Alljärgnevalt on välja toodud, mida jälgida mängukeskkonna kujundamisel, et need oleksid lapse eale vastavad, arengut toetavad, liikumislusti soosivad ning mis kõige olulisem – turvalised!

• Lastele sobib soodsa mikrokliimaga turvaline õueala, mis pakub võimalusi loovaks tegevuseks, koostööks, mängimiseks ning füüsilise aktiivsuse edendamiseks.

• Lapse arengu seisukohast on tähtis mitmekülgne ja rikkalikult tegutsemisvõimalusi pakkuv turvaline ümbrus.

• Mängukeskkond peab olema kergesti muudetav ja kujundatud nii, et ta sobib igas vanuses ja erinevate huvidega lastele.

• Lapsel peab olema võimalus mängida üksi ja koos eakaaslaste või täiskasvanutega.

• Lapsele peab jääma ruumi füüsiliseks tegutsemiseks ja võimalus ka ise keskkonda muuta.

• Mänguruumina toimib tegelikult kogu elukeskkond, mitte ainult konkreetne mänguvahend. Mõtle - kuidas?

• Laste mänguväljakud koosnevad ühelt poolt looduslikest põhielementidest, milleks on vesi, taevas, maapind, puud ja põõsad. Teiselt poolt liituvad nendega mänguvahendid (kiiged, liumäed, liivakastid, turnimiskohad jne).

• Ideaalsel juhul piirneb mänguväljak loodusliku metsaalaga, mis laiendaks mänguvõimalusi.

• Alustades laste mänguväljaku planeerimist tuleks esmalt mõelda ennast lapse tasandile! Kas mäletad, kuidas tõlgendasid ise lapsena maailma?

• Täiskasvanud konstateerivad rohkem olukorda mänguväljakul, lapsed vaatavad aga igat elementi kui võimalust tegutsemiseks.

• Mänguvahendid peavad lubama lapsel fantaseerida ja erinevaid mänge mängida.

• Mänguväljakule planeeritud liumägi ja kiiged võimaldavad mängimisel treenida motoorikat ja tugevdada lihaseid.

• Mänguvahendeid kombineerides võib lastele luua võimalused linnade vallutamise või mereröövli mängu mängimiseks, mis annab lisaks füüsilistele aistingutele võimaluse ka suhtlemiseks ning emotsionaalsete kogemuste saamiseks.

• Mida väiksemad on lapsed, seda enam piiratud territooriumit nad vajavad.

• Väikelapsed armastavad nurki ja seetõttu võiks liivakast olla hulknurkne, kus mitu last leiaks omale mängunurga. Ideaalne on variant, kus kõige väiksemad lapsed saaksid mängida madala tara või ka hekiga ümbritsetud alal.

• Lasteasutuses peaks kõige nooremate laste mängimise koht asuma tualettruumidele võimalikult lähedal.

• Täiskasvanud eelistavad sageli planeerida avatud lastemänguväljakuid, siis aga puudub mugav liigestatus erinevate välisruumide vahel. Salakohad annavad võimaluse peituse mängimiseks ja veid ka üksiolemiseks.

• Laste mänguväljaku planeerimisel peaks jälgima, et alusmaterjalina poleks kasutatud ainult asfalt-, muru- või liivakatet. Mida rohkem on kasutatud erinevaid pinnamaterjale, seda suurem on võimalus erinevaid materjale tundma õppida. NB! Valida tuleb sobiv kattematerjal mänguväljaku erinevate atraktsioonide juurde!

• Välisruumi kujundamiseks ja mikrokliima parandamiseks laste mänguväljakul tuleks kasutada vertikaalseid elemente. Need võivad olla kas tarad või võreseinad, samuti puud ja põõsad.

• Mängupaigad võiksid asuda nii varjus kui päikesepaistel.

• Õues mängides on lapsel võimalik kogemuslikult märksa rohkem informatsiooni ammutada kui pelgalt tubaste ajaviidetega tegeledes.

Eri vanuses lastel on aga erinevad vajadused, mistõttu on tarvis läbi mõelda, millises vanuses lapsed konkreetset mänguväljakut peamiselt kasutavad.

• Õnnetuse põhjustavad reeglina just normidele mittevastavad või lõhutud mänguvahendid, mistõttu ei tohi alahinnata toote kvaliteedi tähtsust.

• Kvaliteetsete mänguvahendite kõik mutrid on kaetud purunemiskindlate plastikkorkidega, mis takistavad vandaalidel neid lahti keerata.

• Turvaline mänguväljak on suletud ja piiritletud kas heki või taraga. Tara on vajalik eelkõige juhul kui mänguväljak piirneb suure liiklustihedusega tänavatega. Laste tähelepanuvõime võib mänguhoos langeda, seades nad ohuolukorda.

• Turvalisuse seisukohalt on väga tähtis ka mänguväljaku õige aluskate. Suurem osa kõikidest traagilise lõpuga õnnetustest on põhjustatud mittesobilikest mänguväljaku aluspindadest. Kõige vetruvam ja ohutum on liivalus. Kasutada võib samas ulatuses ka näiteks okaspuu koort. Alla meetri kõrguste mängukonstruktsioonide juures võib kasutada ka murupinda, kuid näiteks 2-4 meetri kõrguste konstruktsioonide puhul pole see enam ohutu. Murupind ei sobi ka kiikede ja liumägede alla, sest Eesti niiskes kliimas muutub see üsna kiiresti poriks.

• Liiv on parim, hoides puhtana ka laste riided. Märg liiv jääb küll haakub riietega, kuid kuivades pudeneb maha ja materjal ei määrdu niivõrd.

• Mänguvahendeid tuleks üksteisest eraldada 1,5 meetriste vahedega.

• Liikumissuundades (näiteks kiigel ja liumäel) ei tohiks olla ruumi vähem kui 2,5 meetrit. Vedrukiikede vahe peaks samuri olema vähemalt 1,5 meetrit.

• Kõige ohtlikum mänguvahend pealtvaatajatele on kiik ja seetõttu soovitatakse kiiged komplekteerida omaette gruppi.

• Väga ohtlike ettejooksmiste kaitseks võib kasutada ka kiige piiramist väikese tara või poomiga.

• Turvaline kiigelaud on kaetud pehme plastmassiga, mis annab kiigelauale kerguse.

• Mänguvahendite konstrueerimisel eiratakse sageli ka tõsiasja, et lapse pea on tunduvalt suurem kui õlad ja keha. Tema rindkere on väike ja kitsas mahtudes sageli paljudest avadest läbi, kuid pea jääb seevastu kinni. Lastel on tava jalad ees mänguvahendite avadest läbi pugeda.

• Väga ohtlikud on ka väljaulatuvad ja katmata poldid, mille taha võivad takerduda nii riided kui kaelas olevad ehted, sallid.

• Suures osas on mänguvahendite purunemisel süüdi nõrgad ühenduskohad.

Tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenusele on määrus, milles on välja toodud nõuded nii ruumidele kui õuealale. Tutvu sellega!