Täiskasvanuhariduse valdkonna mõtestamine kohaliku omavalitsuse vaatest 

ALUSTUSEKS: Sissejuhatavalt kirjutame lahti ja mõtestame omavalitsuse vaatest olulised mõisted täiskasvanuhariduse valdkonnas. Tänases praktikas on mõistetele tähenduse omistamine olnud nii mõnegi omavalitsuse jaoks keeruline, samas annab nende tundmine olulise lähtekoha, jõudmaks selguseni, kas ja millist rolli võiks või peaks kohalik omavalitsus täiskasvanuhariduse edendamisel võtma. Samuti on mõistete tundmine oluline arengudokumentide ja teiste arendustegevuste planeerimisel. 

Täpsemalt tuleb juttu mõistetest elukestev õpe, täiskasvanuharidus (sh formaalsest, mitteformaalsest ja informaalsest õppest) ja täiskasvanud õppija.  

VEEL VAATAME: 

Nii Euroopa Liidu kui ka Eesti hariduspoliitika kontekstis on seatud eesmärgiks suurendada täiskasvanute harjumust ennast pidevalt täiendada, et seeläbi tagada nii inimese enda kui ka meie ühiskondade toimetulek ja heaolu. 

Nagu varasemalt viidatud tekkis elukestva õppe kontseptsioon 1970ndatel. Kuigi esimene Hariduse Tegevuskava võeti Euroopa Ühenduses vastu juba 1976. aastal, siis järjest otsustavamad sammud elukestva õppe ja täiskasvanueas õppimise olulisusest sündisid alates 90ndate algusest.

• Aastal 1995 avaldas Euroopa Komisjon elukestva õppe valdkonnas Valge Raamatu “Teaching and Learning – Towards the learning society”, kus aga siiski elukestva õppe kontseptsiooni laiemalt ei selgitata.  (1)

• 1996. aasta kuulutati Euroopa Elukestva Õppe Aastaks. (2)

• 1997. aasta Amsterdami lepingus sõnastati, et elukestvast õppest saab Euroopa Liidu haridus- ja koolitusvaldkonna juhtivprintsiip, mis on tihedalt seotud teiste valdkondadega (nt tööhõive). (3)

• Lissaboni strateegiaga seotud arengud viisid üha selgemalt eesmärgistatud ja koordineeritud täiskasvanute õppe kui osa hariduspoliitika elluviimise suuna. 

  • Euroopa Ülemkogu Feira tippkohtumise tulemusel paluti 2000. aasta juunis liikmesriikidel, ELi Ministrite Nõukogul ja Euroopa Komisjonil määratleda oma pädevuse piires sidusad strateegiad ja praktilised meetmed selle kohta, kuidas edendada elukestvat õppimist kõigi inimeste jaoks. (4)

  • Strateegia üheks eesmärgiks sai tõsta täiskasvanute elukestvas õppes osalemise osakaalu Euroopas 2010. aastaks 12,5 protsendini. Tegelik tulemus oli 7,8%.

Lissaboni strateegia eesmärki tõsta täiskasvanute õppes osalemist, mõõdetaksegi regulaarselt ja liikmesriikide üleselt elukestvas õppes osalemise indikaatori abil. (Ehk siis õppes osalemine viimase nelja nädala jooksul).

Euroopa keskmine aastal 2022 kohta oli 11,9%. Kuigi see ei küündi veel Lissaboni strateegias seatud eesmärgini (12,5%), siis on näitaja vaikselt kuid järjepidevalt kasvanud, v.a 2020. aastal, kui selle langust mõjutas koroonapandeemia. 

Ka Eesti on alates 2005. aastast teinud läbi märkimisväärse arengu - meie tulemused on lähedal Põhjamaadele, kellele kuuluvad järjepanu nimetatud statistika kõige kõrgemad näitajad (25% ja enam). 2022. aasta seisuga osales 21,1% täiskasvanutest (25-64 eluaastat) täiskasvanuõppes. 

Allolev joonis iseloomustab nii Eesti täiskasvanute osalemist täiskasvanuõppes, mis rõõmustavalt on ligi 20 aastaga olnud pidevas kasvutrendis (v.a aastal 2020) kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumi strateegiaid, mis (muuhulgas) selle eesmärgi nimel on koostatud ja ellu viidud.

On rõõmustav, et pea iga viies Eesti täiskasvanu õpib. Seda head tulemust iseloomustab paraku aga ka pöördvõrdeline protsess:

• õpivad rohkem need, kellel on suurem õppimise kogemus ja -harjumus (üldjuhul kõrgharidusega inimesed);

Haridustasemete vaates on endiselt väga tugev seos, et mida haritumad on inimesed, seda suurema tõenäosusega osalevad nad elukestvas õppes. 2021. aastal osales 28% kolmanda taseme haridusega inimestest elukestvas õppes, esimese või madalama haridustasemega inimestest aga lausa 19 protsendipunkti võrra vähem.

