Miks on lapsed võrreldes täiskasvanuga vigastuste tekkele vastuvõtlikumad?

Sest lapsi iseloomustab terve hulk kehalisi ja vaimseid iseärasusi, mis suurendavad vigastuse saamise ohtu ja muudavad seega lapse vigastuste tekkele vastuvõtlikumaks.

OLULINE ON VIGASTUSI ENNETADA!

• Imikueas saavutatud oskused pöörata, roomata, hiljem kõndida ja ronida, seavad lapse tihti keerulisse olukorda, kuna ta ei oska veel ohtu tajuda (kukkumine diivanilt või toolilt, asjade allatõmbamine jne).

• Imiku suur pea suhteliselt väikese kehaga võrreldes suurendab peavigastuste ohtu ning ohustab pea kinnijäämist (näiteks rõdupulkade vahele).

• Motoorsete oskuste paranemisel suudab väikelaps avada pudeleid ja ravimituube, kuid tal puudub kriitikameel nende ohtlikkuse suhtes, mistõttu võib tekkida mürgistus.

• Lapse elundkondade ebaküpsus võib põhjustada toksiliste ainete suuremat imendumist ning raskendatud väljutamist organismist.

• Lapse õhuke ja õrn nahk on tundlik kõrgele ja madalale temperatuurile, näiteks higinäärmete nõrk töö suurendab ülekuumenemisohtu kõrge temperatuuri korral.

• Lapse kasvueas on õrnaks kohaks luude kasvuplaadid, mille vigastusel võib tekkida püsiv luufiguuri muutus.

• Lapse väikeste mõõtmete tõttu märkavad sõidukijuhid tänavatel liigeldes last vähem kui täiskasvanut.

• Väiksem lihasmass ei võimalda lapsel ennast vajadusel kaitsta (näiteks vastu hakata kurja koera rünnakule) või kinnijäädes välja pääseda (näiteks kappi ronides ei pruugi laps suuta hiljem kapiust seestpoolt lahti lükata).

• Lapse veel piiratud kognitiivse arengu tase on oluliseks vigastuste riski suurendavaks teguriks - puuduvad piisavad teadmised, kogemused ning oskused ohtu ja enda võimeid hinnata (Kaasik 2001).

ÕNNETUSI SAAB ÄRA HOIDA!

OHUTU KESKKOND + TÄHELEPANELIK LAPSEHOIDJA = TURVALISELT HOITUD LAPS!

Lapsehoidja üheks olulisemaks tööülesandeks on lapse turvalisuse tagamine - seda on võimalik teha hetkeolukorda regulaarselt hinnates, vajadusel nii ruumikeskkonda kui õueala muutes ja parendades ning last tegevuste juures jälgides.

MIDA VÄIKSEM LAPS, SEDA OLULISEM ON JÄRELVALVE!

Tervise seisukohalt on oluline, et laps viibiks võimalikult palju värskes õhus. Värske õhk ergutab lapse arengut, tugevdab tema organismi vastupanuvõimet, annab energiat, parandab isu ja enesetunnet.

Imikuga väljas käies tuleks vältida tugevat tuult ja otsest päikesepaistet. Talvel ei ole mõistlik lapsega õue minna, kui õhutemperatuur langeb alla -10 kraadi. Loomulikult sõltub palju ka tuulest, mille olemasolu miinuskraade tugevalt võimendab. Oluline on ka imiku riietus – soovituslikud on naturaalsed materjalid ja kihiline riietus, eriti kui laps vankris magab. Õhu vaba ringlemine on eriti oluline kehasoojuse reguleerimisel, naha tervena hoidmisel ja värskus- ning mugavustunde kindlustamisel. Juba kõndivate laste riietus peaks olema tuule- ja vihmakindel. Kui õue minna pole võimalik, peab ruume igapäevaselt tuulutama, sealjuures jälgides, et lapsed tuuletõmbuse käes ei viibiks.

Väga head imiku arengut toetavad tegevused on massaaž ja võimlemine, samuti ka ujumine ja lapsega tegelemine (temaga rääkimine, talle laulmine, koos mängimine).

Nii nagu imikueas kujuneb välja kindel režiim ja päevakava, on seda oluline jälgida ka väikelapseeas. Lapsed vajavad piire ja reegleid, et tagada turvatunne ja kindlus.

Väikelapsed on väga liikuvad ja armastavad tegutsed ja uurida, seega on peab tal olema võimalus mängida liikumist soodustavate mänguasjadega (pallid, eestlükatavad ja tagantveetavad kärud vm). Peenmotoorika toeatmiseks peavad käepärast olema asjakohased materjalid ja vahendid, mille ohutu kasutamise eest vastutab täiskasvanu. Lapsel peaks olema piisavalt ruumi ka kiikumiseks, ronimiseks, pugemiseks ning liulaskmiseks.

JÄLGIDA TULEKS LAPSE NUTISEADMETE KASUTAMIST!

