Moraalne areng
Mida tähendab moraalne areng?
Kuidas arenevad moraalinormid?
Kuidas uurida moraalset arengut?
Moraalne ehk kõlbeline areng hõlmab muutusi: arusaamades, mis on hea-halb, õige-vale; normide aktsepteerimises, nende järgimises; abistavas käitumises; enesekontrollis; moraalsetes tunnetes; arusaamades sõprusest, aususest, truudusest, vastutusest. Vajalik on põhjendada oma tegevusi (hea, halb käitumine-miks?). Arvatakse, et lapsed omandavad moraalinormid kodus, pere kontekstis ning on sageli seotud emotsioonidega.
Näiteks on eelkooliealised lapsed enam häiritud sellest kui nad ei suuda täiskasvanute normidele vastata. Pärast reeglite eiramist tunnevad nad häbi või ärevust. Emotsionaalses olukorras ilmneb palju informatsiooni, mille kaudu võib laps luua arusaamise moraalinormidest, näiteks agressiooni või armukadeduse ohjeldamisel (Butterworth ja Harris, 2002).
Piaget´i järgi hakkab moraalsus kujunema rollimängudes- mängudes, mis toimuvad reeglite järgi. Piaget’ teooriat lapse kõlbelise mõtlemise astmetest arendas edasi Lawrence Kohlberg. Nagu Piaget’gi, näeb Kohlberg lapse moraalset arengut liikumisena konkreetselt üldisele, enesekeskselt ja endale suunatud hoolitsuselt hoolitsusele teiste eest. Laste ja noorukite küsitlemine viis Kohlbergi järeldusele, et kogu moraalne areng toimub astmete kaupa.
Kohlberg leidis, et oluline piir lapse kõlbelises arengus läheb 10. eluaasta juurest - enne on reeglid lapse jaoks pühad ja vaieldamatud. 10. eluaasta paiku hakkab laps üldisi norme vaidlustama. Enne 10. eluaastat on mingile teole hinnangu andmisel olulisem teo tagajärg, 10. eluaastast muutub olulisemaks teo motiiv - miks ta nii tegi?
Moraalset arengut uuritakse dilemmade esitamisega lastele. Need on lühijutud või sündmused, millele oodatakse arutlust ja selgitusi. Moraalsed dilemmad ei ole esitatud eeldusel, et neile on olemas üks õige vastus. Pigem on need esitatud põhimõttel, et oleks võimalik arutleda erinevate argumentidega.
Mõtlemiseks lastele:
Martin lõhkus kogemata ära 15 tassi. Tõnu lõhkus meelega ära ühe tassi. Kes on halvem- Martin või Tõnu?
Nooremad lapsed valivad Martini. Nende arvates sõltub vastutus tekitatud kahju suurusest. Vanemad lapsed valivad aga Tõnu, sest tema oli meelega paha poiss.
Kohlberg uuris moraalse arutlemise arengut ligikaudu 30 aastat ning tema teooria on osutunud tuntuks nii hariduse valdkonnas kui ka psühholoogias. Kõige kuulsam Kohlbergi dilemma on Heinzi ja apteekri oma (Kohlberg 1969). Ta esitas seda lugu uurimuses osalejatele ning esitas neile hiljem küsimusi. Allpool on esitatud lugu refereeritud kujul (Smith jt. 2008).
Lugu! Heinz varastab rohtu
Euroopas oli üks naine haruldasse vähki suremas. Arstide arvates võiks teda päästa üks raadiumil põhinev ravim, mille äsja samas linnas elav apteeker oli avastanud. Ravim oli väga kallis. Haige naise abikaasa, Heinz, püüdis kõigilt tuttavatelt raha laenata, kuid suutis vaid poole vajalikust summast kokku saada. Heinz läks apteekri juurde ning palus, et viimane talle ravimi poole hinnaga müüks või osade kaupa maksta võimaldaks.
Apteeker vastas: “Ei, nii ei saa, mina leiutasin selle ravimi ning soovin sellega raha teenida”.
Heinz langes masendusse. Soovides oma naist aidata, murdis ta apteekri lattu ning varastas vajaliku koguse ravimit. (Kohlberg, 1963, p.19)
Heinz Dilemma Kohlberg's stages of Moral Development Interactive Animation https://www.youtube.com/watch?v=ALE5H9Byms0
Arutle!
Kas Heinz oleks pidanud rohu varastama? Miks?
Kas Heinz´i käitumine oli õige või vale?
Kas Heinz´il oli kohustus rohi varastada?
