Sotsiaal-kultuuriline areng

Mida tähendab sotsiaal-kultuuriline areng?

Kuidas areneb keel?

Mida tähendab sisekõne?

Mida tähendab lähima arengu tsoon?

Piaget´ teooria kohaselt sõltuvad keel ja suhtlemine mõtlemise arengust. Lev Võgostki väitis aga vastupidiselt, et keel on kommunikatiivne algusest peale. L. Võgotski suuremad tööd hõlmavad kuut köidet, mis on kirjutatud umbes kümne aastaga, alates teosest "Kunsti psühholoogia" (1925) kuni teoseni "Mõtlemine ja kõne" (1934). Tema arvates on keel inimese psüühika tööriist ning erinevus inimeste mõtlemise vahel tuleneb just "tööriistakasti" sisu erinevusest. Ta rõhutas kultuuri rolli arengu suunamisel, sest see kandub edasi nii sotsiaalse interaktsiooni kui kõne vahendusel. Kultuur annab meile vahendid mõtlemise jaoks. Ta oli veendunud, et kultuur ja laps on seotud, lapse areng on organiseeritud tema vanemate poolt, seega kultuuriliselt vanemate generatsioonide poolt. Võgotski tutvustas ka lähima arengu tsooni mõistet, mille abil saab tõlgendada inimese kognitiivset arengut. Ta uuris väga mitmeid teemasid: kunsti päritolu ja psühholoogia, kõrgemate vaimsete funktsioonide arenemine, teadusfilosoofia ning psühholoogiauuringute metodoloogia, seos õppimise ja inimese arengu vahel, mõistete areng, vastastikune suhe keele ja mõtlemise arengu vahel, mäng kui psühholoogiline nähtus, õpiraskused ja normist kõrvale kalduv inimese areng.

Mõtlemise ja keele areng

Võgotski kõige olulisem panus puudutab keele ja mõtlemise arengu vastastikust seotust. Tema arvates koosneb kultuur füüsilisest raamistikust, tõekspidamistest. Põhirõhk on tegevuse olemusel ehk mida ja miks tehakse. Analüüsitakse kontekstis tegutsevat last. Sensomotoorses staadiumis areneb lapsel kõne ja mõtlemine lahus, laps mõtleb keelt kasutamata. Keel saab alguse tööriista või vahendina, mis on lapsest väljaspool ning mida kasutatakse sotsiaalse suhtlemise jaoks. Laps juhib enda käitumist, kasutades seda vahendit enesega rääkimisel ehk kõvasti mõtlemisel.

Seos keele omandamise ja mõtlemise arengu vahel tekib operatsioonieelses staadiumis, tekivad kvalitatiivsed muutused. Hakatakse teadvuses olevaid kujundeid seostama sõnadega ning üha rohkem keelt kasutama oma mõtete väljendamisel. Arengu käigus muutub egotsentriline kõne operatsioonide perioodil sisekõneks. Sisekõne ehk verbaalse mõtlemise areng on iseloomulik konkreetsete operatsioonide staadiumis. Nooremad lapsed suudavad ainult valjusti mõelda, kuid sisekõne arenedes on see arusaamatu kõigile peale mõtleja enda ega sarnane räägitava kõnega sel kujul, nagu me seda teame. Seega areneb mõtlemine sotsiaalselt.

Sisekõne ealine areng (Kraav jt. 2007):

2-4 aastane laps kõneleb valjult, tegevuse käigus arutleb kaasa

4,5-5,5 aastane laps toimub üleminek sisekõnele, laps hakkab algul sosistama, siis räägib aina vähem

6-8 aastane laps räägib kuuldamatult (suu räägib)

Arvatakse, et mõtetele kaasarääkimine ja -sosistamine leiab aset siis, kui tegemist on mõne raske ülesandega.

Võgotski väitis, et kõne on kui eneseregulatsioon, mis areneb konkreetsete operatsioonide staadiumis. Ta märkis sotsiaalse interaktsiooni (täiskasvanuga) olulisust arengus. Tema arvates on eriline roll koolil, sest see annab teadusliku mõtlemise aluse ning et rasked ülesanded arendavad last.

