3. Kust ja kuidas tulevad lapsed?

Vaatamata sellele, et laps on olemas ja elab lootena ema kõhus, on tema olemasolu kuni sünnini lähedaste jaoks abstraktne. Vanematel on unistus sellest, milline saab olema elu koos uue ilmakodanikuga. Mida enam on eelnevaid kontakte väikelastega, seda realistlikumad on ettekujutused.

Lapse sünni järgselt algab terve pere jaoks uus ajajärk. Vastne ilmakodanik on algusest peale isiksus kõigi oma vajaduste ja iseloomujoontega. Mõni beebi on rahulik, ainult sööb ja magab; teine on väga rahutu ja nõudlik – tänu tema kisale kuulub kõigi pereliikmete aeg ja tähelepanu 24 h talle. Olgu tita milline tahes, kõigil on vaja aega uue olukorra ja rollidega kohanemiseks.

Naise jaoks on tegemist lisaks emarolliga kohanemisele ka sünnitusest taastumise perioodiga. Füüsilise koormuse mõttes võib sünnitamist võrrelda maratoni läbimisega. Lisaks tähendab sünnitus naisele hormonaalse tasakaalu muutust. Sünnitusest taasumine võtab aega vähemalt 2 kuud (1,5–2 kuud peale sünnitust toimub sünnitusjärgne arstlik kontroll).

Kui vähegi võimalik, tuleks vastsele emale sel perioodil anda võimalus rahulikuks taastumiseks. Enamasti on värsked vanavanemad rõõmuga valmis appi tulema, samuti on Eestis isadele ette nähtud 10-päevane isapuhkus. Igasugune abi on teretulnud ja selle vastuvõtmine ei tähenda laiskust!

Jutud endiste aegade kangelasemadest, kes vao vahel lapse ilmale tõid, ära mähkisid ja tööd edasi rabasid, võiksid minevikku jäädagi (ei ole teada, kuidas taolised vägitükid nende ja nende laste edasist tervist mõjutasid). Vastupidiselt eelnimetatud kangelassünnitajatele on eesti keeles mõiste nurgavoodinaine (äsja sünnitanud naine, kes on raskemast füüsilisest tööst vabastatud ja oma lapsega tare nurgas voodis lebab). Vanarahva kombe katsikul käia algne tähendus oli äsjasünnitanud naisel kordamööda abiks käia, sh perele süüa viia (katsekakk, katsikupuder vms).

Tutvu raseduse ja sünnitusega seotud seadusandlusega ja nimeseadusega

Sünnitusjärgne depressioon (SJD)

Lapse sünd on tavaliselt rõõmus sündmus. Ometi on teada, et osasid naisi tabab sünnituse järgselt seletamatu kurvameelsus. Tegemist võib olla SJD-ga (oht ,,olla tabatud'' on igal viiendal emal, igal kümnendal kujuneb SJD nii tugevaks, et naine vajab spetsialistide abi). SJD on aju ainevahetusprotsesside häirumisest tulenev muutus inimese maailma tajumise, emotsionaalsete reageeringute ja käitumise viisides:

• Naisele näib nagu oleks kogu maailm tema vastu, kõike tajutakse võõra ja vaenulikuna, kiputakse võtma isikliku kriitikana.

• Ollakse masenduses kodus valitseva segaduse üle, peljatakse tuttvaid või inimesi üldse.

• Suur emotsionaalse tuimuse tunne ja vahel ka hirm hulluksminemise ees.

• Tunne, et ei suudeta oma lapsest rõõmu tunda (toob kaasa süü ja ebaõnnestumise tunde).

Lähedaste jaoks on olukord samuti väga keeruline, sest abi pakkumine lükatakse tavaliselt järsult tagasi ning silmitsi tuleb seista ootamatute vihahoogudega. Oluline on aru saada, et naine on haige ja vajab abi. Abi otsimisega ei tasu viivitada, sest see vaid pikendab ema, lapse ja kogu pere väsinud-rasket meeleolu. Pikale veninud ja ravimata sünnitusjärgne depressioon võib saada algpõhjuseks kroonilisele depressioonile. Samuti mõjutab ema depressioon tugevalt sündinud lapse enesetunnet ja arengut.

On väga tähtis teada, et ennast aidates (aidata lubades) aitab ema kogu oma perekonda!

Kasulikke linke:

TÜ kliinikum

RLS

Raputatud Lapse Sündroom (RLS, shaken baby syndrome – ingl k).

Kuidas toimub raputamine?

Laps nutab järelejätmata, hooldaja muutub ebakindlaks, kaotab enesekontrolli. Tema ainus soov on, et laps jääks vait.

Last raputatakse ägedalt 5–15 sek jooksul kuni 50 korda. Lapse pea liigub kiiresti edasi-tagasi, korduvad võnkumised summeeruvad, avaldades tugevamat mõju, kui löögid või põrutused (vt joonist).

Paljud spetsialistid peavad imiku pidevat nuttu tavapäraseks probleemiks, seda on seostatud ka ema depressiooni, perekonna stressi, perede lahkumineku ja laste väärkohtlemisega. Imiku nutt on osutunud provotseerivaks faktoriks väärkohtlemisele kõige sagedamini esimese 6 elukuu jooksul.

Aastatel 1997-2003 toimus populatsioonipõhine RLS uuring Eestis. Sel perioodil diagnoositi RLS 26-l imikul. Keskmine vanus hospitaliseerimisel 3.9 kuud, kõik lapsed olid nooremad kui 12 kuud. Uuringust selgus, et peaaegu kõik lapsevanemad (88.5%) olid kurtnud spetsialistidele, et nende lapsed nutavad liiga palju ja/või on liiga rahutud. Uuring näitas, et sageli alahindavad meedikud vanemate kaebusi lapse liigse nutmise ja rahutuse kohta, mistõttu jäävad need vajaliku tähelepanuta.

RLS tagajaärjel sureb kuni 30% ohvritest, ellujääjatel esineb reeglina hilisemaid tõsiseid arenguprobleeme.

Fakte imiku nutu kohta:

• On teada, et kõige rohkem nutab imik vanuses 4–12 nädalat.

• Laps võib nutta ilma otsese põhjuseta keskmiselt 2–3tundi ööpäevas

• Nutu põhjuseks võib olla haigus, toitumishäired, märg mähe, üksildustunne, liiga palav/ külm jne

• Nutt on lapse suhtlusvahend!

• Laps ei nuta kunagi sellepärast, et ta on halb või et ta tahab sind vihale ajada!

NB! Raputamist ei põhjusta lapse põlvel hüpitamine, vankriga konarlikul teel sõitmine, jooksmine laps kõhukotis või seljal.

Mida teha, kui laps nutab?

• Pane talle mänguasju

• Räägi temaga

• Mine temaga välja jalutama

• Helista kellelegi, keda usaldad ja palu abi

• Katsu ise rahuneda

• Kui muu ei aita, taga lapse ohutus ja mine 10 min-ks teise tuppa (ingl keeles don`t shake, have a break!)

• Tea, et nuttev laps ei tee sind halvaks vanemaks!

• Palu, et arst teeks nutu põhjuste väljaelgitamiseks täiendavaid uuringuid

• Ära jäta last tundmatu inimese hoolde, kontrolli tema tausta!

• Selgita last hoidvatele inimestele raputamise ohtusid!