Kui Heinz poleks oma naist armastanud, kas ta siis oleks pidanud rohu varastama?
Oletame, et surija pole Heinz´i naine. Kas ta võõra jaoks peaks rohtu varastama?
Oletame, et Heinz´i lemmikloom on suremas. Kas lemmiklooma päästmiseks peaks Heinz varastama?
Kas inimesed peaksid kõik endast oleneva tegema teise elu päästmiseks?
Varastamine on seadusevastane. Kas see on ka moraalselt vale?
Üldiselt, kas inimesed peaksid alati seadusi järgima?
Milline oleks antud juhtumi puhul kõige mõistlikum samm?
Niisiis, moraalsed ehk eetilised dilemmad eeldavad arutelu. Näiteks kalli rohu varastamise õigustamiseks või hukkamõistuks. Nende küsimuste ja dilemmade põhjal sõnastas Kohlberg kolm moraalse arutlemise staadiumi, mis omakorda koosnevad kahest astmest.
I Prekonventsionaalne tase
Hirm karistuse ees ja enda vajadused (vanuses 4-10 aastat)
1. aste: egotsentrilisus, otsustamise aluseks on karistuse vältimine. Kiitus ja karistus. Sarnaneb Piaget 1. faasile. Laps arvab, et autoriteedi poolt kehtestatud reegleid tuleb järgida. Moraali areng algab välistest teguritest, vajadusest kohaneda ümbritseva maailma nõuetega.
Last ümbritsevatel inimestel on lapse suhtes oma ootused ning ettekujutus sellest, mida "hea laps" peab tegema. Kui laps vastab ootustele, siis tunnetab ta vanemate rahulolu. Sellel perioodil on vahetu tagasiside väga tähtis. Laps toetub täiskasvanu reaktsioonile. See tegu, mis vanemaid rõõmustab, on kindlasti hea ning see, mis neid pahandab, on paha. Selleks, et laps hakkaks lubatu ja keelatu piire tundma, peab ta tajuma, et tema halba tegu mõistetakse hukka. (Kraav jt. 2007).
Näiteks: "Heinz poleks tohtinud rohtu varastada, sest see on seadusevastane/sest varastamine on vale".
Põhjendustes viitab laps tagajärgedele (“saab karistada”). Karistus on seotud lapse arusaamaga valest ja õigest.
Näiteks: "Heinz võib varastada, sest ta küsis ennem ilusti ravimit ja ta ei varastanud ju midagi suurt, ta ei saa karistada".
2. aste: on olemas arusaam, et oma vajaduste rahuldamiseks tuleb arvestada teise õigustega. Erinevatel inimestel on erinevad seisukohad.
Näiteks: "Heinzi arvates on tema tegu õigustatud, apteekri arvates mitte. Heinz võib rohu varastada, kui ta tahab, et tema naine elama jääb, aga ta ei pea seda tegema, kui tahab nooremaga abielluda".
Karistust nähakse ühe riskifaktorina, mida peaks püüdma vältida. Õigluse ja vahetamise idee. Reegleid järgitakse vaid siis, kui see on enda huvides. Kujuneb arusaam, et hea käitumine võib olla vahend mingite hüvede saavutamiseks.
Näiteks: "Heinz´il oli õigus varastada, sest apteeker polnud nõus temaga õiglast kokkulepet tegema, ta tahtis vaese mehe pealt teenida".
II Konventsionaalne tase
Teiste arvamus ning seadused ja kord (vanuses 10-13 aastat)
3. aste: kuldreegli aktsepteerimine, inimene püüab olla hea nii enese kui teiste silmis. Inimesed peaksid elama pere ja ühiskonna poolt neile pandud ootuste järgi ning käituma "hästi". Hea käitumine võrdub motiivid ja tunded (armastus, empaatia jne).
Sellel perioodil hakkab laps tajuma reeglite ja normide tähtsust. Ta armastab reeglitega mänge ja ei saa aru, et sama mängu võib ka teiste reeglite alusel mängida (Kraav jt. 2007).
Näiteks: "Heinz oli hea mees, kes tahtis oma naist päästa. Tal olid head kavatsused, sest ta tahtis armastatud inimest päästa. Ükski õige mees ei istu tegevuseta, kui ta naine on suremas. Apteeker oli ahne ja isekas".
4. aste: tunnustatakse kohustusi ühiskonna ees. Indiviidi vaadeldakse sotsiaalsesse süsteemi kuuluvana. See aste on iseloomulik enamusele täiskasvanutele ja noorukitele. Seaduste järgimine, autoriteedi respekteerimine, kohustuste võtmine.