Viide: Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkondade analüüs
(2021. aasta tulemusaruannete lisa, lk 101)

• õpivad rohkem eestlased kui mitte-eestlased;

Endiselt on suur erinevus ka eestlaste ja mitte-eestlaste elukestvas õppes osalemise määrade vahel. 2021. aastal osales elukestvas õppes vaid 13,3% mitte-eestlastest ja murettekitav on see, et kui üldiselt on osalemine kasvanud, siis mitte-eestlaste puhul on osalemise määr võrreldes 2020. aastaga veelgi langenud (0,4 protsendipunkti võrra). Seega on vaja rõhku panna sellele, et uued õppimisvormid ja -keskkonnad oleksid ka mitte-eestlastele sobivad ja kättesaadavad.

Viide: Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkondade analüüs
(2021. aasta tulemusaruannete lisa, lk 101)

• õpivad rohkem naised kui mehed;

Meeste ja naiste elukestvas õppes osalemise määr erineb endiselt märkimisväärselt ja kui koroonakriis mõjutas tugevamalt meeste elukestvas õppes osalemise määra, siis eelmisel aastal suurenesid nii naiste kui meeste vastvad osakaalud pea võrdselt ehk hetkeseisuga on kriis sugudevahelist erinevust elukestvas õppes osalemise näitaja puhul veelgi suurendanud. 2021. aastal õppis 22,5% naistest ja 14,4% meestest.

Viide: Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkondade analüüs
(2021. aasta tulemusaruannete lisa, lk 101)

• õpivad rohkem nooremad inimesed kui vanemad ja meil puudub statistika inimeste kohta vanuses 65+. 

2021. aastal jagunes elukestvas õppes osalemine vanuserühmiti järgmiselt: 25-34-aastased (26,3%), 35-44-aastased (20,7%), 45-54-aastased (15,8%) ja 55-64-aastased (10,5%). 2021. aastal suurenes osalemine aga kõikides vanuserühmades ja peaaegu võrdselt (1,3 protsendipunkti), erandiks vaid 55-64aastased, kelle puhul näitaja kasvas 0,2 protsendipunkti võrra rohkem. 

Viide: Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkondade analüüs
(2021. aasta tulemusaruannete lisa, lk 101)

Madalama konkurentsivõimega täiskasvanud on endiselt pigem õppimisest kõrvale jäänud. Meil tuleb koos pingutada, et saada õppesse just need täiskasvanud, kes seda rohkem vajavad. 

Erialase hariduseta, see tähendab põhihariduse või madalama või keskharidusega täiskasvanuid, on Eestis 2021. aasta seisuga 186 527. See on ca neljandik meie tööealisest elanikkonnast. 

Erialase hariduseta inimesed on haavatav sihtrühm - nende seas on oluliselt rohkem mitteaktiivseid inimesi ja vähem hõivatuid. Eriti haavatavad on põhi- või keskhariduseta inimesed. 

Eesti hariduspoliitika üheks eesmärgiks on vähendada just erialase hariduseta inimeste osakaalu. Iga õpitud aasta tähendab paremaid oskusi, paremat majanduslikku toimetulekut, paremat tervist ja suuremat usaldust inimeste vahel ja ühiskonnas laiemalt (5). Haritumad inimesed on aktiivsemad kodanikud, osalevad enam vabatahtlikus töös ja elukestvas õppes (6).

CentARi uuring õpingute ebaõnnestumise kuludest Eestis (7) tõi välja, et haridustee jätkamine on oluline nii indiviidi kui ka ühiskonna seisukohast:

„varane õpingute katkestamine toob kaasa kulusid või vähendab tulusid nii üksikindiviidil (madalamad palgatulud, kehvemad tervisenäitajad) kui ühiskonnal laiemalt, olgu seda siis läbi otseste rahaliste kulude (saamata jäävad maksud, kõrgemad sotsiaalkindlustuskulud) või üldisema heaolu vähenemise kaudu (rohkem kuritegevust, vähem kodanikuaktiivsust).“ 

Hõive ja ennekõike palgaga seostub enam hilisem haridustee, samas on just varasel hariduskogemusel ja -kvaliteedil oluline roll oskuste ja õppimisharjumuse kujunemisel. See omakorda mõjutab kumulatiivselt edasist haridust (8). Muret tekitavaks ongi Eestis süvenev trend noortest, kes ei lõpeta põhi- või keskkooli. Nemad on meie tuleviku täiskasvanud õppijad.

