Muistendid-muinasjutud
Postitamise kuupäev: Mar 19, 2012 10:24:36 AM
Kuidas tekkis Kaunispe küla
Keidi Rand, 4. kl.
Ennemuistsel aal jagas taevataat Sõrve poolsaarel kohanimesid. Jämaja kihelkonnas olid kõik külad juba nimed saanud, ainult ühel külal puudus veel nimi.
Kadastike vahel uidates märkas Vanajumal kaht olendit: mees tuli otse läbi mere ja lähenes rannale, naine aga eksles rannaniiduyl. Naisolend korjas nõmm-liivateed, imetles niidul lendlevaid liblikaid, uuris rohutirtsu toimetusi. Tema tähelepanu köitis ühe linnu vali hääl, kes andis oma kohalolekust märku korduvate "kii-viit" hüüetega. Järsku tabas aga naise kõrv suurt mühinat ja taipas, et tema armas kaasa on teda otsima tulnud.
Naisuke otsustas kaasaga pisut peitust mängida ning pistis jooksu nimetu küla poole. Taevataat aga jälgis eemalt kahe olendi imelikku käitumist, kuidas need kaks jooksevad mööda ebatasast mätlikku pinda. Kui need kaks olevust olid üsna taadi lähedale jõudnud, nägi vana, et Suur Tõll ajab Piretit taga. Jumal püüdis neid peatada, kuid asjatult. Äkki Piret komistas ja kukkus. Ta pea sai haiget. Suur Tõll aitas naisukese püsti nind silitas õrnalt tema pead, lausudes: "Oh, su kaunis peake sai vist väga haiget?"
Taevataat võttis peast kahe käega kinni, mõtles kümmekond minutit ja taipas, kui tore, et Suur Tõll ja Piret juhatasid talle kätte niidiotsa ning ta hüüdis rõõmsal häälel: "Saagu tänasest päevast selle küla nimeks Kaunispe!"
Ingelandi mänd
Erika Filippov, 4. kl
Üle 200 aasta tagasi varastati Ingelandis metsavahilt väärtuslik männikäbi. Väärtuslik sellepärast, et kelle omandisse see käbi satub, seda ootab ees pikk elu.
Ka varastel ei õnnestunud männikäbi endale jätta, sest käbi pudenes ristmikul maha ja läks kaotsi. Kevade saabudes oli sinna väike mänd tärganud. Kümne aasta möödudes oli puu umbes meetripikkuseks kasvanud. Männist üle lendama hakanud vares otsustas puhata, maandudes männi tippu. Kuna puu oli veel habras, siis ta murdus. Peale seda kasvaas mänd kaheharuliseks.
Aastate pärast, kui puu veel suuremaks oli sirgunud, murdis torm ühe haru. Murdunud haru märkas metsavahi lapselapselapselaps ja viis endale koju. Ta sai sellest harust umbes kaks ruumi küttepuid! Selle puude kogusega elas ta terve talve üle, kuna puudel oli väärtuslik kütteenergia.
Mänd seisab tänapäevani Ingelandi ja Lõupõllu tee ääres ja ootab käbikorjajaid.
Kuidas Sõrve endale nime sai
Oliver Himmist, 5. kl
Elasid kord väga kaua aega tagasi ühel maajupil viis sõpra: Siga, Rott, Eesel, Veis ja Ööbik. Nad elasid koos ühes majas. Ühel päeval ütles Siga teistele sõpradele:"Meil on olemas kõik peale kohanime. Me peame oma elupaigale nime välja mõtlema." Kõik sõbrad olid sellega nõus. Ööbik oli nõutu:"Kust me selle nime võtame?" Veis aga vastas:"Me võime nime kokku panna oma nimede esitähtedest." Siga pani oma nime esimesena kirja, siis Ööbik, siis Rott, Veis ja viimasena Eesel. Nad said kokku Sörve. Kuidas aga Sörvest Sõrve sai, see on hoopis teine lugu.
Kuidas Sõrve endale nime sai
Kadri Rabi 5. kl
Ükskord väga ammu jagati Saaremaale erineva kujuga osasid: poolsaari, neemesid, saarekesi ja muud. Maalappidele pandi ka nimed, kuid üks nimi jäi panemata. Keegi ei osanud anda nime kohale, mis oli välja veninud soolika kujuline. Inimesed läksid tülli. Kord tuli üks mees käima. Ta ütles:" See maalapp on nagu sõrm, millel meri ümber. Nimetage ta Sõrmemaaks." Kõik olid nõus. Kui jälle keegi külla tuli ja tahtis öelda, et teie maa näeb sõrme moodi välja, tahtis keegi kohalikest öelda, et see ongi Sõrmemaa, aga ütles kogemata Sõrvemaa. Sellest ajast kutustaksegi poolsaart Sõrvemaaks.