Näiteks: "Ehkki Heinzil olid üllad motiivid, poleks tohtinud ta varastada. Mis siis juhtuks, kui me kõik hakkaksime "üllatel põhjustel" varastama? Tulemuseks oleks kaos, ühiskonnas ei kehtiks enam ükski reegel".
Otsuseid tehakse ühiskonnareeglitest lähtuvalt. Põhjendustes viidatakse erinevalt 1.astmest sellele, kuidas reeglite rikkumine tervele ühiskonnale mõjuda võib.
III Postkonventsionaalne tase
Sisemine koodeks ning üldinimlikud väärtused ja normid (alates 13. aastast)
5. aste: mõistetakse, et moraalne perspektiiv võib sattuda konflikti seadustega. Aktsepteeritakse kõigi õigusi ja heaolu. Oluliseks peetakse niinimetatud sotsiaalset lepingut. Erinevatel sotsiaalsetel gruppidel on erinevad väärtushinnangud, kuid nad peavad nõustuma kahes asjas. Esiteks – õigus vabadusele ja õigus elule, teiseks – demokraatia ebaõiglaste seaduste muutmisel ja ühiskonna parandamisel. Autoriteetidest sõltumatu mõtlemine. Tervis versus raha.
Näiteks: "Heinzi naisel on õigus elule ja see on tema moraalne õigus, mida tuleb kaitsta. Heinz´i kohus oli oma naine päästa. See, et naine oli ohus, kaalub üles kõik muud standardid, mille järgi Heinzi käitumist hindama peaks. Elu on tähtsam kui vara."
6. aste: personaalne üldiste moraaliprintsiipide järgimine. Sellele tasemele jõuab väiksem osa täiskasvanuist. Õigluse aluseks olevad printsiibid on universaalsed ning kehtivad kõigile. Otsuste tegemisel tuleb austada kõigi inimeste õigusi. Mõistmaks teisi, tuleb asetada end nende rolli.
Näiteks: "Kui apteeker oleks sõltumatult hinnanud olukorda ning pannud end sureva naise olukorda ja mõistnud, et elu on igasugusest majanduslikust väärtusest olulisem, oleks ta antud olukorras teisiti käitunud".
Kohlberg nimetas seda astet "teoreetiliseks", kuhu enamus inimesi oma arengus ei jõua, mistõttu jättis ta tulemuste skoorimisel selle astme kõrvale.
Moraalne harimine
Traditsionaalne lähenemine on niisugune, kus lastele tuleb õpetada õigeid väärtushinnanguid (ausus, kannatlikkus, tugevus) ja neid selle eest kiita ehk tasustada. Eetilistele dilemmade puhul puudub ainuõige lahendus. Igal inimesel on oma sisemised väärtushinnangud, mis viivad moraalselt õige käitumiseni. Õpetaja roll on eelkõige arutelude vahendaja, eesmärgiga kinnistada õpilastes arusaama, et inimestel on erinevad väärtushinnangud ja arusaamad. Kohlberg loobus "õigete" väärtushinnangute õpetamisest, kuna puudub konsensus. Efektiivsem moraalse käitumise mõjutamisviis on keskendumine erinevatele moraalsetele astmetele. Erinevatel moraalsetel astmetel on inimestel eri arusaamad normidest, hoiakutest, väärtustest. Moraalse harimise eesmärk on julgustada lapsi astuma järgmisele moraalse arutlemise tasemele. Siinkohal võib tuua paralleele Piaget käsitlusega– areng pole mitte uute teadmiste omandamine vaid kvalitatiivsed muutused inimmõtlemises. Suheldes erinevate inimestega, avastab laps uut infot, mis sunnib teda olemasolevaid tõekspidamisi üle vaatama. Kohlberg kasutas mõistet "õiglase ühiskonna" koolid, mis peaks olema moraalse arengu toetamiseks. Lapsed saavad kaasa rääkida oma praktiliste kogemuste kaudu kooli normide ja reeglite kehtestamises. Pannes vastutuse õpilastele, käituvad nad enda koostatud reeglite järgi.
Ülesanne!
Vii läbi vähemalt ühe kliendi/patsiendi (võib olla ka laps) vaatlus talle loomulikus keskkonnas ning analüüsi tema arengut toetudes moraalse arengu teooriale. Vaatlusele lisaks võid kasutada ka vestlemist/intervjueerimist.
Millises moraalse arengu faasis (L. Kohlbergi järgi) on klient ning mis seda näitab?
