Isiksus

Psühhoanalüütilised teooriad

Tunnusjoonte teooriad

Kognitiiv-käitumuslikud teooriad

Humanistlikud teooriad

Sigmund Freud asetab oma psühhoanalüütilises käsitluses rõhu lapsepõlvekogemustele ja alateadlikule motivatsioonile.

Tunnusjoonte teooriad peavad eriti tähtsaks kaasasündinud iseloomujooni, sellest aga järeldub, et keskkond saan isiksust mõjutada vaid vähesel määral.

Kognitiiv-käitumuslikud teooriad omakorda tõstavad esiplaanile peamiselt kogemusi ning õppimist kui isiksuse kujundajat.

Humanistlikus psühholoogias rõhutatakse nii inimeste ainukordust kui ka elu jooksul omandatavate kogemuste tähtsust. Lähtutakse eeldusest, et inimese olemust saab muuta.

Kõik need isiksuseteooriad üritavad selgitada isiksuse olemust, selle struktuuri ning toimemehhanisme.

Isiksuse struktuur S. Freudi järgi: Miski (Id), Mina (Ego) ja Ülimina (Super-Ego)

Freudi kolmeks jagatud isiksus näitab seda, et meie mõtted ja teod määrab kolme peamise teguri koosmõju. Need tegurid on bioloogilised tungid (miski), ühiskonna käsud ja keelud (ülimina) ja mitmesugused õpitud tegutsemisviisid, mis aitavad bioloogilisi tunge rahuldada ja ühtlasi kuuletuvad teistele (mina).

Need kolm jõudu tõmbavad meid mõnikord eri suundadesse. Näiteks laps, kes teeb midagi keelatut ja saab selle eest karistada, tunneb, et teda ohustab vanemate armastusest ilmajätmine ja see teeb teda murelikuks. See ärevus jätab temasse jälje ning järgmine kord, kui tal tekib mõte sama asja teha (nt väikevenda näpistada), tabab teda ärevushoog, mis tuletab meelde hirmu vanemate ees ja mure võimaliku mahajäetuse pärast.

Ärevus on ebameeldiv, seega püüab laps teha kõik selleks, et seda vältida. Sellise ärevusega toimetulekul peab laps suruma maha mõtted, mis selle käivitasid ja lükkama need välja oma teadvusest ehk teisisõnu ta peab mõtte alla suruma.

Teadvuse tasanditel paiknevad isiksuse struktuuri kolm komponenti. Mina ja Ülimina paiknevad kõigil kolmel tasandil, Miski toimib alateadvuses. Mina peab arvestama nii reaalsust kui ka Ülimina reegleid ja kontrollima Miskit.

S. Freudi tütar Anna Freud kirjeldas Mina kaitsemehhanisme järgnevalt:

Need kaitsemehhanismid aitavad vähendada negatiivseid emotsioone, kuid samas moonutavad reaalsust. Need toimivad alateadlikult ehk teisisõnu iseeneslikult. Kõik inimesed kasutavad tõenäoliselt mingis olukorras kaitsemehhanisme, kuid need ei tohiks muutuda valdavateks toimetulekuvahenditeks meie elus.

Testi ennast!

Millist temperamenditüüpi sina oled?

Uurijate Paul Costa ja Robert McCrae järgi saab isiksust iseloomustada 5 tunnuse alusel - Suur Viisik ehk Big Five

Eestis on suure viisiku isiksusemudelit rohkelt kasutatud ja sinna on panuse andnud Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi teadlased. Viie faktori teooria kohaselt on isiksusele kõige iseloomulikumad teatud geneetilise tekkega baastendentsid ehk suundmused, mis suunavad inimtegevust. Need viis omavahel sõltumatut baastendentsi on:

Neurootilisus (Neuroticism) - peamine tendents on kogeda negatiivseid emotsioone nagu hirm, kurbus, hämmeldus, viha, süü, vastikus (alaskaalad on ärevus, vaenulikkus, masendus, enesekontroll, impulsiivsus, abitus).

Emotsionaalne stabiilsus kirjeldab inimese emotsionaalset pingetaluvust ja enesekontrolli. Kõrge emotsionaalse stabiilsusega inimesed on valdavalt rahulikud, pingevabad ning suudavad kriitilises olukorras oma emotsioone kontrollida. Madala emotsionaalse stabiilsusega inimesed muretsevad rohkem, on närvilisemad ja ärevamad ning suure tõenäosusega rahulolematud oma tööga. Ma pean ennast depressiivseks ja kurvameelseks inimeseks.