Oluline on investeerida kehvemate võimalustega laste varasesse haridusse. Hariduse ja oskuste seos sõltub ka konkreetsest grupist: formaalharidusel on suurem mõju neile lastele, kelle kodune keskkond on kehvem (9). Siin on peidus aga ka seos lastevanemate haridustasemega. Mida lühem on lapsevanema haridustee ja/või kui see on seotud negatiivse õpihoiakuga, seda seda suurem on risk, et ka tema lapse haridustee võib jääda lühikeseks ning elukestva õppe hoiak jääb tahaplaanile. Nii “taastoodame” mitteõppivat põlvkonda. 

Lisaks aga teadmistele ja oskustele kujuneb formaalhariduses muuhulgas õppimise ja omandatud teadmiste kasutamise harjumus. See on oluline, kui püüdleme elukestva õppe kui ühiskondliku hoiaku ja elustiili poole. Tundub, et ega teisiti me ju saagi! 

Formaalõppe kontekstist vaadatuna olemegi juba läbi teinud huvitava arengu - kutse- ja kõrgharidus muutunud täiskasvanud õppija nägu. Kuigi 2021. aasta seisuga pidurdus täiskasvanud õppijate arvu kasv tasemehariduses, siis on see ikkagi aastaid kasvanud ja täiskasvanud õppijate osakaal kõikidest kõrg- ja kutsehariduse õppijatest on vastavalt 31,1% ja 41,1%. Ehk siis üha rohkem täiskasvanuid leiab tee uuesti ja uuesti tagasi kutse- ja/või kõrgkooli. Ehk on lugejalgi seljatatud mitu erialast õpingut või kindlasti on teie tutvusringkonnas inimesi, kel juba näiteks kaks magistrikraadi.

Kokkuvõtvalt, mõistagi on riigi ressursid alati piiratud, Haridus- ja Teadusministeeriumi täiskasvanuhariduse poliitika fookus on eelkõige erialase hariduseta ja/või aegunud oskustega inimestele õppimisvõimaluste loomisel, suurendades seeläbi nende konkurentsivõimet tööturul või sinna naasmisel. Samuti keskendutakse haridustee katkestanud täiskasvanute suunamisel tasemeõppes. 

KOKKUVÕTVALT  

Täiskasvanuharidus on ehk mõnevõrra “võõram valdkond” ja võib tunduda, et valdkonna piirid on “hägusad”. Tõsi, täiskasvanuharidusse panustamisel tuleb arvestada, et tegu on pigem valdkondade ülese teema ja väljakutsega ning sellega seotud sihtrühmadel ja oodatavatel tulemustel on seos näiteks nii sotsiaal-, noorsootöö- kui ka kultuurivaldkonnaga, inimeste üldise heaolu ja tervisega jne. Sellest tekib ka tihti olukord, et see teema “kukub” valdkondade vahele. Samas eristub see teiste haridusliikide ja -tasemete käsitlemise kõrval samuti nii strateegilisel, seadusandlikul ja ka korralduslikul tasandil. 

Ressursside kokkuhoidmise nimel võib ikka ja jälle tunduda lihtsam jätta inimene (seesama potentsiaalne täiskasvanud õppija) omapäi, täiskasvanule kohaselt oma vajadustele vastavaid võimalusi ise otsima. Just see mõtteviisi võib aga bumerangina tagasi tulla. Autorid, toetudes nii valdkonna uuringutele kui ka praktilisele kogemusele, leiavad, et just täiskasvanute õppe strateegilisele eesmärgistamisele ja selle korraldamise toetamisele võiks pikas perspektiivis kohalikes omavalitsustes

• maksu laekumine suureneda;

• koormus sotsiaalvaldkonnale ja toetustele väheneda;

• kohalike ettevõtjate käekäik paraneda läbi targemate töökohtade loomise ja selleks sobivate töötajate olemasolu;

• juurduda elukestva õppe hoiak, mis soosib kohalikes inimestes avatust, sallivust, ettevõtlikkust, kodanikuaktiivsust ning seeläbi ka suuremat heaolu;

• väheneda sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, mis loob riskid ka uutele põlvkondadele.

ALLIKAD
(1) Lifelong Learning: the contribution of education systems in the Member States of the European Union. Results of the EURYDICE Survey, 2000, D/2000/4008/3, lk 10-11.
(2) Ibid.
(3) Ibid.
(4)  A European Area of Lifelong Learning, lk 9
(5)  Valk, A. (2016). Madala haridustasemega noored. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.
(6) OECD (2013). OECD Skills Outlook 2013: First Results from the Survey of Adult Skills. Paris: OECD Publishing. 

(7) Anspal, S., Järve, J., Kallaste, E., Kraut, L., Räis, M. L., Seppo, I. (2011). Õpingute ebaõnnestumise kulud Eestis. Eesti

Rakendusuuringute Keskus CentAR, Haridus- ja Teadusministeerium.

(8) Valk, A. (2016). Madala haridustasemega noored. Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium.

(9) Ibid.