4. Kuidas olla hea lapsevanem

Vanemaks ei sünnita, vanemaks saadakse. Tavaliselt mõeldakse, et vanema ja lapse vahelises suhtes on just laps see osapool, kellele see vajalik on. Ometi tähendab lapsevanemaks saamine omamoodi „kooli“ ka lapsevanematele. Uude rolli astumine ja selles kasvamine muudab nii naist kui meest väga olulisel viisil. Alateadlikult võetakse omaks oma vanemate /hooldajate kasvatusvõtteid, ollakse vähem või rohkem mõjutatud ühiskonnas enamlevinud tõekspidamistest. Teadlikult on võimalik end sellel teemal harida lugedes vastavasisulist kirjandust või osaledes koolitustel (näiteks: http://sinamina.ee )

Perekonnaseaduse paragrahv 116 sätestab, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Last hooldades ja kasvatades arvestavad vanemad, et tema võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb.

Vanemate tähtsus lapse jaoks

Lapse täisväärtusliku arengu jaoks on tähtis püsiva kiindumussuhte teke (vähemalt ühe) vanemaga esimeste elukuude jooksul. See loob inimesele baasturvalisuse, paneb aluse võimele edaspidises elus luua ja hoida rahuldust pakkuvaid lähisuhteid. Varases lapsepõlves kogetud hülgamine muudab keerulisemaks täiskasvanueas lähisuhete loomise.

On tavaline, et vastsündinu eest hoolitsemise suurim koormus jääb tema ema kanda. Lapse jaoks on selline väga tihe side emaga esialgu just see, mida ta vajab. Samas on mõlema vanema heaolu ning ka lapse ja tema isa suhte huvides vajalik, et isa kaasatakse lapse eest hoolitsemisse võimalikult varakult.

Väikes(t)e lapse/laste kõrval on oluline mitte ära unustada, et emaks ja isaks olemisele lisaks vajavad nii naine kui mees teineteist partnerina. Paarisuhte toimimisse tasub panustada — õnnelikel vanematel õnnestub kasvatada ka õnnelikke lapsi.

Vanemluse liigid

Vanemlus on mitmetahuline mõiste. Seda võib jagada erinevateks alaliikideks:

• Bioloogiline vanemlus: bioloogiline vanem on lapse kas sigitanud või sünnitanud.
• Sotsiaalne vanemlus: sotsiaalne vanem on see, kelle vanemaks olemine on seadusega määratud ja kelle peres laps elab.
• Psühholoogiline vanemlus: Psühholoogiline vanemlus tekib siis, kui laps hakkab pidama mõnda inimest oma isaks või emaks.

Enamasti täidavad bioloogilised vanemad ka kõiki ülejäänud vanemluse osi. Kasvatuslikult on kõige tähtsam just psühholoogiline vanemlus. Psühholoogilise vanemlusega on seotud järgmised kasvatuslikus mõttes olulised jooned:

1. Psühholoogiline vanemlus eeldab pidevat lapse ja täiskasvanu vahelist suhtlemist.
2. Psühholoogilised vanemad rahuldavad lapse igapäevaseid vajadusi ja kannavad hoolt tema heaolu eest.
3. Psühholoogiline vanem on lapse samastumisobjekt. Tähtis on, et lapsel kujuneb pilt oma päritolust, oma esivanematest ning endast nende järeltulijana.
4. Psühholoogilise vanema olemasolu on lapse normaalse arengu vältimatu tingimus. Lapse terve enesehinnangu seisukohalt on hädavajalik, et tal oleks vähemalt üks täiskasvanu, keda ta armastab ja kelle armastust ta võib tunda.