Oksendamine on organismi kaitsereaktsioon, mille eesmärk on vabastada organism haigustekitajast või ärritajast. Oksendamise ajal toimub maosisu jõuline tagasiheide, mille kutsub esile kõhulihaste tahtmatu kokkutõmme, samal ajal kui maopõhi ja söögitoru sulgurlihas on lõõgastunud. Oksendamisele eelneb halb enesetunne ja iiveldus, süljeerituse tõus ja südametöö kiirenemine. Oksendamist tagasi või kinni hoida ei ole võimalik.

Sagedasem oksendamise põhjus imikutel ja lastel on seotud sooletrakti infektsioonidega, mida põhjustavad rota- ja noroviirus. Lisaks viirustele võivad oksendamist esile kutsuda äge kõhuvalu, toiduallergia ja/või toidutalumatus ning ainevahetushaigus. Ebameeldivad lõhnad võivad samuti oksendamise vallandada. Lisaks sellele on imikutel sagedaseks oksendamise põhjuseks refluks/reflukshaigus ehk toidu tagasiheide. Väikelastel võib okserefleksi esile kutsuda ka neelu sattunud võõrkeha.

Oksendamisega võib kaasneda mitmeid terviseprobleeme ning neile tuleb tähelepanu pöörata!

• vedelikupuudus organismis,

• soolakadu organismis,

• isutus,

• kaalulangus,

• nahasügelus,

• uriini erituse vähenemine,

• teadvusekaotus.

Arsti poole tuleb pöörduda või helista perearsti nõuandetelefonil 1220, kui:

• imiku või väikelapse oksendamise põhjus ei ole selge,

• laps on väga loid ja/või kontaktivõimetu,

• lisaks oksendamisele tekib kõrge palavik,

• oksendamine on püsinud üle 24 tunni.

Kõhulahtisust vastsündinutel ja imikutel on raskem märgata, sest nende roe on pehmem ja vedelam. Vastsündinud roojavad sageli pärast iga söögikorda, seetõttu tuleb tähele panna väljaheitega seotud muutusi. Näiteks sagedasem roojamine või väga vesine väljaheide, kuid ka värvuse ja lõhna muutus võivad viidata probleemile. Imikute kõhulahtisust võivad lisaks eeltoodule põhjustada ka muudatused imiku või tema ema toitumises rinnaga toitmise ajal ning ka ema antibiootikumide kasutamine rinnaga toitmise ajal.

Kõhulahtisus, mis kestab kauem kui paar päeva, võib olla märk tõsisemast probleemist.

Kõhulahtisuse leevendamiseks sobivad järgnevad tegevused:

• Pakkuda korduvalt juua väikeste lonksudena iga 10-15 minuti järel, nii välditakse orgaismis vedelikupuuduse teket.

• Kui laps saab rinnapiima, jätkata rinnaga toitmist. Imetamine aitab vältida kõhulahtisust ja laps taastub kiiremini.

• Jälgida ööpäevast vedeliku tarbimist. Täpse ülevaate saamiseks võiks üles kirjutada, kui palju vedelikku laps mingi aja jooksul on tarbinud.

• Pakkuda süüa iga 3-4 h tagant väikeste portsjonitena. Eelistada täisteratooteid, röstsaia, kuivikuid, pastat, lahjat liha, jogurtit, putru, banaani. Vältida ärritavat ja kõhulahtisust süvendavat toitu nagu rõõsapiima tooted, praetud toidud, toored puu- ja juurviljad ning puuviljamahlad ja gaseeritud joogid.

• Kõhulahtisuse vastaseid ravimeid võib kasutada vaid arsti loal!

• Pesta käsi hoolikalt vee ja seebiga!

Viiruslikku kõhulahtisusse nakatumise riski vähendamiseks on soovitav imiku vaktsineerimine rotaviirusinfektsiooni vastu.

Organismi vedelikupuudusele viitavad sümptomid (Valverasti teatmik, 2019)

*naha elastsust kontrollitakse imikul kõhunahalt, mis pärast pigistamist ei taastu oma tavapärasele kujule.

Arsti poole tuleb pöörduda või helista perearsti nõuandetelefonil 1220 kui:

• äge kõhulahtisus ja/või oksendamine tekib alla kuue kuu vanusel lapsel;

• äge kõhulahtisus ja/või oksendamine on kestnud kauem kui 24 tundi;

• laps on vähe aktiivne, loid, unine või desorienteeritud;

• roe on verine;

• esineb tugev kõhuvalu;

• laps on loid;

• urineerimise sagedus on langenud;

• laps keeldub joogist;

• kaalulangus.