Ekstravertsus (Extraversion) - iseloomulikud jooned on sõbralikkus, kuulumine gruppidesse, aktiivsus, jutukus, põnevus, energilisus, optimistlikkus (alaskaalad on soojus, seltsivus, kehtestavus, aktiivsus, elamustejanu, positiivsed emotsioonid).

Ekstravertsus on iseloomulik inimestele, kes on seltsivad, jutukad, optimistlikud. Neile meeldib juhtida teisi inimesi ja luua uusi suhteid. Ektsravertsed inimesed suudavad keskenduda paljudele erinevatele tegevustele korraga ja süvitsi. Positiivseid emotsioone ja vaimset energiat saadakse välistest tegevustest ja olukordadest. Madala ekstravertsusega isikud ehk introverdid on vähem sotsiaalsed, vaiksemad ning reserveeritumad. Nad ei sõltu nii palju sotsiaalsest maailmast, mis ei tähenda, et nad on ebasõbralikud või antisotsiaalsed. Ma pean ennast seltsivaks ja heaks suhtlejaks.

Avatus (Openness to Experience) - iseloomulikud jooned on aktiivne kujutlusvõime, tähelepanuvõime oma tunnete suhtes, muutustele aldis olemine, sõltumatus teiste arvamustes, uudishimu, vahelduse otsimine, loovus, sallivus (alaskaalad on avatus fantaasiale, kunstile, tunnetele, vaheldus, avatus mõtetele, väärtustele).

Kõrge avatusega inimene võib olla huvitatud teadmisete saamisest ja uute kultuuridega tutvumisest. Kõik avatud inimesed ei pruugi aga huvituda kunstist või luulest. Kogemusele avatud inimesed tolereerivad sagedamini poliitilisi arvamusi, neil on soodumus mõelda abstraktsete sümbolite kaudu. Madala avatuse tasemega inimestel on tavaliselt traditsioonilisemad ja konventsionaalsemad huvid ning nad eelistavad harjumuspärast uudsetele kogemustele. Ma pean ennast inimeseks, kes on huvitatud paljudest erinevatest asjadest.

Sotsiaalsus (Agreeableness) - iseloomulikud jooned on abivalmidus, sümpaatsus, usk teiste abivalmidusse, koostöövalmidus (alaskaalad on usaldus, siirus, omakasupüüdmatus, järeleandlikkus, tagasihoidlikkus, osavõtlikkus).

Sotsiaalsus näitab inimese positiivset või negatiivset orienteeritust teistele inimestele. Koostöövalmis inimesed väärtustavad häid ja kvaliteetseid suhteid ning neil on optimistlik maailmavaade. Kõrge sotsiaalsusega juhid kasutavad sagedamini motiveerivad tehnikaid, madalama sotsiaalsusega pigem kontrollivaid juhtimistehnikaid. Madala koostöövalmidusega inimesed peavad isiklikke huve olulisemaks kui head läbisaamist teistega. Nad ei huvitu teiste heaolust ning on sageli skeptilised kaaslaste motiivide suhtes, tundudes tihti kahtlustavad ja ebasõbralikud. Ma pean ennast usaldavaks inimeseks.

Meelekindlus (Conscientiousness) - iseloomustab eesmärgikindlust/sihikindlust, tahtejõulisust, enesekontrolli, usaldusväärsust (alaskaalad on asjatundlikkus, korralikkus, kohusetundlikkus, eesmärgipärasus, enesedistsipliin, kaalutlemine).

Kõrge meelekindlusega inimesed on distsiplineeritud, organiseeritud, kohusetundlikud ning suunavad oma tähelepanu isiklikele saavutustele, mitte välistele ootustele. Nad suudavad hästi kontrollida, reguleerida ja suunata oma impulsse. Eelistatakse oma tegevust planeerida, mitte käituda spontaanselt. Teiste inimeste silmis on nad usaldusväärsed ja ratsionaalsed. Ma pean ennast inimeseks, kes tegutseb efektiivselt.

Baastendentside ja keskkonnategurite koosmõjul kujunevad välja iseloomulikud kohastumised, mis avalduvad hoiakutes, suhtumistes, harjumustes, oskustes, mõtlemisviisides, käitumismallides, emotisonaalses reageerimisviisis jm.

Baastendentsidel on hulk iseloomulikke omadusi: neid ei saa vahetult jälgida, on suhteliselt püsivad, nende hulk on piiratud, võivad avalduda nii välises kui sisemises käitumises, ilmnevad teatud olukordades ehk situatsioon mõjutab tegelikku käitumist, need on enam-vähem ühesugused kõigis kultuurides ja need ei olene vaimsetest võimetest.