Kummituspere
Hedy Läets, 5. kl
Elas kord üks tore kummituste perekond. Peres oli ema Ella Illi, isa Alla Illi ja lapsed Ulla Illi ning Olla Illi. Illide pere elas Sõrves Sääre majakas. Nad ei olnud kurjad, aga öösiti meeldis neile inimestele vempe visata. Algul käisid Ella ja Alla lastega kaasaas ja õpetasid neile lustimistrikke. Kuid õige pea hakkasid Ulla ja Olla omapead lustimas käima. Ükskord, kui Ulla ja Olla jälle inimesi luuramas käisid, kuulsid nad naabreid omavahel rääkimas, et neil olla tomatid kasvuhoonest kadunud ja pesu nööri pealt katusele sattunud, ühel koer ketist lahti lastud ja nii edasi. Ulla ja Olla kihistasid naerda: see oli nende kätetöö. Ühel päeval läksid Ulla ja Olla jälle inimeste majapidamise juurde ja nägid, kuidas lapsed võrkaplli mängisid. Kuna nad olid ise ka veel lapsed, tahtsid nad samuti teiste lastega mängida. Kuna nad ei olnud varem päeval vempe visanud, ei osanud nad arvata, et lastel hea nägemine on. Kohe, kui Olla ja Ulla puu tagant välja lendasid, nägid lapsed neid. See tundus põnev ja nad kutsusid kummalised olendid endi juurde. Ulla ja Olli said inimlastega kohe sõpradeks. Kummituste lapsed käisid nüüd iga päev inimlastega mängimas ega pidanud enam endid kummitamisega lõbustama. Enam ei kadunud kasvuhoonest tomateid, aga imelikke asju võis näha küll: kuidas näiteks pall lendas tühjale kohale ja siis üles põrkas. Ja kui sa suvel juhtud nägema, et lapsed liuglevad merepinnal, siis tea, et nad hoiavad kummitustel jalgadest kinni ja Olli ning Ulli sõidutavad neid vee kohal. Kui on tugev tuul, käivad nad isegi Lätis ära. Kummitused ja inimlapsed said sõpradeks ega polnud vaja enam hirmu tunda.
Sõrve majakas
Egert Aug, 6. klass
Elas kord üks talumees, kes armastas palju kalal käia. Aga paadiga merel pimedani olles ei leidnud ta kunagi õieti koduteed ja eksis tihti ära. Tal oli kodus hästi palju kive. Kord nägi mees unes, et tal on majakas. Nii ta läkski kohe hommikul oma kivide juurde ja hakkas neist majakat ehitama. Läks päev, aga tal oli ainult vudament valmis. Ta kutsus järgmisel päeval sõpru appi ja viie päevaga oli majakas valmis. Mehele meeldis majaks nii väga, et ta silmad hakkasid särama. Tema silmade sära majaka tipus aitab tänapäevani Sõrve kalameestel koduteed leida.
Kuidas Jämaja sõgi tekkis
Lauri Põlluäär, 6. kl
Kunagi ammu läksid kaks hiiglast tülli. Nad tülitsesid sellepärast, et kes endale ühe koopa saab. Mõlemad ihkasid koobast endale. Nad tülitsesid ja tülitsesid, kuni ühele tuli mõte korraldada kiviveeretamise võistlus. Otsiti suure kivi ja viidi see stardipaika. Võitjaks on see, kes esimesena kiviga mere äärde jõuab. Kordamööda veeretati suurt kivi mereni. Kivi oli aga nii raske, et sellest tekkis kraav, millesse hakkas merest vett voolama. Tekkiski Jämaja jõgi.
Miks Sõrves ilus loodus on?
Seidi Voogre, 6. kl
Elanud Kuivastus üks mees nimega Madis. Loodusega ei olnud tal head läbisaamist. Kõik oli talle vastumeelt. Madise maja ümbritses pikk ja kõrge aed, mis teda loodusest eraldas. Poes käis ta üsna harva, sest ta ostis korraga suure hulga sööki, et ei peaks väljas käima. Kuid see harv kord oli jälle kätte jõudnud ja Madis pidi poodi minema. Metsavana kondas just parajasti metsas ja põrkas Madisega teel kokku. Kumbki ei teinud teineteisest välja. Kui Madis poest tagasi tuli, nägi ta loomi ümber oma müüri jalutamas. Talle meedus, et jättis oma söögi aia äärde jahtuma. Selle lõhn meelitaski loomad ligi. Madis röögatas nii kõvasti, et mets kajas. Loomad pistsid jooksu. Metsavana võttis loomad koos loodusega ja läks Madisest võimalikult kaugele Sõrve. Nüüd ongi Sõrves kaunis loodus, loomadel rahulik elada ja metsavana peab seal korda, ilma et peaks Madise viha pärast muretsema.