Seega, kõne areneb kahel viisil: esiteks läbi sotsiaalse kommunikatsiooni ja teiseks läbi sisekõne, mille abil laps vahendab ja reguleerib oma tegevust ning mõttetööd. Keel vahendab mõtlemist ning võimaldab mõtlemisel areneda palju kõrgemale keerukuse tasemele.

Lähima arengu tsoon

Lähima arengu tsoon on Võgotski termin ülesannete hulgale, mida laps on võimeline omandama. Lähima arengu tsooni alumine piir on oskuse tase, mida laps suudab iseseisvalt töötades saavutada (seda nimetatakse ka lapse tegelikuks arengutasemeks või aktuaalseks tasemeks). Ülemine piir on potentsiaalne oskus ehk potentsiaalne tase, mida laps suudab omandada võimekama juhendaja (lapsevanem, vanem õde/vend jne) abiga. Lähim arengu tsoon on nende vahe. Seda teades on võimalik planeerida lapsele efektiivsemat õpetust. Võgotski püüdis lähima arengu tsooni mõiste abil paremini seletada suhet lapse õppimise ja kognitiivse arengu vahel.

Enne selle mõiste kasutusele võtmist, võis õppimise ja arengu taandada järgmisele kolmele seisukohale:

  • areng toimub alati enne õppimist (konstruktivism), lapsed peavad enne, kui õppimine saab toimuda, saavutama teatud küpsustaseme;

  • õppimist ja arengut ei saa eraldada, vaid need toimuvad samaaegselt (biheiviorism) ehk sisuliselt õppimine ongi areng;

  • õppimine ja areng on eraldiseisvad, aga interaktiivsed protsessid (geštalt), üks protsess valmistab alati ette teist ja vastupidi.

L.Võgotski ei uskunud nende kolme teooria paikapidavust, vaid arvas, et õppimine peab alati eelnema arengule lähima arengu tsoonis. Teisisõnu, võimekama kaaslase abiga on laps võimeline õppima oskusi või oskuse mingeid aspekte, mis ulatuvad kaugemale lapse tegelikust arengu- või küpsuseastmest. Seega järgneb areng alati lapse võimekusele õppida.

Võgotski oli seisukohal, et keel (eriti kõne) on põhialuseks laste kognitiivse arengu juures, sest just keel pakub eesmärgi ja kavatsuse selleks, et käitumist paremini mõista. Läbi kõne kasutamise on lastel võimalik teistega suhelda ja neilt õppida dialoogi teel, mis on lähima arengu tsooni oluline tööriist. Dialoogis saavad lapse süsteemitud, organiseerimatud ja spontaansed mõisted vastuseks kogenuma abistaja pakutud süsteemsemad, loogilised ja ratsionaalsed mõisted.

Ta soovitas lähima arengutsooni uurimist kasutada mängus, sest seal on lapsel julgem. Kooliõpetus peaks arengutaset ennetama, see tähendab käima arengust ees. Õpetamisel tuleks arvestada nii lapse aktuaalse kui potentsiaalse arengutasemega ja õpetust vastavalt kohaldama. Seega on oluline mõõta lapse lähimat arengutaset.

Mõtle!

Kui on teada, et kaks inimest mõtlevad erinevalt, siis kust otsida põhjusi?

Kuidas saame teada inimese mõtlemise kohta, keda konkreetselt uurida ei saa, kuid teame nende oma elust ja olust. Mida küsiksime?

Nüüd tead!

  • Sotsiaal-kultuuriline areng kirjeldab kultuuri rolli arengu suunamisel nii sotsiaalse interaktsiooni kui kõne vahendusel.

  • Keel areneb seoses mõtlemise arenguga.

  • Kõne areneb kahel viisil: esiteks läbi sotsiaalse kommunikatsiooni ja teiseks läbi sisekõne.