Ühes põhjalikus uuringus leiti, et keskmiselt oli naistel kõrgemad tulemused neurootilisuses, ekstravertsuses, sotsiaalsuses ja meelekindluses. Ainult avatuses kogemustele olid mehed üldjuhul kõrgemal positsioonil kui naised. Võiks arvata, et arenenumates ja modernsemates riikides on vahe naiste ja meeste vahel väiksem (kuna naistele ja meestele on loodud võrdsemad võimalused), siis tegelikult näitavad tulemused vastupidist. Tegelikult on hoopis vähem arenenud riikides naised ja mehed isiksuse osas sarnasemad. Teoretiseeritakse, et modernsemas riigis on naistel ja meestel rohkem võimalusi enda isiksust võimalikult välja kujundada ja teistest erineda. Vähem arenenud riikides aga pole selliseid võimalusi ning inimesed pigem sarnanevad üksteisega (Schmitt, Realo, Voracek & Allik, 2008).

Kognitiiv-käitumuslikud teooriad pööravad isiksuse arengus tähelepanu sotsiaalsele õppimisele. Nähakse inimese ja keskkonna vahelist vastastikmõju.

Julian Rotteri kontrollkeskme teooria käsitleb näiteks inimeste enesehinnangulisi arvamusi oma saavutuste ja ebaedu kohta. Inimesel kujuneb välja üldistatud ootus, millest need arvamused lähtuvad ja millele vastavalt inimene ka käitub. On kaks sellist ootust:

• kõik, mida inimene teeb, sõltub temast endast;

• kõik, mida inimene teeb, sõltub olukorrast, kuhu ta on sattunud.

Rotteri arvates on kord väljakujunenud ootus suhteliselt püsiv, mistõttu võib seda nimetada tunnetatud kontrollkeskmeks kui isiksuse omaduseks.

• Seesmise ehk internaalse kontrollkeskmega inimesed peavad oma edu ja ebaedu eeskätt enesest sõltuvaks. Nad arvestavad põhiliselt oma võimetega ning usuvad, et määravad ise oma elu kulgu. Neid iseloomustab algatusvõime ja kaalutletud otsused, otsivad ise aktiivselt enda realiseerimise võimalusi. Lisaks veel: internaalid otsivad innukamalt infot tervisehädade korral ning hoolitsevad rohkem oma tervise eest. Näiteks lasevad nad endale kaitsepookimisi teha, käivad arstlikul läbivaatusel või loobuvad suitsetamisest.

• Välise ehk eksternaalse kontrollkeskmega inimesed mõtlevad, et nende edu ja ebaedu tuleneb peamiselt välistest tingimustest ja asjaoludest. Nad arvavad, et sõltuvad teistest kompetentsetest isikutest ning alluvad üsna kergesti mõjutustele. Nende arvates on tulevik ette määratud ja nad ei suuda seda mõjutada. Järelikult pole mõtet planeerida oma tegevusi ega pingutada eesmärkide saavutamise nimel. Lisaks veel: eksternaalidel on sagedamini psühholoogilisi probleeme (ärevus, depressioon) ning neil võib esineda madalam enesehinnang.

Siiski võib inimese kontrollkese muutuda näiteks vanuse ja positsiooniga seotud põhjustel. Tänu positiivsetele kogemustele ja õppimisele võib inimene omandada seesmise kontrollkese. Samuti võib väga kõrge internaalsus kui ka kõrge eksternaalsus põhjustada kohanemisprobleeme. Esimesel juhul võib inimesel kujuneda arusaam, nagu peaks ta kõige eest ise vastutama ja kõik probleemid lahendama üksi. Teisel juhul võib inimene muutuda väliste tegurite "mängukanniks". Eelistada tuleks kahe äärmuse vahelist keskmist näitajat.

Albert Bandura sotsiaalse õppimise teooria (ka mallõpe või mudelõpe)

A. Bandura järgi õpib inimene põhiliselt teisi jäljendades. Samas selgitab ta, et kui õppimine jäljendamise kaudu piirduks nähtu lihtsa järeletegemisega, kujuneks õpiprotsess väga pikaks ja toimetulekuks ebapiisavaks. Samas on mõnda asja väga keerukas õppida kirjaliku juhendi järgi, aga lihtne pärast seda, kui keegi on selle ette näidanud. Mõelge kasvõi kogemustele arvutiõppes, mõnda joogaharjutust tehes või ergonoomilisi võtteid kasutades patsiendi hoolduses.

