1. Rahvastik

Ränne ehk migratsioon on inimeste alalise elukoha vahetus. 

Siseränne – kolitakse sama riigi piires teise kohta. Tavaliselt on põhjuseks töö, õppimine, kooselu alustamine või parem elukeskkond. Vähem arenenud riikides kolitakse peamiselt maalt linna. Arenenud riikides on siseränne väiksem ja võib olla ka suunaga linnast maale.

Välisränne – ühest riigist kolitakse teise riiki. Emigratsioon – inimene kolib riigist välja. Immigratsioon – teisest riigist pärit inimene kolib riiki sisse. Sama inimene on ühe riigi jaoks emigrant, teise jaoks immigrant. Rändesaldo ehk rändeiive on sisserände ja väljarände vahe. Välisrände põhjused on üldiselt samad, mis siserände puhul – töö, õppimine, pere, meeldivam elukeskkond. 

Kui inimesed teevad otsuse mujale elama asuda vabatahtlikult, on tegemist vabatahtliku rändega. Sel juhul on inimesel aega planeerida ja asju korraldada, nt otsida elukoht ja õppida kohalikku keelt. Vabatahtliku rände puhul eelistatakse kõrgema elustandardi, kuid sarnase kultuuriruumiga riike, eriti neid mis ei asu väga kaugel. Positiivselt mõjub ka samast rahvusest kogukonna olemasolu sihtriigis – kaasmaalastega saab rääkida emakeeles, nende juures saab esialgu peatuda ja infot sihtriigi olude kohta. Vabatahtliku rände puhul on ka märgatav vanuseline seaduspära – nooremad inimesed (20–30 a) on tunduvalt aktiivsemad kui vanemad.

Mõnikord võib juhtuda, et mõnes piirkonnas ei ole enam võimalik elada (üleujutused, maalihked, laavavoolud) või on see ohtlik inimeste elule ja tervisele (sõda, usuline või poliitiline tagakiusamine, näljahäda, keskkonna saastatus (nt Tšernobõli katastroof)). Sel juhul on tegemist sundrändega. Sundrände puhul ei ole inimestel aega ega võimalust oma reisi põhjalikult ette valmistada. Võib juhtuda, et neil ei õnnestu ka sihtriiki ise valida. Sundränne võib olla ka teiste inimeste poolt korraldatud, nt eestlaste küüditamine Siberisse või neegerorjade vedu Aafrikast Ameerikasse 16.–19. sajandil. Viimast peetakse suurimaks sundrändeks ajaloos, hõlmates umbkaudu 10 miljonit inimest. Sundränne oli ka Ameerika põliselanike ümberasustamine reservaatidesse. Viimase aja ulatuslikem sundränne Euroopa piires oli seotud Jugoslaavia lagunemise ja kaasnenud relvakonfliktidega.

ÜRO pagulasagentuuri hinnangul oli 2023. aasta lõpuks maailmas 117,3 miljonit inimest sunnitud elama oma kodust eemal. 37,6 miljonit neist olid pagulased. Pagulane – isik, kes viibib väljaspool oma kodumaad ja kes ei saa sinna tagasi pöörduda põhjendatud kartusest saada tagakiusatud kas rassilistel või rahvuslikel põhjustel, sotsiaalse päritolu või poliitiliste tõekspidamiste tõttu. 56% kõigist pagulastest olid pärit neljast riigist: Afganistanist, Süüriast, Ukrainast ja Lõuna-Sudaanist. Kõige rohkem pagulasi elas Iraanis, Türgis ja Saksamaal (viide). 

Rände põhjused võib jagad tõuke- ja tõmbeteguriteks: tõuketegurid ajendavad inimesi lahkuma, tõmbetegurid meelitavad uude kohta elama. Sama tegur võib olla ühe inimese jaoks tõuke-, teise jaoks tõmbeteguriks. Rännet võivad takistada mitmesugused sotsiaalsed, majanduslikud ja bürokraatlikud tõkked, näiteks raha puudumine, töökohtade nappus sihtkohas või sisserände piiramine soovitud elukohamaa valitsuse poolt. Nagu eelpool juba mainitud, on oluline ka kultuuriruumi sarnasus ja keeleoskus. 

