Kui täiskasvanutega seotud formaalõpe on üpris selgelt piiritletud, lähtudes kindlas haridusliigis ja -tasemes korraldatavast õppest, siis mitteformaalset õpet kirjeldades läheb pilt kirjumaks. Ja seda nii õppe eesmärgi, sisu, vormi kui ka rahastuse aspektidest. Kui formaalõpe on kohustuslik kuni kas põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni, millele üldjuhul järgnevad õpingud veel gümnaasiumis või kutsekoolis, võib-olla ka kõrgkoolis, siis mitteformaalset õpet iseloomustab formaalõppest veelgi enam inimese vaba valik selles osaleda. Õppega alustatakse endale sobival ajal või kui seda pakutakse. Õppe pikkus on väga varieeruv, sõltuvalt sellest, mida ja miks õpitakse. Ka õppesisu on väga varieeruv.
Inimest ajendab õppima üldjuhul huvi, hobi, eraeluline või töökohast/töökeskkonnast tulenev vajadus või probleem, uus roll, millega toime tulemiseks on vaja uusi teadmisi ja oskusi. Tihti on need seotud ka ühiskondlike muudatustega, mis võivad tuua kaasa vajaduse õppimiseks, et paremini uues olukorras kohaneda. Nii näiteks ei ole Eestis kui tuntud e-riigis erilist pääsu digioskuste õppimisest. Väga levinud on, et vajaduse õppida tingib muutuv töökeskkond või mõni seadusandlik nõue, mis kaasneb kindla ameti pidamisest. Nii näiteks on tööandjatel kohustus korraldada töötervishoiu- ja tööohutusalane välja- ning täiendõpe järgmistele töötajatele: töökeskkonnaspetsialist, töökeskkonnavolinik, töökeskkonnanõukogu liikmed, esmaabiandja.
Tavapäraselt liigituvad täiskasvanute mitteformaalsed õppimisvõimalused kas
tööalasteks enesetäiendamisteks (tööalasteks koolitusteks), sealhulgas ümberõppeks ning sel juhul katab kulud üldjuhul tööandja või Töötukassa, kes pakub erinevaid tugiteenuseid;
inimese vabast tahtest, eelkõige enesearengu vajadusest tulenevaks sooviks õppida ehk sellisel juhul vabahariduslikuks õppeks/koolituseks. Vabahariduslik koolitus on isiksuse arengut, loovust, ettevõtlikkust, kodanikuaktiivsust ja sotsiaalset sidusust arendav (või toetav) üldhariv täiskasvanud õppijatele avatud mitteformaalne õpe ilma otsese tööalaste kompetentside arendamise eesmärgita. Vabaharidusliku koolituse kulud katab üldjuhul inimene ise. Täiskasvanute koolituse seaduse mõistes (millest tuleb kohe ka juttu) räägime mõlemal juhul täienduskoolitusest.
Kohalike omavalitsuste vaatest pakuvad piirkonna elanikele mitteformaalset õpet tihti ka nende endi erinevad allasutused, näiteks raamatukogud, kultuurimajad või muuseumid, aga ka erinevad kohalikul tasandil tegutsevad vabaühendused (külaseltsid, rahvamajad, teised MTÜd).
Levinud on veel ka tasuta õppimisvõimalused, mis on loodud erinevate projektide ja programmide (nt Euroopa Sotsiaalfondi) toel. Nii näiteks korraldab riik allasutuste või koostööpartnerite kaudu haridus-, noorsoo- ja kultuuritöötajatele suunatud koolitus- ja arendustegevusi erinevate ESFi programmidega. Haridustöötajatele suunatud koolitused leiab näiteks täienduskoolituste infosüsteemist Juhan. Juba aastaid on Haridus- ja Teadusministeerium korraldanud koostöös kutseõppeasutuste ja nüüd ka kõrgkoolidega tasuta kursusi just madala haridustasemega ja/või aegunud oskustega täiskasvanutele. Üha enam pakutakse võimalusi IT-alase karjääriga alustamiseks või ümberõppeks (“Vali IT” ümberõppeprogramm jne). Paljud vabaühendused (sh erialaliidud) nii kohalikul tasandil kui ka üle-eestiliselt tegutsevad katusorganisatsioonid korraldavad projektide toel enda liikmetele või sihtrühmadele tasuta koolitusi või muid erinevaid õppevõimalusi (nt õppereise, õpitubasid jne) väga erinevatel teemadel.