A. Bandura on uurinud, kuidas toimub õppimine eeskujude najal. Sageli räägitakse agressiivsuse õppimise käsitlusest. Näiteks jälgivad lapsed teiste inimeste käitumist ning avastavad, et agressioon tasub end ära, teisisõnu agressiivsemad inimesed saavutavad midagi. Lapsed õpivad seda, kuidas käituda agressiivselt, kui ka seda, mis agressiivsele käitumisele järgneb ehk milline on tulemus. Omandatakse agressiivsuse ja kindlat liiki situatsioonide seosed. Lapse käitumises võib see avalduda ainult teatud tüüpi olukordades ja ainult siis, kui ollakse kindel, et taoline käitumine tagab edu või aitab vähemalt vältida karistust. Laps üritab endale valitud eeskujusid igati järgida. Arvatakse, et laps ei tarvitse mitte ainult jäljendada, vaid võib käituda veelgi agressiivsemalt. Sageli on lapsele eeskujuks ka filmitegelased, nende käitumine. Liigne agressiivsete filmide vaatamine suurendab laste sallivust agressiivsuse suhtes ja võib viia olukorrani, et ei tajuta enam piiri agressiivse ja normaalse käitumise vahel.

Bandura arvates saab õppimist ja kogemust kasutada veel näiteks inimeste abistamisel. Näiteks kui inimene tunneb mingis olukorras alati suurt hirmu, siis viiakse teda samasse olukorda pikemaks ajaks või mitmel korral ning seeläbi püütakse näidata, et hirm on asjatu ja see möödub.

Niisiis, sotsiaalne ehk mudelõpe saab toimuda siis kui:

• vaadeldava käitumine on tõhus

• vaadeldava käitumine tundub meeldiv

• käitumisviis on meile jõukohane

• käitumisviis on meile omane (näiteks sobib meie temperamenditüübiga)

• käitumisviis on keskkonnas tunnustatud

• käitumisviis on tähelepandav

• käitumisviis on midagi motoorset jäljendavat (näiteks ruumis liikumine, žestid)

Humanistliku suuna esindajad väidavad, et indiviidile on omane areneda ja muutuda. Iga isiksuse kujunemist mõjutab ümbritsev keskkond, seega ei ole võrreldavad erinevate inimeste käitumised ega pole mõtet ka isiksuse joonte mõõtmisel. Humanistlikes teooriates rõhutatakse inimese vaba tahet ja vastutust. Keskendutakse sellele, mis on inimese elus oluline ning millised on subjektiivsed kogemused. Õppimist pidasid humanistid õppija enda tegevuse tulemina ehk tegevus pidi lähtuma ainult läbi oma sisemise aktiivsuse. Teadmine pidi olema humanistide seisukohalt isiklik, kogemuslik, suhtlemise kaudu arenev ja süvenev.

C. Rogers pidas inimesi põhiolemuselt heaks ja uskus, et nad tahavad areneda. Kõigil on oma minakontseptsioon ehk enda kohta käivad mõtted, arusaamad ning peale selle ka ideaalne mina, kelleks soovitakse saada. Hästi toimetulevatel inimestel ei erine ideaalne ja reaalne mina kuigi palju. Halvasti toimetulevatel inimestel vüib see erinevus olla suur. C. Rogers töötas välja kliendikeskse teraapia, kus inimene on oma probleemide lahendamisel iseendale kõige parem ekspert. Psühholoogilised probleemid tekivad siis, kui inimene ei saa väliste takistuste tõttu oma potentsiaali realiseerida. Teraapias asetsetakse rõhk nendele tunnetele, mis seda inimest parajasti valdavad. Räägib peamiselt klient, terapeut kuulab ja juhib vestlust nii, et klient saaks oma tunnetes selgust. Terapeut ja klient on võrdsed partnerid ning terapeut ei paku lahendusi, vaid aitab lahenduseni jõuda. Ideaaliks on kogemustele avatud ja loomevõimeline inimene, kes suunab ennast ise oma sisemiste väärtuste alusel. See eesmärk nõuab aga arengut soodustavat keskkonda ning eelduseks on siirus, heakskiit ja empaatia. Samuti kehtivad need põhimõtted lapse ja vanema või õpetaja ja õpilase suhtes. Näiteks aitavad vanemad lapse arengule kaasa, kui nad on oma tunnetes avatud ja ausad, toetavad last ka ebaõnnestumiste korral ning kui nad üritavad lapse tunnetest ja mõtetest aru saada ilma neid hukka mõistmata.

“Tundub, et kui mõned inimesed räägivad kaastundest, on neil arusaam, et see eeldab hoolimatust enda vajaduste suhtes või isegi eneseohverdust. Aga tegelikult tuleb tõeline armastus suunata kõigepealt enesele – kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?“

Dalai-laama