Televiisor, arvuti ja erinevad nutiseadmed on kaasaegse ühsikonna lahutamatu osa. Et need aga laste tervist kahjustama ei hakkaks, on oluline meeles pidada järgmist:

• Jälgida tuleb lapse televiisori vaatamise aega ja sisu. 3-5-aastased lapsed võivad pilgu telerile heita kuni 200 korda tunnis, kuid mõnda saadet vaatavad nad hämmastava tähelepanuga. Lastele sobivad ainult eakaohased arengut toetavad saated. Vajadusel vaadatakse televiisorit koos täiskasvanuga ja arutatakse ühekoos ekraanil toimuva üle. Tuleb arvestada laste ealiste iseärasustega, näites 2-4-aastased lapsed usuvad kõike, mida nad näevad; alla 5-aastased lapsed võivad arvata, et keegi teleri taga räägib nendega... (Uuli 2000). Teatud tingimustel mõjub teleri vaatamine lapsele hästi - lustakad lastesaated muudavad lapse päeva põnevamaks, lastes tal näha senitundmatuid kohti, andes talle uusi ideid ja aidates oma huvisid arendada (Woolfson 2004).

• Eelkooliealistel lastel jõuab telehuvi haripunkti, siiski tuleb endiselt arvestada sellega, et laps ei pruugi kõike, mida ta näeb, õigel viisil mõista. Arusaamine oleneb maailmakogemusest. Tuleb kontrollida ja peegeldada lapsele nähtut viisil, millest ta aru saab.

• Jälgida tasub nutiseadmete kasutamist – kus, kui kaua laps nutitelefoni või tahvlit kasutab, milliseid mänge mängib ja millistel veebilehtedel liigub. Kohe tuleb paika panna kindlad reeglid seadmete kasutamise ajale ja sisule ning piirata juurdepääsu ebasobilikele materjalidele. Tuleb olla teadlik internetiohtudest ja ohutut internetis toimetamist ka lapsele õpetada!

Eelkoolieas ei pruugi ära kaduda need ohud, mis last varasemalt väikelapseeas varitsesid. Ehkki koolieeliku mõtlemisvõime, mälu ja teised vaimsed võimed arenevad selles eas kiiresti, tuleb siiski arvestada, et lapse tähelepanu, püsivus ja ohtude hindamise kogemus on väike, mistõttu ohuolukordadesse sattumise võimalus on suurem.

• Kiire kasvu tõttu võib lapsel olla raske õigesti juhtida oma muutunud pikkusega keha ja jäsemete liigutusi. Liigutuste kohmakus loob aga eelsoodumuse võimalike vigastuste tekkeks.

• Lapse lihasmass ja lihasjõud ning motoorsed oskused on võrreldes täiskasvanuga oluliselt väiksemad ning see raskendab pääsemist ohtlikest olukordadest, kus on vaja jõudu ja/või muid oskusi (näiteks vette kukkumisel või kuskile rippuma jäämisel ei suuda laps end ise päästa).

• Enamik lapsi on selles koolieelses eas väga liikuvad ja uudishimulikud, püüdes ümbritsevat maailma tundma õppida. Ronitakse puude otsas, mööbli peale või muudesse huvipakkuvatesse kõrgutesse.

• Uuritakse, kuidas ja miks asjad liiguvad, kuidas masinaid käima panna, milliseid huvitavaid asju on peidetud pööningule ja keldrisse, mis võiks olla peidus koobastes ja muudes urgastes, kuhu mahub sisse ronida. Kõige selle juures võib laps sattuda ohtlikesse kohtadesse ja olukordadesse.

• Oma väikese kasvu tõttu on koolieelikudki endiselt raskemini märgatavad autojuhtidele ja teistele liiklejatele, mis seab nad võrreldes täiskasvanuga suuremasse ohtu. Lapse aja- ja ruumitaju on lünklik ning ta ei pruugi osata õigesti hinnata esemete kaugust ega liikumiskiirust, mistõttu eksitakse ka sõiduki kauguse hindamisel liikluses.

• Olulisel kohal on täiskasvanute ja näiteks ka televiisoris nähtu matkimine mängudes. Vahel võib see põhjustada aga ohuolukordi või -seisundeid (näiteks joostakse punase fooritulega üle tee, juuakse lauale jäänud poolikutest klaasidest alkohoolseid jooke vm) (Kaasik 2001).

Lapse juhtivaks tegevuseks on mäng. Mängides võivad aga kergesti ununeda hoiatused ning näiteks innukalt palli püüdes võib laps tänavale auto ette joosta või mängu käigus ronida ohtlikesse kohtadesse (Kaasik, 2001).

Koolieelses eas muutub lapse mäng aina keerukamaks. Eelkoolieas hakatakse õppima jalgrattasõitu, tekivad uued sportlikud hobid, millega võib samuti kaasneda lapse kogenematuse, tema jaoks ebaturvalise keskkonna või riietuse tõttu vigastuste oht (Kaasik, 2001).