  • Sisekõne on teisisõnu verbaalne mõtlemine, mis areneb lapsel operatsioonide perioodil.

  • Lähima arengu tsoon näitab ülesannete hulka, mida laps on võimeline omandama. See on ala, mis jääb aktuaalse taseme (laps suudab iseseisvalt lahendada ülesandeid) ja potentsiaalse taseme (laps suudab täiskasvanu abiga lahendada ülesandeid) vahele.

ENESEKONTROLL

Otsusta, millised väited on õiged.


1. Võgotski arvates on keel inimese psüühika tööriist.

2. Lapse arengu käigus muutub egotsentriline kõne operatsioonide perioodil sisekõneks.

3. Lähima arengu tsooni ülemine piir on oskuse tase, mida laps suudab iseseisvalt töötades saavutada.

4. Võgotski rõhutas kehakultuuri ja spordi rolli arengu suunamisel.

5. Sensomotoorses staadiumis areneb lapsel kõne ja mõtlemine lahus, laps mõtleb keelt kasutamata.

6. Planeerides lapsele efektiivsemat õpetust, on kasulik teada lähima arengu tsooni.

7. Võgotski soovitas lähima arengutsooni uurimist kasutada mängus.

8. Kõne areneb kahel viisil: sotsiaalse kommunikatsiooni ja sisekõne kaudu.

KONTROLLI!

Õiged vastused on :

1., 2., 5., 6., 7., 8.

Lev Semjonovitš Võgotski (1896-1934)

L. Võgotski oli inimese kultuurilise ja biosotsiaalse arengu teooria (kultuurilis-ajaloolise teooria) rajaja. Ta sündis Vene impeeriumis Valgevenes Orša linnas mittereligioosses keskklassi juudi peres ning kasvas Gomeli linnas.

Pärast gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetamist asus Võgotski õppima Moskva Ülikooli meditsiini, kuid hiljem vahetas meditsiini eriala hoopis õigusteaduse vastu. Pärast lõpetamist 1917. aastal pöördus Võgotski tagasi Gomelisse, kus ta pärast oktoobrirevolutsiooni elas ja töötas õpetajana. Muuhulgas õpetas ta ka psühholoogiat ning rajas psühholoogialabori õpetajate kolledžisse, kus ta hakkas tegema psühholoogiaeksperimente.

1924. aasta jaanuaris osales Võgotski teisel ülevenemaalisel psühhoneuroloogiakongressil Leningradis. Varsti pärast seda sai ta kutse hakata uurija abiliseks Moskva Psühholoogia Instituudis. Seal rajas ta eksperimentaalse eripedagoogika instituudi. Ta algatas eripedagoogika uuringud Venemaal.

1925. aasta suvel reisis ta Londonisse kurtide hariduse kongressile. Nõukogude Liitu tagasi pöördudes sattus ta haiglasse tuberkuloosi tagasilanguse tõttu ning, jäänud imekombel ellu, jäi invaliidina tööst kõrvale kuni 1926. aastani. Tema väitekiri võeti teadusliku kraadi eeldusena vastu ning 1925. aasta sügisel anti talle kraad in absentia.

Tema eluajal olid Võgotski teooriad Nõukogude Liidus vastuolulised. 1930ndatel tutvustati Võgotski ideesid lääneriikidele, kus need jäid suuresti tähelepanuta kuni 1970ndateni, kui nendest sai arengu- ja hariduspsühholoogia uute paradigmade arendamise keskne komponent. Tänapäeval teatakse lääneriikides Võgotski ideesid hästi, kuigi teadlased ei ole nendega alati nõus või jäävad eriarvamusele tema ideede tähenduse osas. 21. sajandi alguses on hakatud ümber hindama paljusid Võgotski kesksetele mõistetele ja teooriatele tuginevaid teaduslikke arusaamu. Suurem osa tema kirjutistest avaldati alles enam kui 50 aastat pärast tema surma.

Võgotski suri tuberkuloosi Moskvas 11. juunil 1934, kui ta oli kõigest 37-aastane.

Allikas: Wikipedia