Kuidas see mõjutab kliendi toimetulekut?
Kuidas saad Sina klienti toetada moraalsete arusaamade kujundamisel? Kuidas saad soodustada moraalset käitumist?
Nüüd tead!
Moraalne ehk kõlbeline areng hõlmab muutusi: arusaamades, mis on hea-halb, õige-vale; normide aktsepteerimises, nende järgimises; abistavas käitumises; enesekontrollis; moraalsetes tunnetes; arusaamades sõprusest, aususest, truudusest, vastutusest.
Arvatakse, et lapsed omandavad moraalinormid kodus, pere kontekstis ning on sageli seotud emotsioonidega.
Kohlbergi järgi eristatakse 6 astet moraalses arengus.
Moraalset arengut on võimalik uurida dilemmade lahendamise kaudu.
ENESEKONTROLL
Otsusta, millised väited on õiged.
1. Moraalset arengut uuritakse dilemmade esitamisega lastele.
2. Laste ja noorukite küsitlemine viis L.Kohlbergi järeldusele, et kogu moraalne areng toimub astmete kaupa.
3. Reegleid peab jälgima vaid siis, kui see on enda huvides.
4. 10 - 13 aastaselt hakkab laps tajuma reeglite ja normide tähtsust.
5. Lapsed omandavad moraalinormid ühiskonnas.
6. L.Kohlberg jagab moraalse arengu kolme faasi, mis koosnevad veel astmetest.
7. Moraalne areng on pidev protsess, mis toimub kogu eluaja jooksul.
8. Kohlberg arvas, et moraalne areng lõppeb murdeeas.
9. Kohlbergi teooria järgi kujundab karistus arusaama, et hea käitumine võib olla vahend mingite hüvede saavutamiseks.
10. Kohlberg esitas moraalse arengu teooria, milles olid ühendatud teaduse ja moraalsed väärtused ning mis põhines käitumuslikul põhjendatusel.
Kontrolli!
Õiged vastused on:
1., 2., 4., 6., 7. ja 9.
Lawrence Kohlberg (1927-1987)
L.Kohlberg oli ameerika psühholoog, Chicago ja Harvardi ülikooli õppejõud (haridus- ja sotsiaalpsühholoogia professor). Ta on sündinud Bronxvilles, New Yorgi osariigis.
1958. aastal avaldas Lawrence Kohlberg uurimuse, mis haakus nii positivistide kui ka biheivioristidega – esitades moraalse arengu teooria, milles olid ühendatud teaduse ja moraalsed väärtused ning mis põhines kognitiivsel põhjendatusel (s.t mitte käitumisel).
Kohlbergi ideed põhinevad šveitsi arengupsühholoogi Jean Piaget' töödel, olulist tähelepanu moraalse arengu teooria väljatöötamisel pööras ta Sokratesele. Carol Gibb Hardingu meelest olevat Kohlberg Sokratese lugenud nende väheste inimeste hulka, kes on saavutanud tema teooria kohaselt VI arenguastme.
Kohlbergi moraalse arengu teooria väidab, et moraalne põhjendamine, mis on eetilise käitumise aluseks, omab 6 eristatavat arengutaset, millest iga järgmine vastab moraalsetele dilemmadele adekvaatsemalt kui eelmine. Et mõõta taset, millel inimene moraalselt opereerib, töötas Kohlberg välja rafineeritud intervjuu-protsessi. Selles esitatakse hüpoteetilisi situatsioone, milles esineb moraalne dilemma. Inimese vastused dilemmale ja esitatud põhjendused määravad, millisel moraalse arengu etapil inimene asub. 1958.aastal kaitses doktoriväitekirja.
Kohlberg märkas, et lapsed läbivad kasvades teatud moraalse arengu etappe viisil, mis talle tundus hämmastavalt sarnane Piaget' hästituntud kognitiivse arengu etappidega. Oma tähelepanekud ja katsed laste ja täiskasvanutega üldistas ta oma moraalse arengu teooriaks, milles ta väitis, et inimesed arenevad ühelt moraalse arengu etapilt teisele ühesugusel viisil, ilma etappide järjekorda muutmata ning etappe vahele jätmata. Etappide näol on tegemist kvalitatiivselt erinevate mõtlemise ning probleemide lahendamise viisidega.
Kohlberg kannatas depressiooni all oma elu hilisematel aastatel. Arvatakse, et see tulenes parasiitnakkusega seotud ravist 1971. aastal. 1987. aastal sooritas ta enesetapu.
