Vanuriiga

Millised on peamised arenguülesanded vanurieas?

Kuidas saame eakaid toetada nende arenguülesannete läbimisel?

Tänapäeval räägitakse väärikast ja edukast vananemisest. Kui me vananeme ja ootame pikemat eluiga kui see oli eelmistel põlvkondadel, püüdleme selle poole, et meie tervis oleks vanemas eas parem. Kuidas me seda teeme?

Arenguülesanded ja arengu toetamine

Vanuriiga

70.–90. eluaasta

Mõni inimene naudib sellel perioodil elu, teised aga tunnevad kibestumust. Perioodile on iseloomulik sama kiire taandareng kui areng imikueas. Kogu elu ise endaga toime tulnud inimesel on raske jääda kellegi abist sõltuvaks. Suhtlusring on väikeseks jäänud, üksindus suureneb ning võib muutuda talumatuks. Tervis halveneb, taandarengust tulenevad probleemid teevad raskeks ka ümbritsevate elu. Nüüd tuleb õppida teistest sõltuma, toime tulema oma taandarengu ja üksildusega. Olulised inimesed eakale on lapsed, lapselapsed ning abistajad.

Eluaastaid üle üheksakümne nimetatakse pikaealisuseks.

Erinevad uurimused on näidanud, et 70.-90. aastaste inimeste mehhaaniline mälu halveneb, motoorne mälu võib olla hea. Vanemad inimesed mäletavad kaugeid sündmusi, aga värske info ununeb kiiresti. Mõnda eakat võib tabada seniilsus ehk progresseeruv vaimsete võimete taandareng, mälukaotus, ajas ja kohas desorienteeritus, Alzheimeri tõbi ja dementsus.

Selles vanuses eakad kogevad sageli üksildust, mis võib olla süveneva depressiooni põhjuseks.

Eakas, kes tunneb ennast üksildasena:

on veendunud, et tema elukäik, mõtted ja tunded ei huvita mitte kedagi
tunneb, et tal ei ole kedagi, kellega oma rõõme ja muresid jagada
tunneb, et on elust kõrvale jäetud
võib ennast tunda mahajäetuna, nõrgana, abituna.

Oluline on teada, et üksildust on võimalik vältida ja sellest on võimalik jagu saada. Hea, kui leitakse usaldusväärne kuulaja, kellele saaks oma elulugu rääkida. Mõtete, tunnete ja kogemuste jagamise kaudu saadakse kinnitust, et ollakse väärtuslikud isegi kõige abitumas olukorras. Elumõtte leidmine ja leppimine aitab seada uued eesmärgid, leida elujõudu, hingerahu ja rõõmu. Tänulikkus kõige eest, mis elus on toimunud, näitab meie ainukordset elu ning annab elule mõtte.

Ülesanne! "Minu lugu"

Vali Sulle lähedane eakas ja pane kirja tema lugu. Harjutuse idee ja abistavad küsimused on pärit raamatust: Salk, A. (2020). Mina oma elus. Kuidas iseendaga elada ja oma visioone teostada?, Trükk Pakett OÜ.

Milline on Sinu lugu? Mis meenub Sulle oma elust kõigepealt ja tekitab elevust? Millised sündmused toovad naeratuse näole ja tahaksid, et neid kuuleksid ka järeltulevad põlvkonnad? Millised on need sündmused, mida Sa väga ei soovi meenutada? Kas Sul on mõned saladused, mida keegi teine ei tea? Kas oled valmis neid avaldama? Mis tundeid Sinu lugu tekitab Sinus? Millise sõnumi tahad edastada noortele?

Kui eakas suudab oma minevikusündmustega rahu sõlmida, tunneb ta ka olevikus vabadust ja saab vaadata selge pilguga tulevikku!