Ujumisvõistlus
Kristel Mere, 7. kl
Kunagi ammu ennemuistsel aal elasid Sõrves karud. Nad elasid sügaval metsas, kus oli vaikne ja rahulik. Karusid oli küll üpris vähe, kuid neid kutsuti igalt poolt juurde. Jänesed aga ei saanud karudega hästi läbi, sest karud ei pannud tähelegi, kui nad jälle mõnele jänesele peale astusid. Jänesed vihkasid karusid ja tahtsid, et nad kaoksid. Nii otsustati teha võistlus. Jänesed tahtsid võistelda porgandisöömises, aga karudele see ei meeldinud. Lõpuks lepiti kokku, et ujutakse võidu. Võistlema pidid karuisa Mait ja jäneseisa Maidu. Ujuda tuli terve jõe pikkus: algusest kuni lõppu välja. Karu oli oma võidus kindel, jänes ei lausunud aga musta ega valget. Rebane Rutt andis stardipaugu. Karu sumas vette, nii et suured lained taga. Jäneseisa aga ujus rahulikult ilma kedagi kuulamata. Korraga lõppes karuisa jõud, olin ta ju algusest saadik hirmsasti rahmeldanud, ja ta vajus sealsamas jõe põhja. Jänes aga ujus rahulikult jõe lõpuni. Nii võitsidki jänesed, aga Sõrve metsas pole tänase päevani ühtegi karu.
Sõrve mets
Karin Kreek, 7. kl
Kunagi ammusel ajal ei olnud Sõrves ühtegi metsa. Paljad aasad ja heinamaad. Kui palju otsida, siis võisid leida kuskilt kaldalt mõne kadaka. Ülejäänud Saaremaal oli aga metsa küllaga. loomad said seal rahulikult elada. Kuid siis tulid mandrilt Saaremaale inimesed ja mõtlesid, et siin oleks tore elada, kui nii palju metsa ei oleks. Puid võeti maha ja rajati külad. Vaesed metsaelanikud ei mahtunud aga enam ära. Kogu Saaremaa loomad tulid kokku koosolekule, et otsustada, mida teha. Üks tark kotkas rääkis: "Mina olen lennanud metsast kaugemale, Sõrvemaale. Seal on tühi ja paljas maa." Karule tuli mõte:"Aga kui paluks metsvanalt abi ja istutaks sinna metsa." Kõik karvased ja sulelised olid sellega päri. Nii ongi Sõrves palju metsa, ainult inimesi on vahepeal juurde tulnud.
Viieristi karjäär
Kärt Laeneste, 8. kl
Ennemuistsel ajal elasid ühes Sõrve metsas eit Malle ja taat Madis. Neil oli viis last. Lapsed olid aktiivsed ja pidevalt rõõmsad. Nad armastasid üle kõige vett. Aga kuna metsa ääres jõge, järve või muud veekogu ei olnud, otsustasid nad ise endile järve kaevata. Kuid kõigepealt oli vaja puud maha raiuda. Puude raiumisega läks kaks ja pool aastat. Kõige vanem laps oli selleks ajaks juba 17, noorim neljane. Kui puud raiutud, hakati maasse auku kaevama. See töö oli väga raske. Peale mulla ja liiva oli maa sees ka kive. Kulus kaheks aastat, kuid noored ei andnud alla. Kaevati edasi. Aastad möödusid, jõud hakkas raugema ning mõne aja pärast pere vanim laps suri. Järv hakkas juba ilmet võtma, kuid polnud ikka päris see, mida oodati. Kaevamine jätkus. Aeg möödus linnutiivul. Kaevati, kuni kõik lapsed olid surnud. Kuigi auk oli korralik, siis vesi sinna sisse ei voolanud. Nüüdseks on viis risti, mis hauakääapid tähistasid, kadunud, kuid kohanimeks on ammuste aegade mälestuseks Viieristi.
Sõrve majakas
Edmond Salong, 8. kl
Ükskord ammu elasid Sõrves eit ja taat. Nad elasid väikeses puumajakeses. Ühel päeval, kui eit kodus loomadega tegeles, jalutas taat mere äärde. Ta nägi ehmatusega, et kümme laeva olid madalikule sõitnud. Ta võttis oma paadi ja aerutas laevade juurde ning vaatas kõik üle. Laevad olid inimtühjad, kuid kõik kaup alles. Taat aerutas maale, ajas kõik Sõrve mehed kokku ja tükk haaval toodid laevad maale. Taat otsustas, et ehitab laevajuppidest majaka. Nii valmiski Sõrve majakas ning ükski laev ei tohiks enam madalikule sõita.
