Kellega luuakse seotussuhteid?

Kas varajased seotussuhted võivad kujundada hilisemaid suhteid?

Kuidas väljendavad lapsed oma kiindumussuhteid?

Seotust võib defineerida kui võimet luua keskendunud, püsivaid ja emotsionaalselt tähenduslikke suhteid oluliste inimestega. Evolutsiooniliste seletuste (K. Lorenz ja H. Harlow) kohaselt on seotuse teke lapse ja vanema vahel kaasasündinud, universaalne, kohanemuslik, mis aitab abitul lapsel ellu jääda. Paari esimese eluaasta jooksul lapse ja ema suhetes toimuv määrab ära isiksuse edasise arengu ning inimestega/maailmaga suhestumise viisi. J. Bowlby väitis, et varajaste suhete kvaliteet on suuresti määratud hoolitseja emotsionaalsest kättesaadavusest ja reageerivusest lapse vajadustele. Lapse ja hooldaja vahelisest suhtest saadud kogemuse alusel kujuneb lapse baasturvatunne, võime usaldada ja suhteid luua, enesehinnang, võime õppida ja uusi kogemusi integreerida. Turvaline kiindumussuhe loob usalduse, et hirm ja ebakindlustunne on ajutine seisund. Turvaline kiindumussuhe loob psühholoogilise kaitse, mis hoiab lapse sisemist tasakaalu. Ta leidis (1982), et imikud ja väikelapsed väljendavad sügavat ja kauakestvat distressi, kui neid lahutatakse peamisest hooldajast, kelleks enamasti on ema. Laste reaktsioonides lahutamisele emast ilmnes teatud seaduspära, kindel järgnevus: protest, meeleheide, eemaldumine. J.Bowlby teooriad on tugevalt mõjutanud psühholoogiat, haridust, laste eest hoolitsemist ja vanemlikkust.

Kiindumine on tugev ja püsiv emotsionaalne side lapse ja tema hooldaja vahel (Gleitman jt. 2014). Juba imik oskab oma naeratuse või nutu, käte sirutamise ja kinnihaaramise abil ilmutada tahet saada hoidja tähelepanu ja helluse osaliseks. Samas ei näita kiindumuse puudumist see, kui laps oma hoidja läheduses ilmutab huvi ümbruse vastu, mitte ei klammerdu hoidja külge. Lapse turvatunne sõltub kogemusest, et on olemas inimene, kes suudab teda mõista, hoida, anda talle seda, mida ta vajab. Keskkond iseenesest ei ole lapse turvalisuse seisukohast nii oluline kui talle oluliste inimeste olemasolu, kes kaitsevad last ohtude eest (Kraav jt. 2017).

Lapsel on kaasasündinud vajadus kiinduda ühte kindlasse kiindumusobjekti. J.Bowlby arvas, et lapsel peab olema üks kiindumussuhe, mis on teistest tähtsam (tavaliselt emaga). Mõned autorid arvavad, et seotussuhted võivad kujuneda ka isa ning õdede-vendadega, eriti siis, kui nad osalevad imiku eest hoolitsemisel. Selline suhe on kvalitatiivselt erinev kõigist teistest suhetest ja selle mittetekkimine viib tõsiste negatiivsete tagajärgedeni, kaasaarvatud psühhopaatiani. Bowlby kasutas terminit emalik deprivatsioon, et viidata ema kaotusele või temast eraldamisele, samuti kiindumussuhte mittetekkimisele. Emaliku deprivatsiooni hüpotees rõhutab, et pidevad häired kiindumussuhtes põhjustavad lapsel pikaaegseid kognitiivseid, sotsiaalseid ja emotsionaalseid raskusi. Kui laps tunneb ohtu, siis annab ta hooldajale signaali – selleks võib olla nutmine, naeratamine, liikumine vms. Hooldaja vastab sellele instinktiivselt.

Laps peab saama kiindumusobjektilt pidevat hoolitsust vähemalt esimesel kahel eluaastal. Bowlby (1951) väitis, et on olemas kriitiline periood emaliku hoolitsuse saamiseks. Enamiku laste puhul on see vähemalt 12 kuud, kuid hoolitsuse pikkus võiks olla 2,5–3 aastat. Kui kiindumussuhe katkeb või saab häiritud esimese kahe aasta jooksul, siis kannatab laps pöördumatute pikaajaliste tagajärgede all. Selline risk võib kesta isegi viieaastaseks saamiseni. Emaliku deprivatsiooni pikaajalised tagajärjed võivad olla järgmised: alaealiste õigusrikkumised, vähenenud intelligentsus, suurenenud agressiivsus, depressioon, psühhopaatia (st võimetus näidata kiindumust või hoolivust teiste suhtes, käitumine impulsi ajel, süü mittetundmine).

