Matkal

Postitamise kuupäev: May 30, 2011 10:32:54 AM

Hommikul ärgates ei soosinud ilm matkajaid sugugi. Mida rohkem matka algusaja poole, seda paremaks ilm muutus ning jalgsimatkajad (2 klass ja õp Lea klass) nägid rohkem päikest kui pilvi.

Matka eesmärk oli tutvuda rannakaluri eluga ning õp Lea kutsus sadamahoone juurde lastega rääkima Hans Varrise, kes merelkäimist tutvustas ja näitas vahendeid, millega merel kalu püütakse.

Üldisel vaatlusel olid hoone juures suured võrguhunnikud, mis peagi selgus olid hoopis mõrrad. Täpsemini vitsmõrrad, millega angerjaid püüti. Õp Lea abiga harutati üks selline mõrd lahti ja Hans Varris seletas, kuidas kala sellisesse võrku püütakse.

Kastmõrd on viisnurkne ning ilmatuma suur. Seda me ei näinud. Küll aga saime teda, mis kalu kalur püüab ning millal merele läheb. Merel käiakse hommikul vara, sest päeva jooksul pidavat tavaliselt tuul tõusma. Mereleminekut sätitigi tuule järgi. Sadamas ootasid vanasti kalureid kalavastased ehk kala osta soovijad. Lapsed said teada ka seda, et kala liigub erinevalt - on lestaaeg ja räimeaeg. Ikka selle järgi kui suur kala on või kui palju teda on. Kui lapsed uurisid, kas lesta juba püütakse, siis Hans Varris ütles, praegune lest on veel liiga lahja. Peab kasvama veel.

Juttu oli ka hülgetest ja kormoranidest kui kaluri mitte just kõige parematest sõpradest. Lastele jäi meelde hülgete uudishimulikkus ning see, kuidas nad muusika peale kohale ujuvad kui laevas muusika mängima panna. Huvitav oli kuulata ka hülgehirmutisest, seda saime ise ka silmaga näha - ulpis teine seal merel - paat topisega.

Põnev oli kuulata mehe enda või tema tuttavate juhtumitest merel. Kuidas uduga kallast üles ei leitud (udu korral on naised ka kaldal lokku löönud, et meestel oleks kergem sadamasse keerata) või kuidas talvel jääd koguti või kuidas mehel merel mootor katki läks ning mees köis ümber kere paadi ees kalda poole ujus, paat enda järgi muidugi.

Lapsed said teada milleta kalur merele kunagi ei lähe - ämber, aerud, vest ning päästevarustus. Tänapäeval on kaasas ka mobiiltelefon, juhuks kui miskit juhtub. Vanasti kui telefone polnud, siis mindi mehi merelt otsima, kui need õigeks ajaks tagasi polnud. Enne kui mehed merele läksid, pidid nad kirja panema, kuhu minnakse ja millal tagasi jõutakse.

Läätsa sadamahoone kõrval on Läätsa külmhoone, kus kala töödeldakse tänase päevani. Võrreldes sadamahoonega nägi sinine külmhoone uhke välja. Ometi oli räsitud sadamas, kus meie olime, selline kodune tunne. Näe võrgu-ui´gi siin kellelgi mõrra küljes ja Kevini vanaisa puhastas kõrvalmaja õuel kalu - mehed on merelt juba tagasi!