Kõhukinnisus on soole tegevuse häire, mida iseloomustab soolesisu valulik ja harv väljutamine. Roojamise sagedus on igal inimesel erinev ning see sõltub vanusest, toitumis- ja liikumisharjumustest. Kõhukinnisuseks loetakse olukordi, kus laps kakab nädalas vähem kui 3 korda ning kõva roojamassi väljutamine põhjustab vaevusi. Harv roojamine ei viita alati kõhukinnisusele, kui laps kasvab ja areneb hästi ning vaevusi ei kaasne, siis ei ole tegemist kõhukinnisusega, vaid organismi omapäraga.

Kõhukinnisuse olulisemad tekkepõhjused on seotud toitumise, elukorralduse muutuste, füüsilise koormuse, soolestiku tühjendamise, psühholoogiliste põhjuste, erinevate haiguste ja/või seedetrakti funktsioonihäiretega.

Toitumisega seotud põhjused: ühekülgne ja kiudainetevaene toit, piima ja piimatoitude liigtarbimine (üle 0,5 l päevas), lisaks vähene päevane vedeliku (vee) tarbimine.

Elukorralduse muutused: kolimine, lasteaeda või kooli minek, teise lapse sünd perre.

Psühholoogilised põhjused: sagedaim kõhukinnisuse põhjus väikelastel on valuliku roojamise kogemus ja pealesurutud potitreening; koolilastel valuliku roojamise kogemus, ebameeldiv WC ja/või privaatsuse puudumine.

Vähene füüsiline koormus: probleemiks enamasti kooliealiste laste seas.

Soolestiku osaline tühjendamine: laps roojab iga päev, kuid ta ei tühjenda soolt täielikult ning seetõttu on oht kõva roojamasi kogunemiseks ja tekkeks jämesoole lõpuosas.

Kõhukinnisuse korral koguneb jämesoole lõpuossa kõva pabulatetaoline väljaheide ja selle väljutamine on vaevaline ning valulik, lisaks võib kõvade roojamasside väljutamine vigastada päraku sisepinda ning seetõttu võib roojal olla helepunast verd. Enne kakamist võib laps kaevata ebamugavustunnet ja valu kõhu piirkonnas. Tihti muutub laps isutuks, virilaks ning rahutuks. Kõhukinnisuse tagajärjel võib laps hakata potil käimist vältima ning roojamistungi tahtlikult tagasi hoidma, see on tingitud eelnevast valulikust kogemusest rooja väljutamisega. Samas tuleb tähele panna, et mida kauem soolt ei tühjendata, seda kõvemaks muutub roojamass ja seda raskem ning valusam on edaspidi seda väljutada. Lisaks eeltoodule võib tekkida ka enkoprees ehk pükste määrimine roojaga, seda põhjustab vedelam roe, mis roojamistungi ajal pressib kõvade roojamassasside kõrvalt mööda ning määrib aluspesu. Enkoprees on püsiva kõhukinnisuse tagajärg väike- ja koolilastel ning seda aetakse tihti segi püksi kakamise või ka kõhulahtisusega. Üheks mittespetsiifiliseks kõhukinnisusele viitavaks sümptomiks võivad olla ka urineerimishäired, näiteks äkiline urieerimise vajadus, korduvad kuseteede infektsioonid ja päevane voodi või pükste märgamine.

Soovitused kõhukinnisuse korral

Toitumisharjumuste korrigeerimine: süüa kindlatel kellaaegadel, vältima peaks näksimist toidukordade vahel. Menüü peaks olema kiudaineterikas ning sisaldama täisteratooteid, köögi- ja puuvju ning marju. Kiudained kiirendavad sooletegevust, pehmendavad väljaheidet ja suurendavad selle mahtu. Imikule pakkuda puuviljapüreed.

Janu korral juua vett, väikelaps vajab 3–5 klaasi ja koolilaps 5–8 klaasi vedelikku päevas. Joogiks ei ole hea tarvitada magusaid gaseeritud jooke, mahla ja piima.

Liikumisharjumuste korrigeerimine: oluline on füüsiline aktiivsus, treeningud, värskes õhus liikumine: jalgrattasõit, jalutamine ning erinevad õuetegevused ja -mängud. Piirata tubaseid tegevusi, kus laps istub, näiteks arvutimängud, sotsiaalmeedias suhtlemine ja televiisori vaatamine.