Tervena vananemine

Koostatud lühendatud ja kohandatud versioon "VANEMAEALISTE VAIMNE TERVIS" põhjal

Vanadusega seostatakse sageli suurenenud sotsiaalset stressi, sotsiaalset isoleeritust, füüsilist nõrkust, mitmete krooniliste haiguste koosesinemist ning vaesust. Kuid see võib olla ka aeg, kus eaka inimese elu seostub teiste aitamise ja kogukonna heaks tehtava vabatahtliku tööga, mis suurendab kogukondlikku ja sotsiaalset kapitali. Kõikjal maailmas tegelevad vanavanemad lapselastega: toovad neid koolist koju, abistavad kodutööde tegemisel, loevad neile ette, ning jagavad nendega elu jooksul korjunud kogemusi ja elutarkust. Eakad toetavad ka oma eakaaslasi, pakkudes neile võimalusi suhtlusvõrgustike säilitamiseks, korraldades näiteks ühiseid lõunasööke, käsitöö- ja vestlusringe.

Füüsiline aktiivsus

Füüsiline aktiivsus aitab ennetada luude hõrenemist, säilitada tasakaalumeelt, ning hoida eemal tervisehädasid, nagu südamehaigused, insult ja mõned vähiliigid. Mõningatel juhtude võivad füüsilised haigused käivitada vaimse häire või seda soodustada. Näiteks diabeetikutel, vähi- ja südamehaigetel esineb üsna sageli ka depressiooni. Regulaarne füüsiline aktiivsus aitab: mälu parandada, vaimset võimekust säilitada ja tõsta, dementsust (intellekti alanenud funktsionaalsust), k.a. Alzheimeri tõbe ennetada, meeleolu tõsta, depressiooni ennetada ja ületada, erksamaks saada. Ka vähene liikumine, näiteks jalutamine, jooksmine, ujumine, tantsimine aitab vähendada pulsisagedust, alandada vererõhku, alandada veres kolesteroolitaset, tugevdada südant ja suurendada hapnikuvoogu ajju, parandada reaktsioonikiirust, suurendada keha liikuvust, painduvust ja vastupidavust.

Sotsiaalsed suhted

Tugi, mida saame oma sõpradelt, perelt ja kolleegidelt, aitab meie vaimset tervist säilitada. Uuringud on näidanud, et tihedate perekondlike ja kogukondlike sidemetega seotud inimestel tekivad Alzheimeri tõve sümptomid kõrgemas vanuses kui neil, kes on sotsiaalselt isoleeritud. Seega tuleb hoida oma suhteid ja sidemeid. Võimalusel ühineda raamatusõprade klubi või vabatahtlike rühmaga, ning suhelda ümbritseva maailmaga. Positiivne meelestatus aitab keha ja vaimu tervena hoida. Keskenduma peaks maailmas leiduvale heale, rõõmupakkuvatele tegevustele ja inimestele, kes õnnelikuks teevad. Veendunud usklikud leiavad oma usust ja kogudusest tuge ja lohutust. Millised need religioossed ja vaimsed uskumused ja tõekspidamised ka poleks, tuleks neid alal hoida. Suhted usu- ja mõttekaaslastega aitavad ennetada või leevendada depressiooni ning kaitsevad dementsuse eest.

Mälu

Kõike ei ole vaja meeles pidada. Tänapäeva kiires maailmas oleme kõik infoga ülekoormatud. Kui vaja, tuleb kasutada nimekirju, märkmikke, memosid ja teisi mäluabivahendeid. Näiteks kirjutada kohtumiste ajad kalendermärkmikkuse ning hoida taskus päevaülesannete nimekirja. Kujundada võiks rutiinseid harjumusi, mis aitab asju meeles pidada. Näiteks ravimite võtmine iga päev samal kellaajal või võtmete hoidmine alati ühes kohas. Nägemismälu on enamusel eakatest parem kui kuulmismälu. See tähendab, et nähtut on kergem meeles pidada kui kuuldut. Kasutades mõlemat samal ajal, jäävad asjad paremini meelde. Uute asjade ja ideede meelespidamiseks võiks luua seoseid tuttava ja varemkogetuga. Millegi uue õppimisel võiks välistada taustamüra ja muud segavad tegurid, ning koondada oma tähelepanu õpitavale. Õppimiseks ja meelespidamiseks võiks rohkem aega võtta. Oluline on keskendumine ja kannatlikkus.

