2. Kuidas leida see ÕIGE?

Armumist peetakse toredaks ja mõnusaks tundeks, mis võib olla sissejuhatuseks pikemaajalisele lähedussuhtele. Armumist kogetakse läbi tugevate emotsioonide, mis mõjutavad mõtlemist. Selle tulemusel muutub reaalsuse tajumine ja tunde objekti e “väljavalitut” hakatakse idealiseerima. Miks? Pidevalt unistades näeb inimene ihaldatus omadusi, mis tollel tegelikult võivad puududa. Armuda võib nii esimesest pilgust kui ka pärast pikemaajalist sõprust. Selle tunde tekkimist on endal raske esile kutsuda ja kontrollida. Kõik inimesed võivad armuda – nii teismelised kui täiskasvanud.

Armastuse ja armumise erinevust on aidanud esile tuua kaasaegsed teadusuuringud. Armumisperiood ei kesta igavesti, see on suhteliselt lühike ja intensiivne tunnete läbielamise periood, mis kestab keskmiselt 6–12 kuud. Armumine ei saa kesta väga pikka aega, sest keha ei jõua pidevalt armumisele iseloomulikus intensiivses (stressi)seisundis püsida.

Teadusuuringutes on leitud, et mõne kuu või paari aasta jooksul võib armumine edasi areneda sügavamaks ja kestvamaks kiindumuseks, mida võib nimetada ka armastuseks. Sellele on iseloomulikud väiksema intensiivsusega, kuid kestvamad tunded. Armastusest on palju kirjutatud ja seda on erinevalt iseloomustatud. Armastusest rääkides peetakse kõige sagedamini silmas inimestevahelist armastust erinevates suhetes. Armastus suhetes pakub turvatunnet, vaimset ja kehalist lähedust, ühtekuuluvustunnet, hoolimist ja hoolitsemist. Igaüks kogeb armastust isemoodi.

Erinevat liiki armastust kogeme läbi elu:

• lemmikloomade suhtes
• vanemate ja teiste pereliikmete suhtes
• sõprade suhtes
• täiskasvanuna lähedastes armastussuhetes (lisandub ka seksuaalne külgetõmme)

Armastus on keemia

Meie tunnetel on keemiaga otsene seos. Teatud ajukeskused ja hormoonid juhivad meid igas suhtefaasis alates flirdist kuni turvalise paarisuhteni välja. Flirti võib võrrelda kasiinos mängimise või uimastite tarbimisega. Kõikidel mainitud juhtudel vastutab aju nn tasukeskus (nucleus accumbens) tugevate tunnete eest, mis meie käitumist reguleerivad. Tasuks saame dopamiini (õnne ja rahuloluhormoon).

Uurija Helen Fisher New Yorgi Rutgersi ülikoolist on leidnud, et armunud inimesel aktiveeruvad ajus mitmete ainete, sealhulgas dopamiini ja noradrenaliini retseptorid. Need ained tekitavad kõrgendatud meeleolu, tegutsemishoogu, vähenenud unetarvet, ärevust ja söögiisu kaotust. Kui dopamiini hulk ajus suureneb, siis tõuseb omakorda testosterooni ehk seksuaaliha suurendava hormooni tase nii meestel kui naistel.

Vastarmunu aju aktiivsust uurides näevad teadlased selget stressis olekut. Aju piirkond nurkkäär (gyrus angularis) kukla-ja kiirusagara vahel aju tagaosas osaleb teiste inimeste meeleseisundite ja kavatsuste mõistmisel. Armunutel on see väga aktiivne. Mida armunumana ennast tuntakse, seda suurem on aktiivsus nurkkäärus.

Pikaajalisele armastusele on aga iseloomulik ohutuse, heaolu ja rahulduse tunne, mida seostatakse peamiselt serotoniini ja oksütotsiini (hormoon, mis maandab stressi ning aitab stabiilses paarisuhtes luua turva- ja rahutunnet) toimega ajus. Stabiilses ja õnnelikus suhtes olles väheneb mitme ajupiirkonna aktiivsus – piirkonnad mis osalevad hirmu tundmises ja negatiivse tunde tekitamises (amügdala), samuti piirkond, mis on aktiivne, kui hindame, mida teised meist arvavad (otsmikusagara eesosa). See tähendab, et erinevalt armunutest, on püsisuhtes olijad kindlad, et neid armastatakse ja nad ei pea kulutama nii palju energiat, et spekuleerida teiste tunnete üle.

Kui pikaajaline suhe lõpeb, on ka seda ajus näha: mahajäetutel on väheaktiivsed need ajupiirkonnad, mis põhiliselt töötlevad tundeid (sama pilt on kliinilise depressiooniga patsientidel) - see võib seletada kurbust, mis meid pikaajalise suhte purunemisel tabab.

(Materjal refereeritud ajakirjast Imeline Teadus 6/2014 ja lehelt https://www.amor.ee)