3. Ühiskonna areng ja globaliseerumine

Arenenud, õitsva käsitöö ja kaubandusega hilisagraarne ühiskond võib teatud tingimustel hakata industrialiseeruma: temas tekivad industriaalsed tootmisviisid, mis pikapeale levides haaravad kogu ühiskonna. Selleks on vaja, et rahvas oleks teatud määral haritud ja et riik ei piiraks ettevõtlust liialt. Sellisel juhul on võimalik kiiresti välja töötada, kasutusele võtta ning pidevalt täiustada uusi tehnoloogiaid. Pidev tehnoloogia areng on industriaalse (tööstusliku) tootmisviisi põhitunnuseks. Aeg-ajalt on areng nii kiire, et seda nimetatakse tehnoloogiliseks murranguks.

15. sajandil toimus Lääne-Euroopas tehnoloogiline murrang. Suhteliselt lühikese aja jooksul võeti kasutusele palju uut. Põllumajanduses võeti kasutusele väljavaheldussüsteem ja tegeleti sihipärase tõu- ja sordiaretusega. Laialt levisid vesiveskid ja tuulikud. Võeti kasutusele uued metallisulatusviisid, leiutati tulirelvad, uut tüüpi navigatsiooniriistad (kompass, astrolaab) ja laevad (karavell), trükikunst, kellad. Organisatsioonilistest uuendustest tekkisid pangad, börsid, aktsiaseltsid ja manufaktuurid. Nii kujunes välja varaindustriaalne tootmisviis. Eurooplased hakkasid otsima mereteid Aasiasse, et leida uusi loodusvarasid ja kauplemisvõimalusi. Selle tagajärjel tehti 15.-17. sajandil palju suuri maadeavastusi, mis panid aluse koloniaalsüsteemi kujunemisele, kuid ka maailmamajanduse arengule.

Hilisindustriaalne tootmisviis saabus Euroopasse koos teise tehnoloogilise murranguga, mida nimetatakse ka tööstuslikuks pöördeks, 18. sajandi lõpul. Leiutati aurumasin, võeti kasutusele auruvedurid ja aurikud. Algas kivisöe laialdane kasutamine, arenes metallurgia ja masinatööstus, kõigepealt Hollandis ja Suurbritannias, hiljem ka mujal. Tekkisid esimesed ketrus- ja kudumisvabrikud. Käsitsitöö asendus masinatööga.

Seoses vabrikute asutamisega tekkis linnadesse palju uusi töökohti, see meelitas sinna palju inimesi ja linnad kasvasid kiiresti. Uued tehnoloogiad ja töökorraldus tõstsid tööviljakust, tänu sellele paranesid ka inimeste elutingimused (siiski mitte kohe – vt tööstusühiskonna linnad). Arenev meditsiin ja paranevad hügieenitingimused vähendasid väikelaste suremust ja pikendasid inimeste eluiga. Tagajärjeks oli rahvastiku plahvatuslik kasv (vt. demograafiline üleminek). Vabrikutöö oli keerulisem kui põllutöö ja eeldas töötajate välja õpetamist. See aitas kaasa haridussüsteemi arengule.

Kuna Euroopasse tekkis rahvast tänu demograafilisele plahvatusele väga palju, vajati tühja maad, kuhu need inimesed paigutada. Selleks sobisid kõige paremini parasvöötmes või lähistroopikas asuvad kolooniad, kus asustus oli hõre. Põlisrahvastik kas suri ise aja jooksul välja, tapeti või kihutati minema. Uusasukad tõid uutele aladele kaasa oma kultuuri ja tehnoloogiad, nii levis hilisindustriaalne tootmisviis Euroopast väljapoole. Kõige suurem ümberasumiskoloonia oli Briti Põhja-Ameerika (viide). Ladina-Ameerikas ei olnud ümberasumise tagajärjed nii drastilised. Seal asuvates Hispaania ja Portugali kolooniates säilis põlisrahvastik, ümberasujate osakaal oli suhteliselt väike ja kujunenud tootmisviis oli uus versioon Euroopas valitsevast.

Majanduse arengu seisukohalt oli väga oluline raudteede kasutuselevõtt, sest see võimaldas vedada suuri koguseid tooraineid ja kaupu rannikupiirkondadest kaugemale sisemaale. Tänu sellele sai tekkida geograafiline tööjaotus – kaupu toodetakse seal, kus nende tootmiseks on kõige paremad tingimused. Aurikute kasutuselevõtt laevanduses võimaldas regulaarseid vedusid üle ookeani. 19. sajandil suurenesid kaubavood emamaade ja kolooniate vahel kiiresti. Tööstusühiskonna kõige tähtsamaks ressursiks on maavarad, seega arenevad selle ühiskonnatüübi puhul kõige kiiremini piirkonnad, kus leidub maavarasid – metallimaake ja fossiilseid kütuseid. Kui Euroopas olid maavarade varud lõppemas, hakati neid sisse vedama kolooniatest.

Tööstusühiskonnale ongi väga iseloomulik kaupade tootmine ja turumajandus. Edukas kauplemine eeldab majandussuhteid eri piirkondade ja riikide vahel. Kui hilisagraarses ühiskonnas pandi alus maailmamajanduse kujunemisele luksuskaupadega kauplemise näol, siis tööstusühiskonnas areneb see hoogsalt edasi ja muutub pidevalt toimivaks ja lausa hädavajalikuks süsteemiks. 19. sajandil toimus kaubavahetus peamiselt emamaade ja nende kolooniate vahel. Omavahel kauplesid ka emamaad ehk arenenumad tööstusriigid. „Võõraste“ kolooniatega kaubeldi vähe.

Hilisindustriaalne tootmisviis kujunes lõplikult välja kolmanda tehnoloogilise pöörde käigus (19. sajandi viimane kolmandik), kui leiutati või võeti kasutusele teras, nafta, elekter, bensiin, auto (hiljem ka lennuk), mineraalväetised, telefoniside, raadio jm. 19. sajandi lõpul valitses hilisindustriaalne tootmisviis kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning Jaapanis. Maailma jagunes vähesteks arenenud maadeks ja nende kolooniateks või nendest sõltuvateks riikideks.

20. sajandi algul viis impeeriumide võitlus turgude ja tooraine pärast maailmasõdadeni. Peale I Maailmasõda jagati kolooniad ja mõjusfäärid ümber. 1930. aastatel leidis aset suur majanduskriis, mille tulemusena kujunesid Saksamaal, Vahemeremaades ja Ida-Euroopas välja totalitaarsed ja autoritaarsed diktatuurid. USA ja Lääne-Euroopa suutsid kriisist välja tulla ilma, et riik oleks majandusse oluliselt sekkunud, ning säilitasid demokraatliku riigikorra.

Peale II Maailmasõda algas nii Aasias kui Aafrikas kolooniate lagunemine ja iseseisvate riikide tekkimine. Arendati välja rahvusvahelised finantsinstitutsioonid ja majanduspoliitika. Bretton Woodsi konverentsi otsustega 1944. aastal loodi Rahvusvaheline valuutafond ja Maailmapank. Nende ülesandeks sai maailma rahandussüsteemi stabiliseerimine ja raha laenamine valitsustele.

1950.-1970. aastatel ehitati Lääne-Euroopas ja USAs väga palju nii tööstusettevõtteid kui elumaju. Tööstustööliste osakaal kogu tööhõives suurenes rohkem kui pooleni ja linnarahvastiku osakaal kogurahvastikus kolmandikust kolmveerandini.