kohtusse suutmatuse eest Manila laht puhtana hoida. Kohus otsustas 2008. aastal, et linnavalitsus peab lahe puhastama sellise tasemeni, et lahe vees oleks võimalik ujuda. Linnavalitsus koostas tegevuskava, mille hulka kuulus ka plaan asustada ümber kümneid tuhandeid slummielanikke. Üldse elab Manilas hinnanguliselt 11 miljonit inimest ilma kanalisatsioonita, mis tähendab, et nende jäätmed jõuavad lõpuks Manila lahte.

4. Õhusaaste. Peamisteks õhusaaste allikateks linnades on tööstus, liiklus ja kütteallikad. Õhusaastet võib põhjustada ka loodus ise - näiteks vulkaanipursked, tuulega leviv tolm, merevee pihustumine ning taimedelt pärit lenduvate orgaaniliste ühendid (õietolm, seemned). Linna õhu saastamine ei mõjuta ainult linna vaid ka suuri alasid selle ümber, kuna tuuled kannavad õhusaaste edasi.

Kolm saasteainet, mis inimeste tervist kõige rohkem kahjustavad on tahked osakesed (tahm, tolm), lämmastikdioksiid (tekib fossiilsete kütuste põlemisel) ja troposfääriosoon (tekib saasteainete omavahelisel reageerimisel). Pikaajaline ja suures kontsentratsioonis kokkupuude nendega kahjustab hingamisteid ja võib viia enneaegse surmani. Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel puutuvad ligikaudu 90% Euroopa linnaelanikest kokku saasteainetega terviseohtlikus kontsentratsioonis. Hinnanguliselt vähendavad peened tahked osakesed eeldatavat eluiga Euroopa Liidus üle kaheksa kuu. Arengumaades on olukord märgatavalt halvem. Siit saab vaadata 2014. a kaarti erinevate riikide linnades valitsevate õhusaaste tasemete kohta.

5. Müra. Mürareostus on igasugune müra, mis häirib inimesi. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitusel ei tohiks inimesed päeva jooksul üle 8 tunni viibida keskkonnas, kus helitugevus on üle 75 dB või rohkem. 30-40% inimestest leiab, et juba 55-60 dB müra on nende jaoks väga häiriv. Peamiselt tekitab linnades müra transport, aga ka inimesed ja seadmed. Autode müratase on u 67⎯79 dB, metroojaamades veelgi rohkem; mootorratas ja muruniiduk 90 dB, autosignaal 110 dB, ilutulestik 150 dB. WHO hinnangul mõjutab müra eurooplaste tervist nii väga, et on peale õhureostust tõsiduselt teine terviseprobleemide tekitaja. Müra võib tekitada unehäireid, stressi, vaimseid häireid, vererõhu tõusu ja kuulmise kuulmiskahjustusi. Eriti tundlikud on mürale lapsed – see häirib nende õppimisvõimekust. Müra mõjutab ka linnas või selle lähedal elavaid loomi, näiteks ei kuule nad enam lähenevat kiskjat või on häiritud nende navigatsioonivõime või paljunemine. (viide)

6. Valgus. Valgusreostuseks nimetatakse seda, kui tehislik valgus paistab sellises kohas ja/või ajal, kus seda looduslikult ei oleks. Seda tekitavad tänavavalgustus, välireklaamid, akendest paistev valgus, kõrghoonete akendelt peegelduv polariseeritud päikesevalgus jne. Inimeste puhul võib kunstlik valgus lüüa segi nende ööpäevarütmi, pärssides uneks vajaliku melatoniini tootmist. Loomade puhul sõltub mõju loomaliigist, ajast, kohast, valguse tüübist ja paljudest teistest teguritest. Toimides ühtedele organismidele negatiivselt, teistele positiivselt, lööb valgusreostus segi ökosüsteemide hapra tasakaalu ja muudab nende koosseisu ja funktsioneerimist täiesti äraarvamatul moel. Näiteks põhjustavad valgustatud kõrghooned ja tornid paljude rändlindude hukkumist, kuna segavad neid orienteerumisel. Samas on ka andmeid, et mõned rändlinnud kasutavad valgustatud asulaid ja muid struktuure öösiti just nii-öelda majakatena orienteerumise hõlbustamiseks. Meelehärmi valmistab valgusreostus ka astronoomidele, sest taevatähed ei ole kunstlikult valgustatud piirkondades hästi nähtavad.

II inimühiskonna toimimisega seotud probleemid

1. Liiklusummikud. Autostumise tõus toob kaasa ummikud. Maailma kõige ummikuterohkem linn on Mexico City (Mehhiko), kus teekonna läbimiseks kulub keskmiselt 66% aega rohkem kui vaba liiklusvoolu korral. Tipptundidel on see näitaja lausa 100%. Järgnevad Bangkok (Tai, keskm 61%) ja Jakarta (Indoneesia, keskm 58%) (viide). Euroopa linnadest on enim ummistunud Bukarest (Rumeenia, keskm 50%). Liiklusummikute negatiivseke tagajärjeks on ajakulu, suurenenud kütusekulu ja õhusaaste, autojuhtide stress (raskematel juhtudel ka liiklusraev) ning suurenenud kokkupõrgete arv. Mõnede arvates on liiklusummikutel ka positiivseid tagajärgi – ummikute vältimiseks hakkavad inimesed oma käike paremini planeerima ja selle tagajärjel jaotub autodevool päeva lõikes ühtlasemalt. Arvatakse ka, et aeglasema liikumiskiiruse tõttu võiks väheneda avariide hulk ja tõsidus. (viide)

Mõnikord üritatakse ummikutest vabaneda tee laiemaks ehitamisega, kuid selle tagajärjel suurenenud liiklusvoog võib tekitada ummiku kuskil mujal. Ummikute vastu püütakse võidelda ka autojuhtide informeerimisega, näiteks siit saab vaadata suuremate linnade liiklusinfot reaalajas.

2. Prügi. Üldreegel on see, et mida arenenum ja linnastunum riik, seda rohkem tekitavad selle elanikud tahket prügi. Erinevused võivad olla suured ka ühe linna piires – jõukamates piirkondades tekib prügi rohkem. Samas on arenenud riikides prügimajandus paremini korraldatud ja prügi ei ole nii nähtav kui arengumaades. Piisab mõnepäevasest prügivedajate streigist, et ka arenenud maade linnades prügi nähtavaks muutuks.

3. Slummid. Tekivad enamasti ülelinnastumise tagajärjel. Ülelinnastumise korral suureneb linnaelanike arv kontrollimatult ja nii kiiresti, et infrastruktuurid ei jõua järele. Uutele tulijatele ei jätku elukohti ja nad asuvad elama linna äärtesse käepärastest vahenditest kokkuklopsitud majakestesse. Kuna see tegevus toimub reguleerimatult, ei ole slummides kanalisatsiooni, elektrit ega veevõrku. Inimesed elavad väga tihedalt koos, nii levivad nakkushaigused kergesti. Paljudel slummielanikel pole tööd, sest ka töökohti ei teki piisavalt kiiresti juurde. Seetõttu on inimesed vaesed, see aga suurendab kuritegevust.

Lisaks eelnimetatutele seostatakse linnadega muidki probleeme: keskmiselt suurem kuritegevus kui maapiirkondades, inimeste psühholoogilised probleemid: üksildus, stress, personaalse suhtluse ja teeninduse puudumine jne.