1. Perekond

1. Kokkukuuluvuse ja kiindumuse periood – seda perioodi iseloomustab vastupandamatu tõmme partneri suhtes. Suur vajadus kuuluda kokku, leida lähedus. Kõike tahetakse teha ja kõikjal käia koos (Täpsemalt vaata: Armumine).

2. Iseseisvumise ja vastuolude periood – see faas tähendab, et suhe on muutumas realistlikumaks. Paarisuhtes on alati kaks indiviidi ning nende erinevus tuleb paratamatult ajapikku ilmsiks. Kui nii ei juhtu, on midagi valesti ja vähemalt üks partneritest ei saa/julge tuua esile oma tegelikke tundeid, mõtteid – olla tema ise. Iseseisvumise perioodi jõuda on võimalik vaid püsisuhtes, kuna suhe, milles partnerid ei ole pühendunud, lõpeb enne. Iseseisvumisfaasis rõhutakse enda huvidele ja vajadustele, otsitakse piire koos ja eraldi olemisele (välja paistab tihti võimuvõitlusena). Avastatakse partneris neid külgi, mida kokkukuuluvusfaasis tähele ei pandud. Hakatakse tegema asju eraldi, õpitakse probleeme lahendama, eri meelt olema. Kui selles õnnestutakse, luuakse koos uus sotsiaalne tegelikkus: kes on ühised sõbrad ja kellega suheldakse eraldi. Kokku lepitakse harrastustega ja vaba ajaga seonduv: mida tehakse koos ja kui palju on individuaalset vaba aega (sedasi õpitakse võtma oma ruumi ilma, et sellega teist liialt ohustatakse). Tegelikult alles selles faasis ollakse valmis tõeliseks intiimsuseks, sest nüüd on partnerid oma tunnetes ning kogemustes realistlikud. Paraku liiga tihti suhe siin ka lõpeb, sest paljud paarid ei ole valmis pingutama koos vastuoludest läbimineku nimel. Otsitakse uus partner ning tavaliselt lõpetatakse jälle samas kohas.

3. Tasakaalustumise periood – vastuolude faasi läbimine paistab välja sellest, et suudetakse teineteisega piisavalt arvestada, mõistetakse teineteist ning teineteise tundeid ja vajadusi.

4. Kaasluse ja loova ühtsuse periood – Inimese üks põhivajadusi on leida ühendus iseenda kui tervikuga, tajuda end armastatavana ja armastamisvõimelisena. Selle saavutamine eeldab kahepoolset armastavat, väärtustavat ja turvalist inimsuhet. Parim tulemus on: “Olen iseendana hea, tähenduslik ning armastusväärne” ning “Maailm on hea koht, kus elada kuna selles on ruumi ka minu tunnetele, mõtetele ja tegudele”. Alles selles faasis ollakse tegelikult võimeline iseennast ja partnerit aktsepteerima.