VASTSÜNDINUIGA

Kuulmine

Vastsündinu on võimeline kuulma juba emaüsas, samuti kuuleb ta kohe peale sündi, kuid ei oska veel kuulata. Laps kuuleb nii ema kui isa häält ning õpib neid ära tundma. Oluline on, et mõlemad vanemad räägiksid lapsega kohe pärast sündi. Psühholoogide sõnul mängib hääletoon, mis valitakse lapsega rääkimiseks, lapse heaolu seisukohast suurt rolli, see peab olema vaikne ja rahulik. Vastsündinu kuuleb ka oma sisemist häält ning seda peetakse ka üheks lapse nutu põhjuseks.

Nägemine

Vastsündinu näeb, kuid ei oska pilku fikseerida, samuti on ta lühinägelik ja näeb vaid 20-40 cm kaugusele. Laps õpib vaatama ema nägu, eristades alguses vaid selle üksikuid osi (silmad, suu jne). Ruum, kus vastsündinu asub, võiks olla hämar, sest lapse ei taha eredas valguses oma silmi avada, kuna ta on tulnud hämarast keskkonnast (emaüsast).

Haistmine ja maitsmine

Vastsündinu haistmine on hästi arenenud, ta tunneb lootevee lõhna. Esimesel nädalal õpib ta tundma ja eristama rinnapiima ning oma ema lõhna. Samuti on hästi arenenud ka maitsemeel - vastsündinu tunneb vastumeelsust hapu maitse suhtes ja väljendab seda suu kõverdamisega. Pigem eelistavad nad magusaid maitseid (ka rinnapiim on magus) ning väljendavad seejuures emotsionaalset rahulolu.

Puutetundlikkus

Vastsündinule meeldib, kui teda silitatakse, sest puudutamisel vabanevad ained, mis seovad stressihormooni kortisool. Seetõttu on ka sünnijärgne nahk-naha kontakt emaga äärmiselt vajalik. Kui vastsündinu on rahutu, siis on alati sobilik teda õrnalt silitada ja rääkida vaikse häälega.

IMIKUIGA (1-3 kuud)

Esimesel kolmel elukuul areneb eriti intensiivselt lapse kuulmine, nägemine, maitsmine ja kõne!

Kuulmine

Laps hakkab ära tundma tuttavaid hääli ning eristab neid võõrastest. Ema ja isa häält kuuldes ta naeratab, samuti reageerib hääle intonatsioonile (positiivne või negatiivne alatoon). Kolmandal elukuul pöörab laps pead hääle suunas ning reageerib tuttavale kõnele naeratusega, jalgade põtkimisega, häälitsemisega.

Nägemine

Suudab fikseerida pilgu lühiaegselt liikumatule esemele ja tabab pilguga liikuvat eset. Teisel-kolmandal elukuul suudab silmadega jälgida liikuvat eset, kolmandal elukuul keerab pead esemega kaasa, püsti-asendis fikseerib pilgu kõnelejale/esemele. Selles vanuses on eakohased vaatamismänguasjad!

Kõne

Kõne areng põhineb imiteerimisel ja kõne emotsionaalse tooni kuulamisel, teisel elukuul teeb imik üksikuid häälitsusi, kolmandal elukuul hakkab koogama (kurguhäälikud).

IMIKUIGA (4-6 kuud)

Kognitiivne areng: manipuleerimine esemetega, sihipärase käelise tegevuse algus ja kiire areng.

Kuulmine

Pöörab pead hääle suunas, otsib helialllikat, reageerib erinevalt võõrastele ja tuttavatele häältele, reageerib oma nimele.

Nägemine

Tunneb ära tuttavad inimesed, eristab erksaid värve.

Kõne

Laliseb, hakkab matkima kuuldud silpe.

Tajumine

Mäng, uudishimu, õpib endaga toime tulema, õpib matkimise teel.

Mõtlemine

Liigutuste ja nägemismälu areng.

IMIKUIGA (6-12 kuud)

Kognitiivne areng: manipuleerimine esemetega, sihipärase käelise tegevuse algus ja kiire areng.

