4. Kuidas olla hea lapsevanem?

4.5 Sotsiaalne küpsus






Sotsiaalne küpsus

Suhetes tagab edu isiksuse sotsiaalne küpsus. Sotsiaalne küpsus on oskus tulla toime erinevates olukordades, olla kodanik. Toimetulek oleneb inimese pädevusest, mis tähendab käitumise iseseisvust, sotsiaalsete situatsioonide analüüsimise oskust ja eetiliselt sobiva käitumise valikut ning see rajaneb kõlbelistel väärtustel. Vaja on otsustus-, koostöö- ja juhtimisvõimet, võimet teha tähelepanekuid, olla sõltumatu.

Räägitakse, et peres, kus on palju lapsi, tulevad lastest avatumad ja sotsiaalsemad, kui ühelapselise pere lapsest. Põhjuseks tuuakse suure pere vajadus arvestada teistega ning omavahel jagada. Üksik laps seevastu kasvavat egoistiks, kuna kogu elu keerleb tema ümber. On tõsi, et suure pere laps õpib teiste hulgas toime tulema ja ennast kehtestama, aga seda ei saa üldistada. Ka ainsa lapse vanemad saavad õpetada oma lapse sotsiaalselt toimetulevaks viies teda lastekollektiivi ja tekitades olukordi, mis arendavad sotsiaalseid oskusi.

Laste hulga ja kasvatuse kõrval määrab selle, milline inimene konkreetsest isikust tuleb ning kuidas ta teistega käitub, igaühe personaalne eripära. Ka paljulapselise pere üks võsudest võib eelistada üksiolemist.

Kuidas saada täiskasvanuks

13 on kriminaalvastutuse algus, 16 passiiga, 17 võib koolist lahkuda ja 18 ametlik täisiga. Paraku ei tähenda 18 veel seda, et inimene ka tegelikult täiskasvanuks saab. Kehaline kasvamine lõpeb 20.–21. eluaastaks. Just sellest lähtutigi varasematel aegadel, mil täiskasvanuks ja iseseisvateks otsusteks küpseks tunnistati 21 aastaseks saanud.

Väga oluline on aru saada miks ja kui kaua vajab noor inimene abi ja kaitset. Noorukiiga on keerukas. Seda võib vaadelda kui isiklike suhete harjutamise perioodi. Selleks, et suhtlemist õppida, vajab noor inimene aega, mis kuulub vaid temale, julgestatud keskkonda ja järgimist väärivaid eeskujusid. Kui millestki eelnimetatust jääb puudu, võib aastateks või isegi aastakümneteks säilida valikuta protestivaim kõigi õpetussõnade ja igasuguse kontrolli ning distsipliini vastu. Sealt tulevadki "igavesed mässajad". Kõige tavalisem neil puhkudel on suutmatus luua pikaajalisi püsisuhteid, perekonda. Neil on raske tunnistada teistes üheaegselt nii heade kui halbade joonte olemasolu, on raske andestada ka tühiseid eksimusi. Kogedes ikka ja jälle, et keegi pole täiuslik, tekib pettumus inimestes, kibestumus, eemaletõmbumine, mõnikord ka soov maksta kätte kõigile oma elu õppimata tükkide eest. Enesehaletsus viib enesehävituseni juhusuhetes või alkoholis. Omamoodi on enesehävituslik ka enda matmine töösse, asjadesse, rahasse.

Noorukiiga on õppimise iga. Õpitakse kõike ise läbi elades, vaid oma vigadest. Alles pärast jõuavad kohale vanemate varasemad õpetussõnad.

Tõeline perspektiivitunne areneb muidugi hoopis hiljem, pärast neljakümmet. Kui aga esmane vastutustunne ei ärka 20.–22. eluaasta paiku, siis jääbki inimene elama tundega, et teised määravad tema elu ja olemise.

On normaalne, kui nooruk teisme-ea lõpus, mil ta on kamba mõjust juba üle kasvanud, saab eralduda ka vanematekodust, et katsetada ennast, oma toimetulekut igapäevase elu, raha ja suhetega. Sotsiaalse küpsuse juurde kuulub ka oskus mõttekalt ja iseseisvalt oma vaba aega täita. Noorukiea viimaste aastate ülesannete hulka kuulub ka südametunnistuse kujunemine. See tähendab hea ja kurja vahel vahet tegemise ja välimise kontrolli liikumise väljast (vanemad jne) omaenda sisemusse.

Täiskasvanuks ei saa inimene ühekorraga ja äkki. Pigem on see pikk protsess. Endasse vaadates võib iga inimene näha segiläbi küpse täiskasvanu ja kängu jäänud lapse omadusi. Mõnikord takistavad need inimest end õnneliku ja teotahtelisena tundmast. Need “mustad augud”, kuhu inimesed ikka ja jälle vajuvad, on palju enam seotud inimese lahendamata sisemiste konfliktidega kui väliste teguritega.

Inimene õpib ja küpseb kogu elu. Paljud jooned ja omadused võivad järele küpseda. Ent kui nõrku kohti on palju, on inimesel iseseisvas elus raske hakkama saada. Sellised inimesed teevad haiget teistele, ent veelgi enam iseendile. Kuidas neid aidata? Ole kannatlik teiste veidruste suhtes niisama palju, kui ootad, et teised oleksid kannatlikud sinu suhtes. Vili vajab järelküpsmiseks soojust, tihti sellest piisabki. On ka juhtumeid, kus läheb vaja isiklikumat, rohkem läbimõeldud ja suunatud abi, mida annavad psühholoogid.