Riikidevahelise vabatahtliku rände mõju majandusele

Seoses globaliseerumisega on tänapäeva inimesed liikuvamad kui kunagi varem. Enamasti toimub liikumine vähem arenenud maadest rohkem arenenud riikidesse. Pikaajaline ühes suunas toimuv ränne muudab nii lähte (kust välja rännatakse)- kui sihtriigi (kuhu rännatakse) rahvaarvu, rahvastiku soolis-vanuselist ja rahvuslikku koosseisu. Rahvastiku muutumine muudab ka majanduse arenguvõimalusi ja ühiskonna sotsiaalseid ja kultuurilisi tingimusi. Protsessil on nii positiivseid kui negatiivseid tagajärgi nii lähteriigile kui sihtriigile.

Lähteriigile on hea, et nende juures väheneb tööpuudus; sihtriigis töötavad inimesed saadavad osa teenitud rahast koju lähedastele; mujal töötavad inimesed omandavad teises riigis uusi teadmisi ja oskusi, mida hiljem kodumaal rakendada. Negatiivne on lähteriigi jaoks see, et väheneb tööealiste inimeste arv, seega väheneb laekuvate maksude hulk; mujale tööle lahkuvad peamiselt aktiivsemad inimesed, seega väheneb kodumaal ettevõtlike inimeste osakaal; võõrtöölised on peamiselt mehed, seega kaob kodumaal sooline tasakaal; lähteriik kaotab emigrantide harimisele kulutatud raha.

Sihtriigile on hea, et mitmekesistub tööjõuturg – migrandid on nõus töötama ebapopulaarsetel töökohtadel ja väiksema palga eest kui kohalikud; sündimus suureneb, sest sisserännanud on noored; majandusaktiivsus kasvab, sest tarbimine suureneb.

Negatiivne on sihtriigi jaoks see, et suureneb surve töökohtadele ja võib suureneda tööpuudus kohalike hulgas. See omakorda võib tekitada vaenu sisserändajate suhtes. Olukorra teeb hullemaks see, kui sisserändajad ei kohane kohaliku kultuuri ja tavadega ega õpi ära kohalikku keelt. See tekitab kultuurikonflikte. Sisserändajad võivad ka suurendada survet sotsiaalsfäärile.

Euroopas on sellise pikaajalise ühesuunalise rände näiteks Türgi ja Saksamaa vaheline inimeste liikumine, Ameerikas Mehhiko ja USA vaheline ränne.

1) EUROOPA Kuni eelmise sajandi keskpaigani oli Lääne-Euroopa väljarändepiirkond. Välja rännati nii Ameerikasse ja Austraaliasse kui ka teistesse piirkondadesse. Alates 1960. aastatest muutus Lääne-Euroopa sisserändepiirkonnaks. Majandus arenes kiiresti ja vajas lisatööjõudu. Kõigepealt saabus tööjõud Euroopa lõunapoolsetest riikidest Hispaaniast, Portugalist, Itaaliast ja Jugoslaaviast, hiljem Türgist, Kreekast, Alžeeriast ja Marokost. Seejärel põhjustasid uue sisserändevoo, seekord Ida-Euroopast, seal 1986.-1993. aastatel toimunud poliitilised muutused.

21. sajandi alguseks oli Euroopas kõige rohkem Euroopast pärit sisserännanuid Hispaanias, Saksamaal, Suurbritannias ja Itaalias. Ühe elaniku kohta on aga sisseränne kõige suurem olnud Luksemburgis, Iirimaal, Küprosel ja Hispaanias. Ligi 60% Euroopa Liidu riikidesse sisserändajatest olid teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud. Väljastpoolt Euroopa Liitu oli märkimisväärne ukrainlaste liikumine Leetu, albaanlaste ränne Kreekasse, moldovlaste ränne Rumeeniasse ning Bosnia- ja Hertsegoviina elanike ümberasumine Sloveeniasse.

Euroopa rändekriis. Veel 10 a tagasi mõõdukas olnud sisseränne Euroopasse hakkas suurenema peale 2010. aastat araabia kevade sündmuste tõttu ning tõusis plahvatuslikult 2015. aastal, tekitades Euroopas pagulaskriisi. Peamiselt siseneti Euroopasse paatidega üle Vahemere ja maismaad pidi kagupiirilt.

2014. aastal saabus Vahemere piirkonnas Euroopa Liitu üle 280 000 illegaalse sisserändaja, kellest enamus pärines Süüriast, Eritreast ja Afganistanist.