Kuulmine

Kui last on õpetatud, teeb ta muusika saatel tantsuliigutusi.

Kõne

Püüab matkida kõnet, kordab järele kuuldud silpe, üheteistkümnendal elukuul kasutab kindla tähendusega sõnu. Sõnavara koosneb 5-10 kindla tähendusega sõnast. Selle perioodi esimeses pooles saab laps aru kõnest ning käskudest ja keeldudest. Reageerib küsimustele "kus on?", läheb ja võtab asja tavapärasest asukohast. Kasutab varem õpitud liigutusi, lehvitab (daa-daa, lehvi-lehvi), plaksutab käsi, lööb patsu jne. Perioodi viimastel kuudel matkib vanemate liigutusi, söödab nukku, koristab tuba. Täidab käsklusi: mine too, võta, anna, pane ja mõistab seda vaid nimetades, ilma näitamata millest on jutt.

Söömine

Rinnapiim on parima ja harjumuspärasema maitsega. Last tuleb hakata harjutama uute maitsetega/toiduainetega. See võib olla vaevaline ja seetõttu tuleb olla järjepidev.

Tajumine

Alates seitsmendast elukuust teevad lapsed vahet tuttava ja võõra vahel ning hakkavad võõristama. Võõrast nähes võib hakata nutma, ema süles olles klammerdub ema külge. Kui laps on emast eemal, roomab kiiresti ema juurde. Päris täpselt ei teata võõristamise põhjust, küll aga on täheldatud, et lapsed võõristavad enam energilist, valjuhäälset last. Võõrastamine vallandub tugevamalt imikutel, kes on kinnisema ja raskema iseloomuga; avatud ja kõike nautiva iseloomuga imikud võõrastavad vähem.

Mõtlemine

Kiire liigutuste ja nägemismälu areng.

VÄIKELAPS (1-2 aastat)

sensomotoorne periood

Kõne

Kõne areneb väikelapse eas väga kiiresti. Teise eluaasta alguses on tegemist autonoomse kõnega, mis koosneb kuuldud sõnadest, mida laps on osaliselt/puudulikult kuulnud või tajunud ning on ise neid lihtsustanud, sest ei suuda sõnu välja öelda või on ise uudissõna välja mõelnud. Autonoomse kõne periood on lühiaegne ning selle põhjuseks on tähendusliku e. fenomenaalse kuulmistaju ja artikulatsiooniaparaadi ebaküpsus.

Alates teise eluaasta teisest poolest (1,5 a) on lapsel kasutuses aktiivne sõnavara. 1,5 aastane laps kasutab ligikaudu 30-100 sõna. 2-aastane laps juba 300 sõna ning moodustab ka kahe-sõnalisi lauseid. Samuti tajub kõiki laps sellel perioodil emakeelseid häälikuid. Teise eluaasta lõpuks, kolmandal eluaastal suureneb sõnavara hüppeliselt veelgi. Laps moodustab kolme-sõnalisi lauseid, hakkab kasutama isikulisi asesõnu. Selles perioodis tahavad lapsed kiiresti rääkida ning seetõttu võivad hakata kokutama.

Tajumine

Tähelepanu on ebatäiuslik, last köidavad erksad, liikuvad ja helisid tegevad esemed. Ei märka esemete olulisi tunnuseid. Ajataju on halvasti arenendud, seetõttu sobib kõige paremini päevakavasse rutiin ja rutiinsed tegevused.

Psühhosotsiaalne areng hõlmab lapse võimet näha ja luua sidemeid erinevate asjade ning sündmuste vahel, sotsiaalse käitumise võimet – laps osaleb mängudes eakaaslaste ja oma lähedastega –, koostöövõimet ja sotsiaalse osaluse soovi arengut, võimet luua püsivaid suhteid oma lähedastega ja lähikondsetega (Maas 2009).