Abistaja saab koos eakaga olla aktiivne. Koos saab ette võtta jalutuskäike ja muid aktiivseid tegevusi. Koos tegutsedes on alati motivatsioon suurem. Erinevate tegevuste kohta saab abistaja eakale infot jagada ja suunata teda vajadusel treening- või abivahendeid kasutama (näiteks käimiskepid, treeningmatid, - pallid, -kummid ja hantlid). Abistaja võimalus on kaasata eakad veel rohkem sotsiaalsetesse suhetesse, näiteks lastelastega koos tegutsemine, ühiste ürituste ja väljasõitude korraldamine, huviringides osalemine.

Eakad võiksid esmalt rääkida oma murest sõbrale või pereliikmele, ning otsida seejärel abi perearstilt või kellegilt, kes neid aidata saavad. Seepärast on oluline abistajal osata märgata, kuulata ja kohal olla eaka inimese kõrval. Abistaja on see, kes saab suunata ja pöörata tähelepanu kui on märgata muutusi eaka vaimses ja füüsilises tervises.

Huvi korral vaata lisaks!

Ajutreeningu käsiraamat eakatele

Kui vana on vana? How old is an old?

Tervisedenduse konverents 2017 – Malle Luik – Loovteraapia võimalused aktiivse vananemise toetamisel

Vananemine

Väärikas vananemine – ekspert Tiina Tambaum

Loe, tutvu ja tutvusta oma lähedasele:

Tambaum, T. ja Jonuks, A. (2019). "Särts. II vihik. Ülesanded täiskasvanutele üheskoos lahendamiseks oma vanade vanematega." MTÜ Seenior ja MTÜ 65B.

E. Kübler-Ross (1969) surma staadiumid

Eitamine – esmane reaktsioon, inimene eitab oma surma võimalikkust ja otsib teisi arvamusi ning diagnoose oma seisundi kohta.

Viha - aru saades, et surm tuleb varsti, hakkab inimene mõtlema, miks just tema peab surema; hakkab kadestama noori ja terveid. Viha aluseks on kontrolli kaotus oma elu ja ümbritseva suhtes. Võib avalduda agressiivne käitumine.

Kauplemine - palutakse veel veidi aega, hakatakse nagu saatusega kauplema, lootusrikas periood. Antakse tõotusi Jumalale ja lähedastele.

Depressioonifaas - kui tingimine tühja läheb või aeg otsa saab, tekib lootusetus ja depressioon. Inimene tajub surma paratamatust.

Aktsepteerimine (nõustumise faas) - inimene lepib mõttega, et surm on väga lähedal. Inimene on läbi elanud oma hirmud ja viha surma vastu. On saavutatud sisemine ja väline rahu (viimne tahe, testament).

Loe juurde raamatust:

Jaanisk, M., Koor, M., Kübar, K., Lepp, T., Läänelaid, S., Murov, A., Pael, J., Simm, P., Timm, M., Treial, M., Vahtramäe, A., Varik, M. (2015). Hoolides ja hoolitsedes. Õpik-käsiraamat hooldustöötajale. Kirjastus Argo.

Kui lähedased hakkavad surma või elumuutuste tõttu ära kaduma, on oluline leida võimalusi teistega ühenduses olemiseks. Oluline on hoida päevarutiini (jalutuskäigud), külastada kultuuriasutusi (raamatukogu, muuseum) või ette võtta poeskäik, et inimestele tere öelda. Abistaja ülesanne on aidata surija kiiresti nendest faasidest üle, et jõuaks aktsepteerimiseni. Oluline on ära tunda, millises faasis inimene on ja abistada ka lähedasi nende faaside mõistmisel või läbimisel.

Mida tähendab see, et surijal on õigus saada koheldud elavana, kuni ta sureb?

"Keskpäevane päike on loojuv päike; vastsündinud inimene on surev inimene."

(Idast pärit filosoofi sõnad)

KASUTATUD ALLIKAD

Page updated

Google Sites

Report abuse