5. Õnneliku perekonna saladus

Sõna “kriis” tuleb kreekakeelsest sõnast (krisis) ja tähendab ootamatut muutust, otsustavat pööret, saatuslikku kõikumist. Kriis on igasugune olukord (nii positiivne kui negatiivne), kus vanaviisi enam ei saa, aga uutmoodi veel ei oska. Kriis nõuab inimeselt /perekonnalt kohanemist, seniste tõekspidamiste ja harjumuste muutmist.

Inimese elus on mitmeid etteaimatavaid nn “normaalseid” kriise. Kasvamine ja areng võib tekitada arengukriisi (N: jonniiga ja murdeiga). Kui lapse areng kriitilistel arenguperioodidel ühel või teisel põhjusel pidurdub, võib see põhjustada hilisemaid arenguprobleeme ja toimetulekut elus üldse, ka toimetulekut hilisemate kriisidega.

Mitmesugused elusündmused võivad tekitada kriise, näiteks abiellumine, töö/elukoha vahetus, lapse sünd. Lapse jaoks võib kriisiks kujuneda lasteaeda või kooli minek, noorele võib ühel või teisel põhjusel üle jõu käia kooli lõpetamine või tööle minek, kodust lahkumine jmt.

Perekonna stabiilse ja turvalise elu võib pea peale pöörata näiteks lähedase inimese surm, teada saamine enda või lähedase raskest haigusest, rasked õnnetused, lahutus jms. Ootamatud elumuutused võivad tabada kõiki: olenemata soost ja vanusest. Erinev on vaid see, et iga kriisi tähendus on iga konkreetse inimese jaoks erinev.

Ootamatu negatiivne sündmus käivitab inimeses protsessi, milles on eristatavad teatud kindlad etapid:

1. Eitab juhtunut – Käitumine võib paista väliselt rahulik. Inimene näeb, kuuleb ja teab, mis on juhtunud, kuid ei taha seda uskuda. Äge stressireaktsioon on raske, aga mööduv häire, mis areneb vastusena erakordselt tugevale psüühilisele stressorile ja vaibub tavaliselt tundide või päevade vältel. Tugevaks stressoriks on tavaliselt midagi, mis ohustab inimest - looduskatastroof, sõda, raske terviserike, õnnetused, kallaletung, vägistamine, tulekahju kodus, töö kaotus, järsk muutus suhetes või sotsiaalses staatuses, näiteks lähedase kaotus. Šokiseisundis võivad ilmneda mistahes reaktsioonid. Inimene ei suuda toimuvat läbi töötada, valitseb tõeline kaos.

2. Vastuolulised tunded – See etapp võib kesta mõnest nädalast isegi mõne aastani (raskemal juhul). Juhtunu hakkab tasapisi teadvusse jõudma ning sellega kaasneb suur segadus tunnetes. Kurbusega ja leinaga kaasneb sageli viha, süütunne, häbi, süüdistused enese ja teiste aadressil, soov juhtunule seletusi ja põhjusi leida, masendus.

3. Läbitöötamine ja mõistmine – Inimene on juba natuke kohanenud oma olukorraga. Alles selles perioodis hakkavad inimesed mõistma, mis juhtus ja miks nii juhtus, milline on tulevik talle endale või tema pereliikmetele. Mõeldakse selle peale, kas saab midagi teha olukorra lahendamiseks ja proovitakse erinevaid võimalusi. Töötatakse läbi kriisi põhjused, kurbus ja viha. Hakatakse taas huvi tundma igapäevaelu ja tuleviku vastu, taastuma hakkab enesevalitsus. Juhtunut aktsepteeritakse, lepitakse sellega, et elu on muutunud.

4. Kriisist toibumine – Tähelepanu suundumine minevikust tänasesse ja homsesse päeva. Hakatakse küsima endalt, kuidas edasi elada. Mida mõistvam on olnud abi eelnevates faasides, seda kiirem ja täielikum on toibumine. Traumaatilisele sündmustele mõtlemine ei tekita enam nii tugevaid tundeid kui varem. Hakatakse huvi tundma suhete ja hobide vastu. Toibumisfaas võib kesta aastaid, võib ette tulla tagasilanguse perioode, mil inimene otsekui küsib endalt, kas tal on ikka õigus jälle rahul ja õnnelik olla.

Keskmiselt peaks inimene kriisist hakkama toibuma poole aasta jooksul. Samas on väga oluline meeles pidada, et kriisi etapid läbib iga inimene isemoodi ja erinevas tempos. Võib ette tulla tagasipöördumist eelneva(te) etapi/etappide juurde (N: Ühel hetkel on rõõmus ja mõtleb tulevikule, mõni aeg hiljem nutab ja ei suuda juhtunuga leppida). Kui poole aast jooksul pole toibumise märke, tuleb otsida professionaalset abi.

Järgnevalt vaatleme kahte raskemini läbielatavat kriisi – lahkuminekut ja leina.