SISEMINE TÖÖMUDEL

Lapse kiindumussuhe esmase hooldajaga soodustab sisemise töömudeli arengut. Bowlby (1969) järgi on esmane hooldaja tulevaste suhete prototüüp, mida vahendab sisemine töömudel. Vastavalt oma kogemustele suhetest kujunevad lapsel baasilised hoiakud ehk ootused suhetele tulevikus. Seda nimetatakse sisemiseks töömudeliks.

Turvaliselt kiindunud lapse sisemises töömudelis on vanem hoolitsev, usaldusväärne ja armastav ja tema ise väärtuslik ja armastust vääriv ja ta kannab need hoiakud üle ka teistesse suhetesse.

Mitteturvaliselt kiindunud laps näeb maailma ohtliku paigana, kus inimestesse tuleb suhtuda ettevaatusega ja ennast nähakse eelkõige ebavajaliku ja väärtusetuna.

Sisemise töömudeli alusel kujuneb lapse enesehinnang ja enesetõhususe tunne ehk kuipalju sõltub temast endast. Areneb arusaam, kuidas ja kas saan asju muuta, samuti oskus suhteid luua ja konfliktsituatsioonidega toime tulla. Arvatakse, et sisemised töömudelid on üsna püsivad, mõjutades niimoodi täiskasvanuna meie enesehinnangut ja suutlikkust rahuldustpakkuvaid lähedussuhteid luua.

3 aastat ja üle selle

Lapse varasemast suurem iseseisvus, uudishimu ja julgus, tormiline kõne ja kognitiivne areng, võime taluda lahusolekut pikema aja vältel. Kiindumussuhe muutub koos lapse kasvamisega keerulisemaks. Laps hakkab aru saama, et vanemad on eraldiseisvad isikud, kellel on oma tegemised ja kes ei kuulu jäägitult ainult temale. Lapse püüdlused kiindumussuhet säilitada muutuvad mitmekesisemaks. Varasema protesti ja klammerdumise asemel tuleb näiteks ema meelitamine, kauplemine vms.

Kooliiga

Vajadus ise toime tulla nii suhete loomise ja hoidmisega eakaaslastega ja teiste täiskasvanutega, kui ka õppimisega. Varasemast suurem iseseisvus, kuid vanemate kui turvabaasi olemasolu on endiselt oluline.

Murdeiga

Liikumine hierarhilisest kiindumussuhtest vanematega suurema iseseisvuse suunas, sõprussuhete ja sealt romantilise suhte poole, vajadus turvabaasi olemasolu järele tugevneb uuesti.

Täiskasvanuiga

Võime usaldada ja vastutada, lähedussuhteid luua ja hoida.

Paljud kiindumise aspektid on kõigi laste puhul ühesugused, samas kiindumusmustrid on erinevad. Nende erinevuste uurimiseks töötasid Mary Ainsworth ja tema kolleegid (1970, 1978) välja protseduuri ema ja imiku vahelise seotussuhete kvaliteedi mõõtmiseks. Seda on nimetatud "võõra situatsiooni katseks", mille käigus jälgitakse lapse reaktsiooni võõrale inimesele ema juuresolekul, seejärel võõraga üksi olles ja emaga uuesti kokku saades.

Selles katses viiakse aastane laps võõrasse tuppa, kus on palju mänguasju. Tal lubatakse seal ema juuresolekul ringi vaadata ja mängida. Mõne aja pärast tuleb tuppa võõras inimene, räägib emaga ja pöördub siis lapse poole. Seejärel järgneb lühike lahusolek- ema lahkub ruumist ja laps jääb võõraga üksi. Mõne minuti pärast tuleb ema tagasi ja võõras lahkub. Selline olukord tekitab enamikule lastest kerget stressi. Selle järgi, kuidas laps stressiga toime tuleb, saab hinnata lapse kiindumuse iseloomu. Leiti individuaalseid erinevusi laste seotuskäitumises, eristati kolme seotusestiili: turvaline, vältiv, ärev.

Turvaliselt seotud lapsed on uudishimulikud ümbruse suhtes niikaua kui ema on kohal ning mängivad rõõmsalt. Muutuvad arusaadavalt murelikuks kui ta lahkub. Kui ema on kohal, suhtuvad võõrasse sõbralikult, kuid tema lahkudes muutuvad murelikuks. Selgelt kiindunud rohkem emasse kui võõrasse. Kui ema tagasi tuleb, otsivad koheselt lohutust ja saavad selle, seejärel jätkavad mängimist.

