Lisaks mitteformaalsele õppele on teiseks väljaspool formaalharidussüsteemi olevaks õppimise viisiks informaalne õpe.
See hõlmab igasugust õppimist nii töö käigus kui vabal ajal perekonna ja sõprade ringis ning ei ole struktureeritud. Üldjuhul puuduvad informaalsel õppel ka otsesed õpieesmärgid, õppematerjalid ja õppekavad. Seetõttu on informaalset õppimist ka raskem hinnata ja tunnustada – see käib käsikäes igapäevaeluga ning jääb sageli teadvustamata, kuigi on oluline osa elukestvast õppest.
Nii võime palju õppida vabatahtliku töö käigus, kus panustame mõne vabaühenduse (küla- või asumiseltsi) töösse, korteriühistu juhtimisse või mõnda muusse kogukondlikku tegevusse, organiseerides näiteks kohvikute päevi või jaanitule pidusid. Tihti õpime ka pere, sõprade või tuttavate kaudu, näiteks on paljud meist nendega abiga teinud kodus väiksemaid remonditöid või õppinud ära autorehvi vahetamise. Tihti me ei mõtestagi, et ka kõik see on õppimine.
Kuid informaalne õpe võib olla ka süsteemne ja teadvustatud. Näiteks kui inimene otsustab iseseisvalt midagi selgeks õppida, olgu selleks siis kas YouTube’i abil kitarrimäng või käsiraamatu abiga Exceli programm. Sellisel juhul on õppimine teadvustatud, õpieesmärk olemas ja süsteemsust aitavad hoida leitud õppematerjalid.