Täiskasvanud õppija

Definitsioon täiskasvanud õppijast ei erine küsimusest "Kes on täiskasvanu?". On see vanus ehk 18-aastaseks saamine või midagi muud, mis selle määrab? See 'midagi muud' on ilmselt vastutustunne, rohkem elukogemusi, sotsiaalne küpsus, iseenda tundmine ja emotsionaalne intelligentsus, mida ühelt täiskasvanult oodatakse. Paraku ei saabu need omadused täpselt 18-aastaseks saamisel, kuigi seaduse silmis omandame selle vanusega kõik juriidilised õigused ja kohustused.

Täiskasvanud õppijat õigusaktid Eestis vanusega otseselt ei piiritle. Seega tuleb hinnata konteksti, millesse õppija paigutub. Kui näiteks gümnasist saab 11. või 12. klassis 18-aastaseks, siis ilmselt ei teki meil tunnet rääkida temast kui täiskasvanud õppijast. Kui aga noor on otsustanud minna õppima täiskasvanute gümnaasiumisse ja on vahepeal saanud 18-aastaseks, tekib juba rohkem tunne mõelda temast kui täiskasvanud õppijast.

Vanusest olulisem on lähtuda järgmisest printsiibist: 

Eesti haridusruumis mõistame täiskasvanud õppijana täiskasvanud inimest, kes on esmase hariduse kätte saanud ja pöördunud hiljem õppimise juurde tagasi. Enamasti ei ole õppimine tema põhitegevus. Ta õpib muude kohustuste, näiteks töö- ja pereelu kõrvalt ja vajab seetõttu paindlikumat õppekorraldust.

Kuid ka selle kirjeldusega võib tekkida küsimusi. Mis on esmane haridus? Kas see on seotud vaid seadusega ettenähtud koolikohustusliku eaga ehk siis põhihariduse omandamise või 17-aastaseks saamisega?  Või on meie ühiskondlik ootus ikkagi juba kõrgem ning oleme harjunud mõtlema esmasest haridusest kui vähemalt keskhariduse omandamisest? Või suisa ka kutse- ja kõrghariduse omandamisest? Kuhu tõmbame piiri?

Samuti esineb olukordi, kus pärast keskhariduse omandamist õpib inimene pere ja/või töö kõrvalt kutse- või kõrgkoolis. Seega võiks ju mõelda, et tegu on täiskasvanud õppijaga, samas aga on ka tunne, et tegu on veel justkui esmase hariduse omandamisega. Kui aga seesama noor täiskasvanu osaleb näiteks tööalasel koolitusel, siis mõtleme temast pigem kui täiskasvanud õppijast. 

Haridus- ja Teadusministeerium defineerib täiskasvanud õppija järgmiselt:

Täiskasvanuharidus on suunatud täiskasvanud õppijaile, kelle all mõistetakse isikut, kes õpib töölkäimise, perekonnaelu või muu tegevuse kõrvalt. Teisisõnu pole tema põhitegevuseks õppimine.

Viide: Haridus- ja Teadusministeerium

Kokkuvõtvalt, kuivõrd täiskasvanud õppijat Eesti õigusaktid vanusega otseselt ei piiritle, siis tuleb täiskasvanud õppijatest rääkides selgitada konteksti, milles õppimine toimub (mis eesmärgil, mis vormis). Eelkõige tuleb silmad pidada, et õppimine ei ole enam selle inimese põhitegevus. Seega üks on kindel: mida vanem inimene, seda tõenäolisem on, et räägime täiskasvanud õppijast.

Valdkonna paremaks mõistmiseks on oluline teada, kuidas käsitletakse tasemehariduse statistikas täiskasvanud õppijaid:

Hoolega tuleb järgida ka muud täiskasvanueas õppimisega seotud statistikat. Üldjuhul kehtib  statistika  tööealise elanikkonna  (ehk siis inimeste vanuses 25-64 eluaastat) õppimise kohta.

*Tähelepanelik lugeja märkab siin vastuolu. Kuigi käesoleva peatüki alguses sai just selgitatud, et elukestev õpe ei tähenda vaid kitsalt täiskasvanueas õppimist, siis nimetatud indikaator mõõdab just seda. Ära lase end nimest eksitada.