Kuidas tekkis kivihunnik
Mirge Arge, 8. kl
Juba muistsel ajal oli Salme külas, kus praegu asub Suure Tõllu raiesmaa, Vanapaganal oma kivitõukeplats. Vanapagan tegi seal tihti trenni, et olümpiaks valmistuda. Juba 200 aastat oli ta kivitõukes parim. Vanapaganal oli naine, kes oli väga uhke oma suure ja tugeva mehe üle. Saabus kätte aeg ja Vanapagan pidi taas olümpiale minema. Oma võidus oli ta enam kui kindel. Seekord aga oli võistlejate hulgas keegi uus tugev mees. Vanapagan läks närvi ja tema visked ei kukkunudki väga hästi välja. Võit läks uustulnukale. Vanapagan oli nii nördinud, et läks koju, lappis oma kivid hunnikusse ning asus hoopis pensionipõlve pidama. Sellest ajast ongi Salme vallas Suure Tõllu raiesmaal kivihunnik.
Salme jõe tekkelugu
Krity Trave, 9. kl
Salme jõgi on olnud olemas nii kaua kui mäletatakse. Rahvajutt räägib aga selle jõe tekke kohta järgmist. Ammu aega tagasi olnud Suur Tõll Salmel jalutanud ja suuremaid kive otsinud. Ta olevat tahtnud Piretile maja ümber kiviaeda ehitada. Olnud juba piisavalt kive leidnud, kui korraga eemal mererannal mingit liikumist märganud. Tõll ajas selle väsimuse süüks ja hakkas kive aiaks lappima. Tööhoos ei pannud Tõll tähelegi, et Vanapagan talle suurt kivi jala külge sidudes vingerpussi tahtis mängida. Vanapagan saanud kivi jala ümber, lükanud aia ümber ja pannud jooksu. Kui Tõll siis Vanapaganat märkas ja teda taga ajama hakkas, tekitanud lohisev kivi Tõllu jala küljes maasse suure süvendi, millesse merest vesi voolas. Ja see vesi voolab seal tänase päevani. Niimoodi, Vanapagana tembutamise tagajärjel, tekkiski Salme jõgi.
Viieristi
Pirit Õun, 9. kl
Elas kord Suur Tõll. Ta elas Sõrve poolsaarel, täpsemalt Läätsal. Kord pani ta kasvama tamme. Iga päev käis ta vaatamas, kas tamm on ka kasvanud. Ta hoolitses puu eest hästi. Kuid siis unustas ta oma teiste tähtsate toimingute kõrvalt puu juures käia ning kui see talle meelde tuli ja ta jälle puu juurde läks, sai ta suure üllatuse osaliseks: puu oli palju suuremaks kasvanud. Ühel päeval tuli Sõrve Vanapagan, kes oma tembutamisega Tõllu väga vihaseks ajas. Suur Tõll kiskus vihahoos tamme koos juurtega maast välja ja tahtis sellega Vanapaganat visata. Vanapagan jooksis eest, kuid Suur Tõll oli temast kiirem. Suur Tõll viskas Vanapaganat tammega. Vanpagan kukkus, maa sisse tekkis suur auk. Nii tekkis Viieristi liivakarjäär. Tamm aga ajas juured maa sisse ja kasvas karjääri ääres edasi.
Muistend Sõrvest
Mihkel Läets, 9. kl
Kunagi ammu olnud Sõrve Saaremaaga ühendatud, nende vahel ei voolanud jõge. Ühel päeval kündis Suur Tõll oma põldu. Ta mõtiskles tööd tehes, kui järsku tekkis tal idee rajada jõgi. Õhtul, kui päevatöö lõppes, hakkas ta mõtlema, kuhu küll jõgi sobiks. Jõe mõte tundus talle hea: kalad saaks seal kuedmas käia, tema saaks kala püüda. Järgmisel päeval alustas ta jõe kaevamist, mis võttis kolm päeva aega. Väsinud suurest tööst, heitis ta põõsa alla magama. Hommikul ärgates märkas ta, et jõge pole kusagil. Ta taipas, et siin on Vanapagana käsi mängus. Suur Tõll alustas uuesti jõe kaevamist. Kolm päeva möödusid ja õhtul heitis ta jälle põõsa alla magama. Taas oli jõgi hommikuks kadunud. Veel kord kaevas Suur Tõll jõesängi, ja läks siis oma majja, teritas mõõga ning tormas Sõrve metsa. Ta otsis Vanapaganat. Tõll leidis pahareti suure puu all istumas. Tõll kutsus Vanapaganat endaga võitlema. Mõõgavõitluses sai Suur Tõll raskelt haavata. Ta vaarus, kuid võtnud viimase jõu kokku, andis Vanapaganale surmava hoobi. Mõlemad kanged mehed varisesid surnult maha. Sinna kohta tekkisid Viieristi mäed. Jõgi, mille Suur Tõll Saaremaa ja Sõrve vahele kaevas, voolab tänase päevani.