2015. aastal leidis erinevatel andmetel aset 1 milj - 1,82 miljonit illegaalset piiriületust. Erinevus numbrites tuleneb sellest, et osa sisserändajaid loeti tõenäoliselt üle kaks korda. Peamised lähteriigid olid Süüria, Afganistan ja Iraak. Enamus sisserännanutest esitasid asüülitaotluse elama asumiseks Saksamaale, Rootsi, Itaaliasse, Austriasse või Prantsusmaale.

2016. aasta jaanuarist märtsini toimus Vahemere piirkonnas üle 200 000 illegaalse piiriületuse. 2016. aasta märtsis leppisid Euroopa Liit ja Türgi kokku, et Türgist Kreeka saartele saabuvad ebaseaduslikud varjupaigataotlejad saadetakse Türki tagasi (viide). Iga süürlase eest, kes ebaseadusliku piiriületuse tulemusena Kreeka saarelt Türki tagasi saadetakse, võtab EL Türgist vastu süürlase, kes ei ole püüdnud piiri ebaseaduslikult ületada. Tagasisaatmist Kreeka saartelt Türgisse on alustatud paralleelselt Türgist ELi liikmesriikidesse tehtavate ümberasustamislendudega. Kuigi migrantide vool Euroopasse on peale seda vähenenud, ei ole kriis sugugi lahenenud, põgenikud on lihtsalt Euroopa Liidust väljaspool olevates riikides, aga mitte tagasi oma kodudes.

2021. aasta suvel tabas Leedut põgenikevool Valgevenest. Paari kuuga ületasid piiri umbes 3000 peamiselt Iraagist, Süüriast, Afganistanist ja Aafrika riikidest pärit migranti. Illegaalselt riiki saabunud inimeste arv oli mitukümmend korda suurem kui varasematel aastatel. Leedu võimude sõnul oli tegemist Valgevene režiimi korraldatud kättemaksuga Leedule selle toetuse eest Valgevene opositsioonile. 

24. veebruaril 2022. aastal tungisid Vene väed Ukrainasse, põhjustades suure väljarände. 2024. a augustikuu seisuga oli Euroopas üle 6 miljoni Ukraina põgeniku ja umbes pool miljonit veel muudes maailma regioonides (viide). 

2) PÕHJA-AMEERIKA on olnud sisserändepiirkond alates 17. sajandist. Alguses oli ülekaalus sisseränne Euroopast, hiljem lisandusid immigrandid ka teistest maailma piirkondadest. Tänapäeval suundub üle poole maailma emigrantidest USA-sse ja Kanadasse. USAsse tuleb kõige rohkem immigrante naaberriigist Mehhikost, palju tuleb neid ka Kariibi mere saartelt ja Ladina-Ameerikast. Järjest suureneb Aasiast pärit immigrantide arv.

Mehhiko-USA rändekoridor. USAs elab hinnanguliselt natuke alla 11 miljoni Mehhikos sündinud inimese (viide). Mehhiko päritolu inimeste arv on veelgi suurem. See on suuresti ligi sada aastat kestnud rände tagajärg.  Sellesuunaline inimeste liikumine on ootuspärane, sest Mehhiko on kiiresti kasvava rahvastikuga vaene riik, samas USA on üks maailma rikkamaid riike ja asub otse Mehhiko kõrval. Kultuuriruumilt on nad piisavalt sarnased ja kuna USAs elab juba väga palju Mehhiko päritoluga inimesi, ei ole ka keel probleemiks. USA-Mehhiko ränne on olnud omamoodi kasulik mõlemale riigile – Mehhiko rahvastik kasvab väga kiiresti, täisikka jõudnud arvukad noored vajavad tööd, samas on USA perioodiliselt vajanud lisatööjõudu. Sellepärast on Mehhiko illegaalidesse suhtutud USA-s suhteliselt leebelt. 

Erinevate tegurite mõjul on illegaalsete piiriületajate arv  ja rahvuslik koosseis aastate jooksul märgatavalt kõikunud. Alates 2010. a on Mehhiko mitte ainult migratsiooni lähteriik, vaid ka transiitriik (viide). Näiteks moodustavad viimastel aastatel pea poole illegaalsetest piiriületajatest kolmandate riikide kodanikud. 2021. a keskpaigast 2022. a lõpuni suurenes järjepidevalt nicaragualaste osakaal, mis 2023. a jaanuaris järsult langes. 2023. a lõpuks olid märgatava osakaalu saavutanud Guatemalast ja Venezuelast pärit migrandid. 2023. a detsember oli illegaalse immigratsiooni rekordkuu, mil USA piirivalve pidas kinni ligi 250 000 piiriületajat. 2024. a jaanuaris vähenes see arv järsult kaks korda. (viide)

