4.3 Kuidas olla hea lapsevanem

Peeter Põllu (eluaastad 1878-1930 teoloog, haridus- ja riigitegelane. Ta oli Eesti Vabariigi esimene haridusminister) järgi on kasvatus “teadlik sihipärane tegevus, mis vanema põlve poolt ette võetakse, et viia arenemisele kasvava põlve kehalisi ja vaimlisi jõude nende väärtuste alalhoidmise ja täiendamise sihis, milles peitub üksiku ja kogu inimkonna elu-eesmärk".

Kasvatusstiilid:

1. Autoritaarne stiil: Tugineb vanema võimul. Ranged reeglid, normid. Last suunatakse ja keelatakse pidevalt, ei anta võimalust ise otsustada, iseseisvuda. Suhetes puudub soojus ja osavõtlikkus, lapse arvamus ja huvid pole olulised. Kuuletumine saavutatakse pigem hirmu ja karistuste abil.
2. Liberaalne stiil/nn vabakasvatus (lapsekeskse kasvatuse äärmuslik ilming): Kindlad reeglid puuduvad. Lubatud on palju, nõutakse vähe või üldse midagi. Lapsele ei seata mingeid eakohaseid piire. Oma kasvatuslikku passiivsust põhjendatakse lapse geenidega (n: ta isa on ka selline), tähemärkidega (n: Neitsid ongi sellised õrnaksesed), keskkonnaga (n: kool/riik/ lasteaed ei tee midagi selle olukorra muutmiseks) jne, mis võimaldab vastutust vanemalt ära lükata. Hinnates lapse maksimaalset iseseisvust, jäetakse ta nii mõnigi kord ilma eakohasest kaitsest ja hooldusest. Tuleb rõhutada, et laps ei arene oma varaste kogemuste/varase iseseisvuse tõttu teistest kiiremini.
3. Autoriteetne stiil: Lapse tegevusele seatakse eakohased piirid olulistes asjades. Kehtestatud raamides saab laps ise tegutseda ja ise otsustada. Vajadusel suunatakse ja keelatakse. Lapselt nõutakse palju (arvestades tema võimeid), samas pakutakse abi ja toetust. Palju positiivset kinnitust. Suhted soojad, osavõtlikud, sallivad.
4. Hellitav stiil: Piire pole, vanem peab end lapse teenriks, üritab tema sõprust välja teenida. Lapse jaoks on selline olukord segadusse ajav, ta muutub pööraseks, võib hakata terroriseerima. Laps pole täiskasvanule võrdväärne partner, ta ei ole võimeline enda eest otsustama ja vastutama.

Vanema kohus on lasta lapsel olla laps. Generatsioonide piirid peavad püsima. Vanemate ülesanne ei ole olla oma laste sõbrad, aeg-ajalt tuleb neil langetada ebapopulaarseid otsuseid. Lapsevanem peab võtma vastutuse nii enda kui ka lapse tegude eest, seadma lapsele turvalised tegevuspiirid ja võimaldama oma järeltulijal kasvada positiivses rutiinis.