PÄRILIKKUS JA KESKKOND

Arengupsühholoogia keskseid küsimusi on, kuivõrd mõjutab inimese arengut pärilikkus ja kuivõrd keskkond.

Pärilikkus on organismide võime säilitada ja paljunemisel järglastele edasi anda tunnuste kujunemise ja arenemise iseärasusi.

Inimese areng hõlmab süstemaatilisi muutusi alates munaraku viljastumise hetkest kuni inimese surmani.

Arengupsühholoogia uurib, millises järjekorras, millise kiirusega ja millisel moel need muutused toimuvad.

Räägitakse kasvamisest ja küpsemisest. Kasvamise all mõeldakse füüsilist arengut (kasv, kaal). Küpsemine seostub väljakujunemise või täiuslikkuse saavutamisega (õppimine).

Geneetiliste ja keskkonnamõjude analüüsimiseks uuritakse sageli kaksikuid ja lapsendatuid.

Inimese käitumine on pärilike tegurite ja keskkonna mõju tulemus.

Inimene suudab vastavalt keskkonnale ennast kujundada.

Areng on protsess, mille käigus inimene muutub kogu oma elu jooksul alates munaraku viljastumisest kuni

inimese surmani.

Arengutegurid

Endogeensed arengutegurid

Nendest olenevad omadused, mis on lapsele kaasa sündinud. Suur hulk füüsilisi omadusi on pärilikud: juuste värvus, naha ja silmade värv. Samuti kehaehitus pole inimese enda teha. Kaasasündinud omadused on näiteks ka temperament, tundlikkus keskkonna suhtes ja sooroll. Nende avaldumisviis oleneb aga keskkonnast ja kasvatuse mõjust.

Eksogeensed arengutegurid

Need on arengut mõjutavad välistegurid: keskkond ja kasvatus. Keskkonna moodustab last ümbritsev maailm- lähedased inimesed, lasteaed, kool, loodus, kultuur. Muutused ühiskonnas muudavad lapse kasvukeskkonda, mõjutegurid jõuavad lapseni peamiselt perekonna kaudu. Perekond toimib filtrina, takistades või leevendades teatud mõjusid ja võimendades teisi.

Kasvatus on lapse eripära arvestav tegevus eesmärgiga kujundada oskusi, teadmisi, väärtusi, hoiakuid ja käitumist nii, et see oleks lapsele parim ja aitaks tal kujuneda ümbritsevasse keskkonda sobivaks.

Keskkonnast rääkides arengupsühholoogia võtmes seostub paljudele mõistega "KODU".

Toivo Niiberg räägib oma raamatus, et "kodu on püha paik, kindlustunde ja kaitstuse paik". Lapse arengus on tähtis kasvukeskkond, ennekõike perekond. Perekonnas omandatakse käitumisviisid, hoiakud, väärtused. Kodu on psühholoogiline fenomen, millel on kolm mõõdet:

  • füüsiline- maja või korter, kus käiakse magamas

  • psüühiline ehk hingeline- pereliikmete omavahelised suhted ja kodune mikrokliima

  • vaimne ehk sotsiaalne- vanematelt saadud teadmised ja oskused.

Kodust saame kaasa elementaarsed suhtlemisoskused - kontakti loomine, tähelepanu pööramine, kuulamine. Lapse arengut mõjutab kogu perekonna suhtlusring. Teadlased on leidnud, et inimestel, kes on lapsepõlves suhelnud suurema hulga heasoovlike autoriteetsete täiskasvanutega, on kujutlused enda kohta täpsemad. Emotsionaalne mikrokliima, sõprade ring, täiskasvanute huvid ühiskonnas, nende haridus ja haritus, keelteoskus, meelistegevused - need on tegurid, mis mõjutavad lapsi rohkem kui spetsiaalsed kasvatuslikud vestlused ja moraaliloengud.

Kodu kujundab soorollid. Ema või isa on lapsele esimene vastassoost isend, keda tundma õpib. Nende kaudu tekib lastel esmane ettekujutus, mis on isalikult mehelik ja emalikult naiselik.

Kodu on minapildi väljendus. Vanemate ja koduste abiga peaks laps avastama oma anded, millele ehitada teadlik elu. Laps peab kogema seda, et ta on hea just sellisena, nagu ta on.