WC harjumuste korrigeerimisel on tähtis, et laps käiks potil (kakal) regulaarselt iga päev. Selleks tuleks last harjutamise perioodil potile panna iga päev 2-3 korda pärast söömist. See on suur väljakutse, sest pealesunnitud potirtreeningu tõttu võib välja kujuneda potikartus ja laps võib hakata potil käimist kartma ja vältima. Seega, last ei tohi vägisi potile sundida. Kõhukinnisuse korral või kõhukinnisusele kalduv laps ei tohi roojamistungi mitte kunagi edasi lükata! Potitreeningu perioodil võib kasutada tualetipäevikut, kuhu saab märkida kõik tähelepanekud, mis on seotud potil käimisega (sagedus, rooja konsistents, pükste määrimise info). Edusammude puhul tuleb last kiita!

Kõhukinnisuse vältimisel/ennetamisel on oluline, et laps tühjendaks WC-s käies soole täielikult. Selle üheks eelduseks on leida lapsele sobivas suuruses WC pott ning tähtis on ka õige asend soole tühjendamisel:

1. Istuda sirge seljaga kergelt ettepoole kummardades

2. Jalad toetavad täistallaga põrandale või selleks otse WC-poti ette asetatud alusele

3. Panna küünarnukkidest kõverdatud käed põlvedele.

4. Pingutada kõhulihasid ja suruda kõht ettepoole punni.

Kui kõhukinnisus vaatamata toitumisharjumuste muutustele, sooletreeningule ja füüsilise koormuse tõstmisele kestab või ei anna oodatud tulemust, peaks mõtlema medikamentoossele ravile. Ravimi(te) vajaduse ja annuse otsustab arst!

Peamised kaebused

Kõige sagedamini esineb öist kihelust ja sügelust päraku piirkonnas kui emane naaskelsaba on munema asunud. Seetõttu on lapse uni häiritud ja rahutu ning laps on päeval väsinud. Lisaks võib tekkida isutus ja kõhuvalu. Korduva ülenakatumise korral võib kaasneda kaalulangus, kõhukinnisus ja aneemia. Tütarlastel võivad naaskelsabad tungida tuppe ja/või kuseteedesse ning põhjustada põletikku. Lastel võib naaskelsaba-nakkus kulgeda ka haigusnähutudeta, kuid nad levitavad haigustekitajaid pereringis ja/või lasteasutuses.

Naaskelsabatõve ravi ja ennetamine

Haigus on väga nakkusohtlik ja levib kergesti lastekollektiivis ning pereringis. Naaskelsabatõve põdemise järgselt immuunsust ei kujune ning nakatumine võib toimuda korduvalt. Haigus ilma ravita on kestev.

Naaskelsabatõve diagnoosib ja ravib arst. Ravida tuleb kõiki pereliikmeid või lastekollektiivi lapsi. Lisaks tuleb rakedada hügieenimeetmeid, et lõpetada naaskelsaba munade levik ja vältida korduvnakatumist.

Hügieenimeetmed:

• Pesta käsi vee ja seebiga.

• Lõigata küüned lühikeseks.

• Hoiduda päraku ümbruse puudutamisest.

• Puhastada iga päev kõiki eluruume tolmuimejaga ning pesta niiske lapiga. Lisaks pesta WC-d ja vannituba.

• Puhastada/pesta nakatunud lapse mänguasjad.

Raviperioodil:

• Panna lapsele öösiti jalga tihedalt liibuvad pidžaama- või aluspüksid.

• Pesta lapse päraku ümbrust duši all igal hommikul.

• Vahetada lapse aluspesu, voodipesu ja käterätik raviperioodil igal hommikul ning kolme kuni viie päeva jooksul pärast ravi lõpetamist.

Ennetamine:

• Nakatunuga kokkupuutuvaid pereliikmeid, lasteaia rühmakaaslasi, kooli klassikaaslasi ja lastega vahetult kokkupuutuvaid lasteaiatöötajaid tuleb samuti uurida võimaliku nakatumise suhtes. Kui ka nemad on nakatunud, ravitakse neid samaaegselt nakkusallikaks oleva lapsega/isikuga.

• Mängutoa ja mänguasjade puhastuskorda tuleb järgida ka lasteaiarühma ruumide puhastamisel, kus viibivad või on viibinud nakatunud lapsed.

• Lasteasutuses peavad enterobiaasi leviku vältimiseks olema õpetajad ja teised lastega suhtlevad töötajad või koristustöid tegevad inimesed informeeritud nakkusohutuse tagamise nõuetest ja hügieenimeetmete täitmise vajadusest.