Psühhosotsiaalset arengut on uurinud psühhoanalüütik Erik Erikson (1902-1994), kes kirjeldab inimese sotsiaalset arengut kui 8 astme järgnevust. Psühhosotsiaalne areng hõlmab muutusi inimeste suhetes ja üksteise mõistmises, samuti teadmistes ja arusaamades enesest kui ühiskonna liikmest. Erik Erikson rõhutab oma teoorias arengu pöördumatust.

Isiksuse arenguastmed Eriksoni järgi on:

• usaldus versus usaldamatus (0-1,5 a);

• autonoomsus versus häbi ja kahtlus (1,5-3 a);

• initsiatiiv versus süü (3-6 a);

• usinus versus alaväärsus (6-12 a);

• identiteet versus rollisegadus (12-20 a);

• intiimsus versus isolatsioon (20-40 a);

• generatiivsus versus stagnatsioon (40-65 a);

• ego terviklikkus versus ahastus (65-....a).

Psühhosotsiaalne areng hõlmab lapse võimet näha ja luua sidemeid erinevate asjade ning sündmuste vahel, sotsiaalse käitumise võimet – laps osaleb mängudes eakaaslaste ja oma lähedastega –, koostöövõimet ja sotsiaalse osaluse soovi arengut, võimet luua püsivaid suhteid oma lähedastega ja lähikondsetega (Maas 2009).

Psühhosotsiaalset arengut on uurinud psühhoanalüütik Erik Erikson (1902-1994), kes kirjeldab inimese sotsiaalset arengut kui 8 astme järgnevust. Psühhosotsiaalne areng hõlmab muutusi inimeste suhetes ja üksteise mõistmises, samuti teadmistes ja arusaamades enesest kui ühiskonna liikmest. Erik Erikson rõhutab oma teoorias arengu pöördumatust.

Isiksuse arenguastmed Eriksoni järgi on:

• usaldus versus usaldamatus (0-1,5 a);

• autonoomsus versus häbi ja kahtlus (1,5-3 a);

• initsiatiiv versus süü (3-6 a);

• usinus versus alaväärsus (6-12 a);

• identiteet versus rollisegadus (12-20 a);

• intiimsus versus isolatsioon (20-40 a);

• generatiivsus versus stagnatsioon (40-65 a);

• ego terviklikkus versus ahastus (65-....a).

Usaldus versus usaldamatus (0-1,5 a)

Laps õpib selles vanuses tundma oma aistinguid ja oma keha. Ta väljendab varjamata kõiki tundeid – nii heameelt kui pahameelt. Arengut juhtivaks protsessiks on vastastikune suhtlemine. See kujuneb sõltuvalt hooldaja reageerimisest imiku vajadustele, imikul on aktiivne roll vastastikuste suhete arengus, näiteks imiku reaktsioonid vajaduste rahuldamisele reguleerivad omalt poolt hooldaja tegevust. Kui lapse vajadusi rahuldatakse, kogeb ta turvalisust ja õpib usaldama keskkonda ning iseennast. Positiivsel juhul areneb lastel usaldustunne, kui nende füüsilised tarbed ja psühholoogilised vajadused kiindumuse järele on rahuldatud (kui näiteks lapsel on kõht täis, jalas kuivad mähkmed ja teda ümbritsevad armastavad täiskasvanud, siis tekibki lapses usaldustunne). Teiselt poolt on aga optimaalsed “mõõdukad” pettumused arengu teenistuses. Nende abil õpib laps taluma sisepingeid ja piirama oma kõikvõimsuskujutelma. Kõikvõimsus ehk omnipotents tähendab liialdatud usku oma mõjuvõimu.

Usaldamatus ilmneb suhtlemisest kõrvaletõmbumisena, masendussümptomitena (isutus, tunnete arenematus, nutlikkus ja apaatia) või kurbusena. Negatiivsel juhul võivad ebajärjekindel hoolitsus ja ebameeldivad suhted täiskasvanuteba viia usaldamatuseni ja jätta lapse võimetuks tulema toime nõudmistega, mida esitatakse järgmises staadiumis.

