Sõnapaar elukestev õpe ei ole meie ühiskonnas enam sugugi võõras, pigem kuuleb seda üha rohkem, kuid kas alati räägime ikka ühest ja samast käsitusest? Autoritele on tuttavad mitmed näited, kus koolilõpuaktustel kõlab mõte, et “nüüd algab elukestev õpe”. Küllap on selle mõttekäigu idee suunata lõpetajaid ikka edasi õppima ja enesearenguga tegelema, ent samal ajal viitaks see justkui sellisele õppimisele ja õppele, mis toimub pärast formaalõppe lõppu, olgu selleks siis põhi-, kesk-, kutse- või kõrgkooli lõpetamine.
Kuigi tihti on elukestvast õppest rääkides põhirõhk just õppimisel täiskasvanuna, siis on elukestev õpe oma sisult laiem termin. Eesti haridusruumis mõtestame elukestvat õpet kui tervet elu kestvat (üle elukaare kulgevat) protsessi, mis hõlmab kõiki õppetegevusi hällist hauani.
Elukestev õpe hõlmab formaalharidussüsteemi (lasteaed, põhikool, gümnaasium, kutseõppeasutus, kõrgkool) kõrval ka sellest väljaspool pakutavat täiendus- ja ümberõpet, mitteformaalset ja informaalset õpet kogu selle mitmekesisuses. Uute teadmiste ja oskuste omandamise võimalusi annab töökoht, vaba- ja huviharidus ning noorsootöö, samuti osalemine kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuses või virtuaalruumis, kus saab õppida individuaalselt või koos teistega. Uudishimu ja õpihuvi kujundavad kultuuriasutused, õpiharjumusi ja väärtushinnanguid aitab arendada ajateenistus.
Viide: Eesti elukestva õppe strateegia 2020
Elukestva õppe kontseptsioon tekkis 1970. aastatel. 1972. aastal avaldas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO) aruande “Learning to be. The world of education today and tomorrow”, milles rõhutatakse iga inimese õigust ja vajadust õppida kogu elu jooksul. Selles dokumendis tähtsustati ka vajadust siduda nii formaalne kui ka informaalne kontekst, milles õppimine aset leiab, ning pidada finantseerimisel silmas mõlemaid.