1. Perekond

Perekonna peamisteks ülesanneteks on:

1. Ühiskonna taastootmise funktsioon – demograafide arvates on see perekonna kõige tähtsam funktsioon. Laste sünd on inimkonna eksistentsi esmane tingimus. Rahvaarvu püsimise tagab, kui laste arv perekonnas on veidi üle kahe. Vanasti oli laste olemasolu abielu õnnestumise põhinäitaja. Lastetus oli paljudes maades üks põhjuseid, mis õigustas lahkuminekut.
2. Seksuaalkäitumise reguleerimine – abikaasadel on võimalus korrapäraseks, arenevaks ja turvaliseks seksuaaleluks. Tänapäeval suhtutakse abieluvälistesse seksuaalsuhetesse tolerantsemalt, aga kindlate ja püsivate partnerite vahelised seksuaalsuhted on turvalisemad ning võivad kujuneda eriti väärtuslikuks tänu vastastikusele armastusele, lugupidamisele ja kokkukuuluvustundele. Need aitavad hoida paarisuhet, mis omakorda on keskne ja otsustav kogu perekonna emotsionaalse heaolu tagamises.
3. Majandusfunktsioon – agraarühiskonnas oli perekond tootmisüksus. Majandusfunktsioon on ilmselt väga kaua olnud üks perekonna loomise põhipõhjuseid. Seda väidet kinnitab näiteks ajaloost tuttav kauplemine kaasavara ümber. Tänapäeval tähendab see aga rohkem kodumajapidamist ehk ühist olmet ja tarbimist. Kõigil pereliikmetel on omad kohustused, mis võimaldavad end vajalikuna tunda ja õpetada lastele töökohustusi. Vähemtähtis pole ka fakt, et mitmekesi koos (perekonnas) on lihtsam toime tulla: “Suhteline vaesus on siiski üsna hea indikaator, millega hinnata ja kindlaks teha ühiskonnagruppe, kelle sissetulek on allpool vaesuspiiri ning sellega seoses on prognoositavad ka toimetulekuraskused. Kui lähtuda leibkondade jaotusest, siis riskirühmadesse kuuluvad alaealiste lastega üksikvanemad, kolme või enama lapsega pered ning ka üksikud pensioniealised inimesed. Allpool vaesuspiiri elavad aga väikseima tõenäosusega lasteta või kuni kahe lapsega paarid. Juhul kui lastetu paari puhul mõlemad liikmed töötavad on nende langemine allpool vaesuspiiri üsna ebatõenäoline — 2009. aastal elas sellistest leibkondadest allpool vaesuspiiri alla 3%”.
4. Argielu ja hooldustegevus - seda funktsiooni on tavaks vaadelda seoses pereelu majandamisega. Siia kuuluvad igasugused perekonnale vajalikud rutiinsed ja erilisemad toimingud (majapidamistööd, söögi hankimine, remont, transport jne). Perekonna funktsioonina tähendab see tööjaotust ja enda eest hoolitseda laskmist - igaühe heaolu on oluline kõigile pereliikmetele. Perekonnas väljenduvad vabamalt inimeste nõrkused, hädad ja haigused. Pereliikmete nõrkade ja tugevate külgede tunnistamine ja arvestamine tõstab ühtekuuluvustunnet ning aitab kaasa enda kui pereliikme identiteedi ehk enesemääratluse arengule. Vajadusel aitavad (täiskasvanud) lapsed omakorda vanemaid.
5. Sotsialisatsioonifunktsioon – Ühiskonnas kehtivate normide, tavade, tõekspidamiste, oskuste jne vahendamine üksikisikule. Sotsialisatsioon toimub enamasti märkamatult eeskuju ja jäljendamise kaudu. Ühiskonna tõekspidamised jõuavad lapseni läbi tema kasvuperekonna vanemate tõekspidamistest ning arusaamadest lähtuvalt. Seoses sotsialiseerimisega ehk inimese ühiskonna liikmeks kujundamisega on vaja rõhutada ka vajadust säilitasa sugupõlvede vahelist piiri (vanem pole lapse sõber, vaid kasvataja). Sotsiaalse arengu aluseks on kiindumussuhe lapse ja vanemate vahel.
6. Perekond kui kultuuri kandja – Esimene, kes lapsele ühiskonnas kehtivaid kultuurinorme vahendab, on perekond. Perekond on nii kultuuri kandja kui looja (omad traditsioonid jne). Vanemad mõjutavad last iga kooselatud tunniga, oma harjumuste ja tegude ning vigade ja tegematajätmistega. Vanemad jätavad oma lastesse kustutamatu jälje, mis sageli alateadlikult mõjutab neid läbi terve elu.
7. Emotsionaalse toe ja kaitstuse funktsioon – igal inimesel on vaja kohta, kus ta tunneb end kaitstult ja hoitult. Perekonna ülesanne on seda kaitset pakkuda. Kui ühiskonnas on suhted muutunud järjest formaalsemaks, siis ootused perekonnale ja sealsetele lähisuhetele on väga kõrged. Paljud abielud lahutatakse põhjusel, et oodatud sooje suhteid ei tekkinud.