Kuna põgenikke ei tohi niisama lihtsalt piirilt tagasi saata, vaid nende asüülitaotlustega peab tegelema, soovib USA valitsus, et Mehhiko oleks nö puhverriigiks ja majutaks põgenikke, kuni nende taotlustega tegeletakse. Mehhiko valitsus ei ole sellega nõus, sest see on väga ressursimahukas. Läbirääkimised käivad ja USA presidendikandidaadid kasutavad immigratsiooniteemat ka oma valimiskampaaniates.

3) LÄHIS-IDA Kolmandaks tõmbekeskuseks USA ja Euroopa kõrval on Lähis-Ida naftariigid. See piirkond muutus sisserändajatele atraktiivseks 1970. aastatel naftabuumi ajal, kui nafta hind maailmas tõusis ja sissetulek suurenes. Võeti kasutusele uusi naftaleiukohti, ehitati lennujaamu, teid, haiglaid jne. Peamiselt vajatigi tööjõudu naftatööstuses ja ehitussektoris, aga ka kodumajapidamistes teenijate ja koduabiliste näol. Miljonid võõrtöölised lähimaadest, nagu Egiptus ja Jordaania, kuid ka kaugemalt (Pakistanist, Indiast, Filipiinidelt ja Indoneesiast), leidsid tasuvat tööd. Võõrtööliste hulgas oli erinevate elualade esindajaid, kuid kõige rohkem siiski oluliste oskusteta töölisi. 

Näiteks Kuveit muutus sisserändemaaks juba varem, 1940. aastatel, kohe pärast naftaleiukohtade avastamist. 2023. aastal moodustasid võõrtöölised 68,3% riigi rahvastikust (viide). Enamus neis oli hõivatud teenindussektoris. Viimastel aastatel on Kuiveit teinud jõupingutusi võõrtööliste arvu vähendamiseks, karmistades reegleid ja saates osa võõrtöölisi riigist välja. 

Enamasti ei vaata riigid oma kodanike väljarändele hea pilguga. Maailmast võib siiski leida ka erandeid. Näiteks Filipiinid on üks maailma suurimaid tööjõu eksportijaid. Riik on seal töörännet reguleerinud juba 1970. aastatest ja on nüüdseks üks paremini oma kodanikke välismaal kaitsvatest töörände lähteriikidest. Igal aastal lahkub mujale tööle u 1,3 miljonit inimest, pidevalt viibib välismaal u kümnendik rahvastikust. Umbes pooled töömigrantidest on naised (erinevalt teistest töömigrantide lähteriikidest). Valitsus abistab soovijaid nõuannete, koolituste ja viisadega. Filipiinidel asuvad töövahendusfirmad vastutavad oma tegevuse eest, see minimeerib juhtumite hulka, kus agentuuri kaudu saadetakse inimesi sisuliselt orjatööle. Välismaa tööandja on kohustatud panustama oma töötaja eest raha sotsiaalkindlustusfondi. Veel peab vastuvõtjas riigis olema iga 10 000 filipiinlase kohta vähemalt üks ametnik, kes tegeleb spetsiaalselt tööküsimustega ning teine, kelle ülesandeks on tegeleda töötajat puudutavate sotsiaalküsimustega. Mõlemal neist on sealjuures ka diplomaatiline staatus. Näiteks ainuüksi Saudi Araabias on kokku 3 konsulaati, kus töö ja sotsiaalkaitse küsimustega tegeleb kokku 64 inimest.  Kuna filipiinlased on kõrgelt hinnatud koduabilistena, on neile ette nähtud eraldi kursus – enne võõrasse riiki tööle suundumist on kõigil kohustuslik läbida 3 päevane keele- ja kultuuriseminar. Suurimaks väljakutseks on hoida häid peresuhteid kojujääjate ning töömigrantide vahel, seetõttu on Filipiinidel loodud tuhandeid organisatsioone, mis tegelevad just perede kooshoidmise ning  laste õigustega. Filipiinide tööpoliitika vundamendis on tähtis koht veendumusel, et inimesed peavad koju (ja oma perede juurde) tagasi saabuma – siiamaani on süsteem end õigustanud, kuna peaaegu 100% välismaale leiba teenima suundunutest seda ka teevad. (viide)