Autonoomsus versus häbi ja kahtlus (1,5-3 a)

Autonoomia ehk iseseisvuse saavutamine tähendab, et laps suudab oma füüsilisi ja psüühilisi võimalusi kasutada realistlike eesmärkide saavutamiseks ja sotsiaalseks toimimiseks. Laps tahab tingimata teha kõike omal viisil ja võib vastata “ei” kõikidele talle tehtavatele ettepanekutele. Autonoomia arengu võtmeks on lapse hooldajatepoolse sobiva kontrolli kehtestamine. Väikelastel areneb sõltumatus ja autonoomia, kui neid julgustatakse suhtlema ega piirata liigselt nende vabadust (nt ei tohiks lapse ronimisinitsiatiivi piirata tema hirmutamisega). Positiivse iseseisvuse saavutamine tähendab, et laps võtab omaks küllaltki realistliku käsituse iseendast ja oma võimetest.

Kui lapsel ei õnnestu autonoomiat saavutada, võib olukord viia häbi ja kahtluse tekkimiseni. Laps hakkab kahtlema, kas ta ikka on piisavalt hea. Ta häbeneb oma tegusid ja ei julge oma oskusi uutes olukordades katsetada. Laps ei usalda oma võimeid, vaid kujutleb ebaõnnestumist kõiges. Niimoodi ei õpi ta küllalt kiiresti uusi vilumusi, vaid püüab jääda tuttavasse ja turvalisse keskkonda. Kui lapselt nõutakse ülemäärast osavust ja enesevalitsust ja ta kogeb pidevalt ebaõnnestumisi, viib see kahtluse ja häbini. Samasugune on olukord, kui lapsevanemad seavad lapse tegevusele liiga ebamääraseid ja ebajärjekindlaid piire. Problemaatiline on olukord ka juhul, kui vanemad ei suuda üldse lapse tunnetele asjakohaselt vastata või ei mõista neid.

Arengut juhtivaks protsessiks on matkimine, mile põhjuskes on lapse soov olla iseseisev ja saavutada enesevalitsemine. Matkimise abil õpib laps tegema erinevaid tegevusi, lisaks areneb läbi matkimise lapse sõnavara ja ta saab osa sotsiaalsetest suhetest.

Separatsioon ja individualiseerumine

Separatsioon ehk eraldumine ja individualiseerumise ehk isikupärastumise algus. Sümbiootiline järk lõpeb siis, kui laps hakkab aru saama, et ta pole emaga üks, kui ta tajub esmalt oma füüsilist ning seejärel psüühilist eraldiolekut. Füüsilise eraldioleku kogemine on psüühilise eraldioleku kujunemise eeldus. Psüühilise arengu hetke, millal laps tajub enda eraldiolekut, nimetatakse separatsiooniks, ja järku, millal kujuneb tema arusaam iseendast, nimetatakse individualiseerumiseks.

Eraldumis- ja individualiseerumisjärk kestab viiendast elukuust kolmeaastaseks saamiseni ning selle arengu tulemusena kujuneb lapse identiteedi alus. Esimene eraldumise aste ilmneb 8.-9. elukuul võõristamisena, kus laps saab aru, et tema kindel suhe emaga ei kesta igavesti. Eraldumisjärgus on laps võimeline lühikest aega oma ema ette kujutama ja aru saama, et kuigi ema ei ole hetkel näha, pole ta kusagile kadunud. See teadmine annab lapsele turvatunde. Siiski peab ta aeg-ajalt saama ema olemasoleku kohta kinnitust, ta peab ema nägema, olema veidi aega ta lähedal, peale mida on ta taas valmis minema oma uurimisretkele.

Teisel eluuastal (15-elukuu kuni 2-a vanuseses) tekib uus lähenemise etapp. Selles vanuses laps saab lõplikult aru, et ta on omaette olevus, ning see teadmine tekitab temas tihtipeale tugeva mahajäetusetunde. Laps kiindub taas emasse ning ei suuda temast lahti lasta.