Kodust algab koolitee. Õppimine on lapse töö, mis vajab kodu toetust ja tunnustust. Tänapäeval vajab laps rohkem kodu tuge ja abi, et ülesandeid mõtestada või võõrsõnu selgitada või lihtsalt lohutamist ja motiveerimist. Lapsi motiveerib koostegutsemine, huvi üles näitamine. Lapsega koos õppimine ei tähenda tema eest koolitöö ära tegemist, vaid lapse abistamist.

Kodu kaitseb ja annab turvatunnet. Kodus on igal inimesel oma füüsiline ja vaimne pelgupaik, kus istuda ja olla vahest üksi.

Mõtle teemal pärilikkus ja keskkond inimese arengus. Mis mõjutab Sinu arvates inimese arengut rohkem ja miks?

Kuidas Sina arengukeskkonda ette kujutad? Millest see koosneb?

Lapsevanem on oma lapse põhikasvataja. Lapsevanemate kasvatusstiilid mõjutavad lapse arengut. Uuringute tulemusena on leitud kolm peamist kasvatusstiili:

  • Autoritaarne ehk autokraatne ehk traditsionaalne vanem, neil on suured ootused laste suhtes, et lapsed igal hetkel käituksid vastavalt sellele. Nõuavad suurt kuulekust, karistavad, neil on külmad suhted lapsega. Nad on pigem reserveeritud ega näita lapsele oma tundeid välja. Usuvad, et lapsed võib ära hellitada, kui nende vajadustele vastata, ja hiljem võib laps hakata nendega manipuleerima. Autoritaarsed meetodid laste kasvatamisel võivad takistada hilisemat sotsiaalset kohandumist ning mõningal määral pidurdada intellektuaalset arengut. Lapsed võivad oll tujukad, õnnetud, kartlikud, kergesti solvuvad ning tihti vaenulikud.


  • Autoriteetne ehk autoritatiivne vanem, neil on soojad suhted lastega, selged piirid lapse käitumisele; kontrollivad kui vaja, karistavad kui vaja. Suunavad oma lapsi lahendusteni. Ergutavad piisavalt, on tolerantsed ja arusaajad. Ootavad, et laps käituks iseseisvalt. Ootused on selged ning need arvestavad lapse oskusi ja võimeid. Suhted lapsega avatud ning räägitakse kõigest, kartmata arvustamist ja hinnanguid. Nende lapsed on tavaliselt energilised, kompetentsed, sõbralikud, kõigest huvitatud, sotsiaalselt aktiivsed ning kohanemisvõimelised.

  • Lubav ehk minnalaskev vanem, neil võivad olla nii külmad kui ka soojad, lähedased ja sõbralikud suhted lastega, lastelt ei nõuta midagi, samas puudub kontroll ja suunamine. Peres määrab laps selle, kuidas elu käib. Vanem püüab vältida konflikti lapsega. Lastel võib puududa enesekindlus, ei suudeta ennast kontrollida. On leitud, et täielik kõikelubavus tekitab lapsele peaaegu niisama palju probleeme kui äärmuslik karistuslembus.


Lisaks kirjeldatakse veel

  • Hellitav vanem, neil ei ole seatud piire, vanem peab end lapse teenriks, üritab tema sõprust välja teenida. Lapse jaoks on selline olukord segadusse ajav, ta muutub pööraseks, võib hakata terroriseerima. Laps pole täiskasvanule võrdväärne partner, ta ei ole võimeline enda eest otsustama ja vastutama.


Tavaliselt ei kasuta vanemad ainult ühte kindlat stiili laste kasvatamisel.

Ülesanne!

14-aastane Liisi sai vanematelt loa kinno minna ning pidi kodus tagasi olema hiljemalt kell 22.00. Liisi sai kinos kokku oma sõbrannaga ning nad jäid peale kino lobisema veel natuke. Liisi ei pannud tähelegi, et kell oli juba südaööle lähenemas. Ta jooksis koju, kus teda ootasid ees vanemad.

Mis Sa arvad, kuidas käitus või mida ütles autoritaarne lapsevanem? Kuidas autoriteetne lapsevanem?

ENESEKONTROLL

Otsusta, millised väited on õiged.

  1. Eksogeensed arengutegurid on keskkond ja kasvatus.

  2. Autoriteetse kasvatusstiiliga vanemate lapsed on suure tõenäosusega ebakindlamad, kartlikud, õnnetud ning vähese kohanemisvõimega.

  3. Kodu kujundab soorollid.

ÕIGED VASTUSED

Õiged väited on 1. ja 3.