1. Perekond

Perekonnast teevad perekonna inimestevahelised tunded ja suhted – omavaheine lähedus, hoolimine, lojaalsus, toetus, armastus. On öeldud, et perekond on ainuke koht maailmas, kus inimest armastatakse mitte selle pärast, mida ta teeb või annab, vaid selle eest, et ta on see, kes ta on. 

Ladina keeles tähendab familia "kodumajapidamist" – inimeste gruppi, kes jagavad üht elupaika. Lisaks ühisele elupaigale viitab mõiste "perekond" ka sugulussuhetele. Harilikult tähendab see, et perekonda kuuluvad vanemad ja nende järeltulijad (ka polügaamia ehk mitmenaisepidamise ja polüandria ehk mitmemehepidamise puhul; kõne alla tulevad ka samasooliste vanematega perekonnad jm). Kuna perekondlik suhe eksisteerib ka paljude loomaliikide puhul, on alust arvata, et perekond on olnud inimkultuuri üks esimesi komponente. Enamikes inimühiskondades on perekond kõige fundamentaalsem organiseerumise üksus. Seega võiks stabiilne perekond olla ühiskonna heaolu indikaator. 

Kaasaegse perekonna definitsiooniks võiks olla: Perekond on abi-/kooselul või veresugulusel põhinev väike grupp, mille liikmeid seob ühine olme, vastastikune abi ja moraalne vastutus.

Tänapäeval on kooseluvormid mitmekesisemad, üldlevinud on vabaabielu, sagenenud on abielulahutused, kasvanud on pereliikmete sõltumatus ja iseseisvus. Seksuaalelu on vabam kui kunagi enne.

Kõige üldisem oskussõna, mida inimeste kooselamisest kõneldes sõna perekond kõrval kasutatakse, on leibkond. Leibkonda on defineeritud kui (tavaliselt) koos elavate inimeste rühma, kellel on ühine kodune majapidamine – ühine eluruum, (vähemalt osaliselt) ühine eelarve ja toit. Leibkond erineb perekonnast peamiselt selle poolest, et leibkonnaliikmete vahel ei tarvitse olla sugulus- või partnerlussuhteid (kuigi tavaliselt on). Eesti Statistikaameti andmetel loetakse erinevalt perekonnast leibkonnaks ka üksinda elavad inimesed.

Perekond ajaloos ja perekonnatüübid

Ajalooliselt võib perekonna arengus eristada kolme faasi:

1. Perekond kui iseseisev tootmisüksus – kogu pere tegutseb ühise toimetuleku huvides.

2. 18.–19.saj toimunud tööstusrevolutsiooni tulemusel sündis palgatööliste klass – osa perekonnast hakkas käima tööl kodunt valjaspool.

3. 20.saj algusest tänaseni toimuv meeste ja naiste õiguste võrdsustumine – aina enam naisi käib pere kõrvalt tööl, mehed võtavad üha enam osa laste kasvatamisest.

Perekonnad jagatake peamiselt peamiselt kahte tüüpi, millel omakorda on hulgaliselt alaliike: 

Tuumpere (nukleaarpere, põhiperekond) – perekond, mille moodustavad kas mees ja naine või üks nendest ning nende alaealised järeltulijad. Tegemist on siis kahe sugupõlvega: vanem(ad) ja laps(ed). Tuumperekonna mõiste ei ole seotud sellega, kas vanemad on omavahel abielus või ei. Perekonnaseisu järgi ei ole pooled alla 18-aastaste lastega üksikvanematest kunagi seaduslikus abielus olnud. Järelikult on laps(ed) sündinud väljaspool abielu. Euroopa Liidus on Eesti sellise trendi poolest edetabeli tipus. Traditsiooniline perekonna loomise mudel, kus kõigepealt abiellutakse ning seejärel saadakse lapsed, on aga muutunud paljudes Euroopa riikides. Kõrge on väljaspool abielu sündinud laste osatähtsus Sloveenias, Bulgaarias, Rootsis ning Prantsusmaal. 

Suurpere (laiendatud perekond) – lisaks tuumperekonnale kuulub siia veel täiendavaid liikmeid, kes kõik on omavahel lähisuguluses, partnerlus- või hõimlussuhetes (hõimlus - abiellumise kaudu tekkiv sugulus). 

Kaua aega oli suurpere kõige üldisem perekonnatüüp, tagades pereliikmeile igapäevase abi ja toe. Tänapäeval eelistatakse enamasti privaatsemat elu tuumperekonnana.

Tänapäeval on üsna tavaline mittetäielik perekond ehk üksikvanemaga pere. See pere koosneb kas isast või emast koos lapsega/lastega. See peretüüp on kõige tundlikum sise- ja välismõjude suhtes, sest kahe lapsevanema kohustused on jäänud ühe kanda. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel kasvavad Eestis alaealised lapsed koos üksikvanemaga14% kõigist peredes elavatest lastest. Kõigist alla 18-aastaste lastega leibkondadest oli üksikvanemaleibkondi18%, 2011. aastal 20%.

Uuspere ehk kärgpere on peretüüp, mille vähemalt ühel liikmel on olnud eelnevalt oma tuumperekond. Uuspere täiskasvanud liikmed võtavad korraga vastu nii abikaasa- kui ka lapsevanemarolli, vähemalt üks täiskasvanutest  saab kasuvanemaks. Võib eristada traditsioonilist uusperet, kus täiskasvanuist üks või mõlemad on lesed, modernne uuspere tekib enamasti eelnevate perekondade lagunemise tõttu. Traditsioonilisest uusperest erinev on asjaolu, et üks lapsevanemaist elab väljaspool perekonda (lapsel võib olla korraga nii kasuvanem kui pärisvanem). Uusperega kohanemine nõuab pereliikmeilt enam kui tavalise perekonna loomine, õnnestumise tagatis on edukalt lõpetatud eelmine suhe ja hästi töötav paarisuhe uue kaaslasega.

Lasteta (abielu)paar – paar, kes pole veel lapsi soovinud või saanud või on lapsed juba kodunt lahkunud. See on Eestis perekonnatüüpidest esinemissageduselt kolmas.