Vältivalt seotud lapsed ema kohalolek ei mõjuta eriti, laps pöörab talle vähe tähelepanu ega näi muutuvat murelikuks, kui ta lahkub. Võõra juuresolek tavaliselt ei ärrita. Üldisel suhtuvad emasse ja võõrasse sarnaselt, see tähendab, et võõras suudab neid sama hästi lohutada kui ema. Ei proovita kontakteeruda, kui ema tagasi tuleb.

Ärevalt seotud lapsed ei suuda end ema seltskonnas piisavalt turvaliselt tunda ega rahulikult mängida, muutuvad murelikuks, kui ta pole käeulatuses ja lähevad endast välja, kui ta lahkub. Ei võta võõraga kontakti, seisavad vastu. Kui ema tagasi tuleb, on neil tema vastu vastakad tunded. Näiteks nutavad, et neid sülle võetaks ja karjuvad, et neid jälle maha pandaks

Kuidas kujundada turvalist suhet?

• Pööra tähelepanu imiku või väikelapse ärevusele, hirmule, haiget saamisele hoolivalt, lohutavalt, kindlust pakkuvalt, tundlikult ja armastavalt.

• Stressi või emotsionaalses pingelises olukorras võta laps sülle, paku talle lohutust ja turvatunnet.

• Pühendu lapse vajadustele ja tema lohutamisele.

• Võimalda lapsel eakohaselt ja turvaliselt uurida maailma ja paku tuge, kui selleks on vajadust.

• Ole lapse jaoks olemas. Ta tunneb ja usaldab sind.

Uurimused näitavad, et turvalises perekonnas ei pruugi lühiajaline emast lahusolek lõhkuda terveid seotussuhteid. Ebakindel seotus ning vanematest lahutamine olukorras, kus pere on niigi pinge all, võib aga kaasa tuua mitmeid edaspidist mõju avaldavaid tagajärgi. Näiteks võib poisslaps esimestel kooliaastatel end ebakindlat tunda ning käituda agressiivselt. Ebakindlalt kiindunud tüdruk võib seevastu teistest ülimalt sõltuv olla (Turner 1991). Arvatakse, et seotussuhted võivad küllaltki paindlikud olla ja seetõttu võivad need alati pööratavad olla. Näiteks lastekodulastel, kellel on piiratud võimalused seotussuhete loomiseks, võib oma kasuvanematega kujuneda turvaline seotus ka siis, kui nad adopteeritakse alles kaheksa-aastaselt (Tizard, Hodges, 1978).

Arvatakse, et turvalise kiindumussuhtega kasvanud lapsed on õnnelikumad, neil on parem enesejuhtimisevõime ja nad kannatavad vähem stressi all. Neil on kogemus turvalisest kiindumussuhtest, et negatiivsed tunded on mööduvad ning nendega on võimalik toime tulla. Nad taastuvad kiiremini hirmutavatest või häirivatest kogemustest ja tulevad suhtlemisolukordades paremini toime.

Kuigi Bowlby kiindumusteooriat on kritiseeritud, on see siiski üks tähtsamaid lähenemisi lapse arengu mõistmisel ja see teooria on aidanud paljusid edasisi empiirilisi uurimusi selles valdkonnas. Bowlby on oma teoorias rõhutanud eriti alljärgnevaid tähelepanekuid:

• 6–30-kuused lapsed loovad tõenäoliselt emotsionaalseid suhteid tuttavate hooldajatega, ennekõike kui täiskasvanud on tundlikud ja vastavad lapse suhtlemispüüdele.

• Väikesed lapsed näitavad käitumuslikult, et nad eelistavad luua emotsionaalseid suhteid just ühe kindla tuttava inimesega. Nad kalduvad otsima selle inimese lähedust, eeskätt ärevust tekitavas olukorras. Samuti kasutavad nad tuttavat täiskasvanut kui turvalist baasi, millelt teha tutvust ümbruskonnaga.

• Emotsionaalse suhte loomine varajases lapseeas on hilisema emotsioonide ja isiksuse arengu alus ning väikelapse käitumine suhetes leiab mõneti jätku ka edaspidistes sotsiaalsetes suhetes.

• Sündmustel, nagu äkiline väikelapse lahutamine tuttavast täiskasvanust või täiskasvanu võimetus olla tähelepanelik ja vastutustundlik lapse suhtes, on lühiajaline ja mõnikord samuti pikaajaline negatiivne mõju lapse emotsionaalsele ning kognitiivsele arengule.

Allikas: Wikipedia

Huvi korral vaata lisaks!

Attachment Theory - John Bowlby

PSYCHOTHERAPY - John Bowlby

A Level Psychology: Bowlby's Monotropic Theory of Attachment