4. Kuidas olla hea lapsevanem?

Et inimene veedab kogu elukaare perekonna keskel, on oluline teada, mis mingil perioodil toimub, mida arvestada ja kuidas pereliikmeid nende eluteel kõige paremal viisil toetada.

Elukaar on inimese elukäik sünnist surmani. Inimese muutused on kõige suuremad elukaare alguses ja lõpus. Elukaare alguses (sünnist noorukieani) toimub väga kiire areng ja õppimine. Järgneb suhteliselt stabiilne küpsusiga. Elukaare lõpuosas hakkab toimuma taandareng.

Iga inimene käib läbi kõik eluperioodid (arengutempo võib olla erinev, sõltudes individuaalsest eripärast). Igal eluperioodil on omad arenguülesanded ja probleemid, mille täitmise õnnestumisest sõltub kordaminek järgmistel eluperioodidel. Ei ole ükskõik, millisel arenguperioodil milliseid omadusi arendada, igaks asjaks on oma aeg, sellest liialt ette rutates või maha jäädes on tulemused märgatavalt kesisemad (N: keeleõpe - kui soovitakse, et laps omandaks võõrkeele emakeele tasemel, peab õpe toimuma enne 12. eluaastat. Ka hilisemas elus on võimalik võõrkeeli õppida, aga tulemused tulevad palju vaevalisemalt).

1. Imikuiga: (0–1a) Esimese eluaasta jooksul areneb imik äärmiselt kiiresti. Selle aja jooksul saab inimene oma esimesed kogemused maailmast, kohaneb sellega. Et laps õpiks usaldama, peab maailm olema tema jaoks sõbralik ja abivalmis. Esimesel eluaastal kujuneb välja inimese põhiturvalisus (vt Vanemate tähtsus lapse jaoks). Imiku areng sõltub kriitilisel määral tema hooldaja(te)st (N: laps ei õpi rääkima ega käima, kui temaga ei tegeleta).
2. Maimikuiga: (1–3 a) Ka selles eas on areng kiire. Selle perioodi lõpuks peaks laps rääkima, kõndima, sööma ja riietuma iseseisvalt, pidama puhtust. Maimikueas õpitakse iseseisvust, kujuneb välja “mina”, pannakse proovile oma tahe. Laps hindab korda ja rutiini, kuigi testib piire. Kui lapsel lastakse saada kõik, mida ta tahab või siis surutakse tahe alla, mõjutab see tema edaspidist elu. Kõike saanud lapsest saab egoistlik ja teistega mittearvestav inimene ja lapsest, keda kõigiti piirati, saab inimene, kes ei suuda elus ennast kehtestada ja eesmärke seada.
3. Koolieelikuiga: (3–6/7 a) Selle aja jooksul lapse maailm laieneb, suhtlusring avardub. Oluliseks muutuvad inimesed väljaspool kodu, eakohaseks arenguks on vaja mängukaaslasi. Koolieelik hakkab mõistma, mis on lubatud, mis mitte. Lapsel arenevad tahtejõud, fantaasia ja iseloom. Kui lapsel on võimalus ise aktiivselt jõudu proovida ja tegutseda ja avastada, leiab ta, et maailm on tore paik.
4. Kainikuiga: (6/7–11/12 a) Laps alustab kooliteed. Sellega kaasnevad töökus, kohustused ja vastutus. Iseseisvus suureneb oluliselt. Sõbrad ja tuttavad muutuvad tema elus aina tähtsamaks. Kainikuea lõpuks peaks laps olema omandanud korraliku lugemisoskuse, piisava kirjutamisoskuse ja arvutamisoskuse.
5. Murdeiga ehk mürsikuiga: (11/12–15/16 a) Murdeea algus on lapsepõlve lõpp. Mürsik tajub, et vanemad pole täiuslikud ning maailm on täis probleeme, tema tulevik on ebakindel. Seda perioodi iseloomustavad nii sisemised kui välised vastuolud. Oluline on oma identiteedi leidmine, seksuaalne ja kõlbeline areng. Organismis toimuvad kiired bioloogilised muutused.
6. Noorukiiga: (16–22 a) Murdeea ja noorukiea piir pole eriti selge. Vahepeal kirjeldatakse neid kahte koos teismeeana. Toimub rahunemine ja tasakaalustumine. Kõige enam on see iseenese leidmise periood. Tuleb langetada tähtsaid otsuseid (N: mida õppima minna ja kelleks saada). Nooruk õpib arendama lähedasi inimsuhteid, neid hoidma. Kasvab huvi filosoofiliste ja maaailmavaateiliste probleemide vastu. Vanemad on veel olulised, aga käsud-keelud peaksid asenduma nõuannetega. Selle perioodi lõpuks peab inimene saavutama iseseisvuse, võtma vastutuse.
7. Varane küpsusiga: (20/22–35 a) Noor täiskasvanu omandab eriala, alustab iseseisvat elu, läheb tööle. Inimene loob lähisuhteid, saab järglasi ja õpib olema solidaarne. Võimed arenevad maksimumini. Varases küpsuseas olev inimene asendab oma kasvuperekonna isikliku perekonnaga. Antud ea arenguülesande ebaõnnestumine, toob kaasa rahulolematuse ja elamata elu tunde.
8. Hiline küpsusiga: (35–60 a) Küps täiskasvanu on võimeline loominguliseks tegevuseks. Perekonna tähtsus väheneb, lapsed hakkavad suureks saama. Kui töö pakub rahuldust, siis ollakse valmis tippsaavutusteks. Ebaõnnestumised võivad viia enesesse tõmbumisse. Selles eas toimub paljudel inimestel keskea kriis. Võidakse hakata arvama, et nende elu oli tühi ja uusi plaane teha on liiga hilja. Kehalised ning vaimsed võimed hakkavad vähenema, enam ei suudeta seda, mida varem suudeti. Tuleb elada läbi kaotusi, näiteks vanemate surm.
9. Elatanuiga: (60–75 a) Sellel ajal jõud kahaneb, mälu ja õppimisvõime nõrgeneb. Lapsed lahkuvad pesast, sünnivad lapselapsed. On võimalus minna pensionile, nautida järelejäänud aega. Tuleb õppida taluma üksindust, kui kaaslased ja sõbrad lahkuvad igavikku.
10. Vanuriiga: (75–90 a) Vanurieas üksindus suureneb (järjest vähem jääb järgi eakaaslasi). Vaadatakse elatud aastatele tagasi, kui ollakse saavutatuga rahul ja tervis lubab, saab ülejäänud aastaid nautida; teised aga tunnevad kibestumust ja võivad muutuda õelaks. Suureneb sõltuvus teistest. Taandareng üha süveneb. Üle 90-aastaseid nimetatakse pikaealisteks.