SKP ja RKP
Oleme sellel kursusel eelnevalt kasutanud mõisteid arenenud riik ja arengumaa. See on üks võimalus maailma riike laias laastus kaheks jagada. Aga mis on nende mõistete taga? Milline riik on arenenud ja milline mitte?
Tavaliselt kasutatakse riikide arengutaseme võrdlemisel nende majandusnäitajaid ehk siis lihtsamalt öeldes – vaadatakse, kes on rikkam. Väga levinud näitaja on SKP (sisemajanduse koguprodukt, ingl GDP), mis mõõdab mingis ajavahemikus riigi territooriumil toodetud kaupade ja teenuste turuväärtust.
Suhteliselt sarnane näitaja on RKP (rahvamajanduse koguprodukt, ingl GNP), mis mõõdab kui palju kaupu ja teenuseid tootsid konkreetses riigis registreeritud ettevõtjad, ning pole oluline, kas firma asub selles riigis või välismaal. Vahel nimetatakse seda ka RKT (rahvamajanduse kogutoodang).
Näiteks Tallinna Ericssoni tehase saadud kogutulu läheb SKP arvestusse, sest selle on tootnud Eesti territooriumil välisfirma. Klaipedas asuvas Balti Laevatehases saadud väärtus läheb RKP arvestusse, sest see on Eesti firma toodud väärtus. (Viide)
Enamasti kasutatakse riikide võrdlemiseks SKP-d, sest see on tihedamalt seotud teiste majanduslike näitajatega, nagu tööhõive ja tööstustoodangu tase. (viide)
Erinevate maade SKP võrdlemiseks tuleb nende SKP teisendada ühtsesse valuutasse, nt USA dollaritesse. Lisaks korrigeeritakse SKP-d ostujõu pariteediga, mis arvestab kaupade ja teenuste hindade erinevust eri riikides. Tulemusena saadakse näitaja, mida nimetatakse SKP-ks ostujõu standardite alusel.
Maailmapanga andmetel olid 2015 aastal kõrgeima SKP-ga riigid USA (18 036 648 milj USD) ja Hiina (11 064 665), neile järgnesid Jaapan, Saksamaa ja Suurbritannia. Madalaima välja toodud SKP-ga riik oli Tuvalu (33). Eesti SKP oli 2015. aastal 22 459 milj USD. (viide)
Kõrgeim SKP inimese kohta oli 2016. aastal Luksemburgis (105 829 USD), Šveitsis (79 578) ja Norras (71 497); madalaim Lõuna-Sudaanis (210). Eesti SKP inimese kohta oli 2016. aastal 17 896 USD. (viide)
Kõrgeim SKP ostujõu standardite alusel inimese kohta oli 2016. aastal Kataris (129 700 USD) ja Luksemburgis (102 000); kõige madalam Somaalias (400). Eesti SKP ostujõu standardite alusel inimese kohta oli 2016. aastal 29 500 USD. (viide)
Inimarengu indeks
Kuigi majanduslikult paremal järjel oleval riigil on suuremad võimalused näiteks haridus- ja tervishoiusüsteemi arendamiseks, ei näita SKP, milline on inimeste heaolu tase selles riigis. Sarnase SKP-ga riikides võib olla miljon keskmise elatustasemega inimest või üks väga rikas ja 999 999 vaest inimest. Sellepärast on kasutusele võetud inimarengu indeks (ingl HDI).
Inimarengu indeksil on kolm mõõdet: tervis, haridus ja elujärg. Selle arvutamisel kasutatakse nelja indikaatorit: oodatav eluiga sünnihetkel, keskmine õpinguaastate arv, eeldatav õpinguaastate arv laste kooliminekul ja RKT inimese kohta.
Inimarengu indeksi järgi jagatakse kõik riigid nelja võrdsesse rühma: väga kõrge, kõrge, keskmise ja madala arengutasemega riigid. Alates 2010. aastast arvutatakse ka ebavõrdsusega korrigeeritud inimarengu indeksit, mille puhul arvestatakse tervise, hariduse ja sissetuleku ebavõrdset jaotumist inimeste vahel. Indeks näitab ebavõrdsuse ulatust.
2015. aastal olid maailmas kõige kõrgema inimarengu indeksiga riikideks Norra (0,949), Austraalia (0,939) ja Šveits (0,939); kõige madalamaga Jeemen (0,482), Benin (0,485) ja Togo (0,487). Eesti kuulus väga kõrge inimarengu indeksiga riikide hulka (0,865). Vaata tabelit!
Riikide arengutaseme iseloomustamiseks kasutatakse veel paljusid näitajaid, nagu energia tarbimine ühe elaniku kohta, keskmine oodatav eluiga, sündimus, imikusuremus, arstide arv tuhande elaniku kohta; isegi autode, mobiiltelefonide või televiisorite arv tuhande inimese kohta. Riigi arengutaset iseloomustab ka tööhõive struktuur: kõige rohkem arenenud majandusega riikides töötab enamus inimesi teeninduses, vähem arenenud riikides tööstuses ja kõige vähem arenenud riikides on kõige rohkem inimesi hõivatud põllumajanduses.
Vt edasi Globaliseerumine