Laps jõuab omaette oleku tunnetamiseni samm-sammult. Eneseväärikusprobleemid seostuvad selles järgus algava spontaanse eneseregulatsiooniga. Varem kasutas laps teiste inimeste abi, nüüd hakkab ta ise oma käitumist kontrollima. Ta hakkab nuttu tagasi hoidma, kui see tema meelest ei ole "sotsiaalselt soovitatav", ta püüab oma pettumust varjata ja solvumisest mitte välja teha. Ta hakkab vähehaaval tuge otsima mitmesugustest psüühilistest kaitsemehhanismidest. Laps haavub selles eas kergesti ning ta eneseväärikus saab kannatada, kui ta peab liiga sageli kokku puutuma nähtustega, mis käivad talle üle jõu ja valmistavad pettumusi või kui ta peab liiga sageli ebaõnnestumist kogema.

Lapse psüühiline iseseisvumine on lõpule jõudnud, kui ta on võimeline lapsehoidjat ja ennast eri olenditeks pidama ning ema äraoleku ajal teda ette kujutama, mõistes, et kujutlus ja ema on erinevad asjad. Kui see on toimunud, ei tujutse laps nema niipalju lasteaias, sest kujutluse vastu on mõttetu protestida. Ta hoiab oma paha tuju ema jaoks, kes mõne aja pärast tagasi tuleb. Siis valab ta välja kogu oma pettumuse, et teda oli üksinda jäetud. Ema, kes seda pahameelepuhangut ilma ärritumata talub, annab lapsele turvatunde ning soodustab tema psüühilise eneseregulatsiooni arengut.

Ema ja lapse suhe ei katke lahusoleku ajal, kui ema elab edasi kujutluses. Lapsel ei ole ajataju, seepärast ei ole ta võimeline end lohutama mõttega, et lahusolek on ajutine. Laps, kes on ema või esimese lapsehoidja hoolitsuse all eraldumisjärgu lõpuni, teise eluaasta teise pooleni, on hiljem psüühiliselt mitmes mõttes paremini kaitstud.

ÜLESANNE!

1. Vali meelepärane situatsioon allpool väljatoodud loetelust.

2. Analüüsi lapse käitumist toetudes lapse kognitiivse ja sotsiaalse ning emotsionaalse arengu iseärasustele ja põhjenda, miks laps nii käitub?

3. Milline peaks olema lapsevanema/lapsehoidja reaktsioon lapse käitumisele?

Situatsioonid

• 16-kuune laps lööb ema või 5-aastast õde.

• 14-kuune laps viskub kaupluse põrandale pikali ja nõuab suure kisaga mänguasja, mitte miski ei suuda teda rahustada.

• 10-kuune laps istub söötmistoolil ja viskab mänguasja maha, hakkab nutma. Ema tõstab lelu üles ja laps viskab selle jälle maha. Situatsioon kordub lõputult.

• 24-kuune laps mängib toas ja iga natukese aja tagant tuleb ema juurde mänguasju näitama.

• 20-kuusel lapsel on keelatud puutuda muusikakeskust, kuid laps proovib igal võimalusel seda keeldu eirata.

• 15-kuune laps mõistab hästi keeldu „see on kuum”, kuid keeldu „sinna minna ei tohi” ei mõista ja püüab seda eirata.

• 5-aastane laps püüab rattasõitu õppida. See ei õnnestu, laps kukub, nutab, tõuseb püsti ja püüab uuesti ja uuesti. Isa pahandab, et kuidas laps küll nii lihtsa asjaga hakkama ei saa.

• 3-aastane laps soovib endale piima kruusi valada ja on väga pahane kui ema teda keelab ja valab ise lapsele piima tassi. Laps solvub, nutab ja karjub „mina ise, mina ise”.

• 3-aastane laps vajab magamajäämiseks üht kindlat mängukaru, selle kadumisel ei jää õhtul magama, terve pere on ahastuses.

• 1,5-aastane laps proovib püüda palli, kuid pall kukub enne maha kui ta käed palli ümber kokku jõuab panna, vaatamata korduvale harjutamisele toimub iga järgnev püüdmiskatse samamoodi.