Mõnikord on tööalase koolituse ja vabaharidusliku koolituse vahel päris raske piiri tõmmata. Näiteks keeleõpe võib alguse saada hobist, samal ajal tuleb võõrkeelte oskamine ja kasutamine enamikule inimestele tööl kasuks. Õmblemise või sepistamise hobi võib põhjalike õpingute järel anda inimesele võimaluse töökohta vahetada.
Kokkuvõtvalt, täiskasvanute mitteformaalse õppe puhul peame üldjuhul silmas kõikvõimalikke koolitusi, kursuseid, õpitubasid, seminare, õppereise, e-kursuseid, mida võib ellu viia erinevatel viiside või meetoditega. Mitteformaalne õpe ei ole aga igasugune õpe, see peab olema eesmärgistatud ja toimuma kindla õppeprogrammi alusel.
Siinkohal tuleb mängu Täiskasvanute koolituse seadus, mis reguleerib täiskasvanute koolitust. Täiskasvanute koolitus jaguneb tasemeõppeks ja täienduskoolituseks.
Täiskasvanutele suunatud tasemeõppest oli meil juba eelpool juttu ja selle korraldamist reguleerivad põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus, kõrgharidusseadus ning erakooliseadus. Täienduskoolitus on väljaspool tasemeõpet õppekava alusel toimuv eesmärgistatud ja organiseeritud õppetegevus. Täienduskoolituse pakkumiseks tuleb taotleda, kas tegevusluba* või esitada majandustegevusteade. Majandustegevusteate esitamisel kohalduvad täienduskoolituse pakkujale seadusest tulenevad nõuded, sealhulgas näiteks koolitustegevusega seotud info avalikustamine ja täienduskoolituse standardi järgimine. Viimane sätestab nõuded sellele, et õpe peab olema korraldatud vastavalt õppekavale, mis omakorda sisaldab õpiväljundeid (ehk mida täiskasvanud õppija õpib), õppe sisu, õppe alustamise ja lõpetamise tingimusi jne. Sealhulgas reguleerib seadus, millal saab õppe lõpetamise eest anda tunnistuse ja millal tõendi. Tunnistuse saab väljastada vaid juhul, kui õppe käigus või lõpus õpiväljundeid ka kontrolliti. Seega õppima asudes tasub aktiivselt küsida õppekava, sealhulgas õpiväljundeid ning kas ja kuidas õpiväljundeid hinnatakse.
Loe rohkem:
Kord aastas peavad majandustegevusteatega täienduskoolituse pakkujad esitama ka andmed koolituste, õppijate ja väljastatud tunnistuste arvu kohta. Tegevusnäitajate kokkuvõtted on leitavad Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehelt.
* Tegevusluba tuleb taotleda mootorsõidukijuhi koolituse, eesti keele tasemeeksamiks ettevalmistava eesti keele õppe, turvatöötaja õppe või vedurijuhi koolituse korraldamisel.
Ahhaa-tähelepanek:
Täiskasvanute koolituse seadus ei laiene täienduskoolituse pakkujale, kui tal ei ole kohustust taotleda tegevusluba või ta ei ole esitanud majandustegevusteadet. Ehk siis koolitusturul võib tegutseda ka ilma seadust järgimata. Nii näiteks ei pruugi vaid eraturul tegutsevatel koolitusfirmadel majandustegevusteadet olla.
Küll aga tuleb silmas pidada, et riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarve ning struktuurifondide vahenditest on lubatud rahastada või hüvitada üksnes sellist täienduskoolitust, mis vastab täiskasvanute koolituse seadusele ja selle tingimustele. Seega kohaliku omavalitsusena tuleks erilist tähelepanu pöörata, kellelt täienduskoolitust tellitakse. Kas koolituse pakkujal on majandustegevusteade esitatud, saad kontrollida Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHISe) andmebaasist ehk Haridussilmast.