Perekonna tähtsus

Perekond on oma olemuselt unikaalne grupp – sellesse kuuluvad eri arenguastmes olevad ja eri tempos arenevad inimesed. Samuti täidab perekond ülesandeid, mida ükski muu institutsioon (sh laste- ja vanadekodu) ei suuda täita, Eesti vanasõnagi ütleb, et “veri on paksem kui vesi”. Perekond on (ideaalis) koht, kus inimest armastatakse ja aktsepteeritakse tingimusteta. Lähisuhetes tekib püsiv psühholoogiline side - meile läheb korda perekonnaliikmete eludes toimuv, side ulatub mitmete põlvkondade taha. Eriti oluline on tingimusteta aktsepteerimine ja armastuse ning turvatunde olemasolu lapseeas. Mida rohkem armastust laps vastu võtab, seda rikkalikumalt suudab ta ise hilisemas elus armastust ja hoolimist osutada.

Hästi toimiv paarisuhe on kogu perekonna heaolu aluseks: see rahuldab abikaasade tarbeid ning selle alusel kujuneb välja vanemlus (isa aitab emal olla ema ja vastupidi). Lapse põhiareng toimub perekonnas, kus ta matkimise teel õpib erinevates rollides käitumist (kuidas käitub ema/naine/isa/mees jne), samuti tulevad kasvuperest kaasa põhilised rolliootused (millist käitumist oodata naiselt/emalt/mehelt/isalt jne).

Head suhted perekonnas ei tähenda sugupõlvedevaheliste piiride kadumist: pereliikmed moodustavad horisontaalseid liite - lapsed omavahel (omavahelised saladused jne), täiskasvanud omavahel (laste kasvatamise reeglid jne); halvasti toimiva pere väljenduseks on nn vertikaalsed liidud (ema ja laps isa vastu vms); viltukiskuv sugupõlvemall võib takistada lapse normaalset iseseisvumist.

Sõltuvalt perest on meie saatuseks olla kas esimene või kolmas (jne) laps, ning *õnnaspositsioon (tähenduse leiad Perekonnatüübid/Kas tead?) mõjutab inimese kujunemist.

Iga perekonnaliige kui ka terve perekond on võimelised kasvama ja õppima: Perekond on pidevas muutumises, iga pereliige ja temaga toimuv mõjutab teisi (uue lapse sünd, pereliikme surm jne). Perekondlike suhete tulemuseks on inimese isiksuslik areng. Hästi toimivas perekonnas tunnistatakse sagedamini ja ausamalt peresiseseid vastuolusid ning suudetakse neist avameelsemalt rääkida. See võimaldab probleeme koos lahendada. Ka täiskasvanu on võimeline õppima ja kohanema, kui tunneb selleks vajadust.