Intelligentsus ehk vaimne võimekus

Intelligentuse vormid ja teooriad

Geneetika, kultuur ja IQ

Kas intelligentsust saab tõsta?

Intelligentsuse mõõtmine sai alguse 1904. aastal, kui prantsuse psühholoogid Alfred Binet ja Théodore Simon töötasid välja laste vaimse arengu määramiseks mõeldud testi.

Testi koostamisel juhindusid nad uskumusest, et intelligentsus hõlmab võimeid, mis mõjutavad paljusid tunnetuslikke funktsioone. Nende koostatud test sisaldas väga erineva sisu ja raskusastmega ülesandeid (kokku 30 ülesannet): joonistuse kopeerimine, numbrijada kordamine, jutu sisu mõistmine, aritmeetilised ülesanded jne. Nad uskusid, et intelligentsust saab mõõta kõikide ülesannete koondtulemuse mitte üksikülesande tulemuse põhjal, mida võis kogemata või tänu eelnevale kogemusele õigesti lahendada. Testi mitmekülgsus ei mõõda mingit erioskust, vaid võimekust tervikuna. Esialgu oli intelligentsustest mõeldud ainult lastele. Tulemuse arvutamisel korrutati lapse vaimse vanuse ja kronoloogilise vanuse (tegeliku vanuse) jagatis sajaga. Saadud tulemust hakati nimetama intelligentsuskvoodiks (IQ).

Saksa psühholoog William Stern defineeris IQ nii:

IQ= vaimne vanus/kronoloogiline vanus X 100

Ehk kui lapse vaimne vanus (vanus, millele vastavad vaimsete võimete testid saadud punktid) vastab tema kronoloogilisele vanusele (tegelik vanus), siis on tema IQ 100. Näiteks saadi 10-aastase lapse vaimseks vanuseks 11,5. Tema IQ on seega: 11,5:10x100=115.

Tänapäeval kasutatakse IQ arvutamiseks spetsiaalseid tabeleid, mille põhjal teisendatakse testis saadud punktide arv IQ väärtuseks. Keskmised tulemused on skaalal 90-109 punkti, üle 130 punkti tulemus näitab väga kõrget intelligentsust ning alla 70 punkti vaimset mahajäämust.

Intelligentsus ehk vaimne võimekus tähendab:

• käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime (David Wechsler);

• asjadest aru saada, arutelda, lahendada probleeme, planeerida, näha toimuva mõtet ja taibata sündmuste põhjuslikke seoseid.

Enamik intelligentsusteste sisaldab järgmisi üleandeid:

• Verbaalsed ülesanded: tähenduslik sarnasus, sünonüümid-antonüümid, süllogismid, klassifitseerimine, verbaalsed analoogiad, vanasõnad, järeldused, taksonoomiad.

• Numbrilised ülesanded: järelduste tegemine, arvuread, aritmeetilised ülesanded.

• Mitteverbaalsed ülesanded: piltide klassifitseerimine, "imelikud" pildid, kujundite analoogiad, ruumilised analoogiad, kujundite read, maatriksid, peidetud figuurid, figuuride võrdlemine, pinnalaotuse ülesanded.

• Teostamise ülesanded: koordinatsioon ja osavus, kopeerimine, joonistamine.

USA psühholoog R. Cattell nägi erisusi just üldvõimekuses. Ta leidis, et on olemas kaks erinevat intelligentsuse vormi:

• Fluiidne ehk voolav intelligentsus peegeldab inimese võimet arutleda ja infot kasutada, tajuda suhteid, tulla toime võõrastes situatsioonides ja koguda uusi teadmisi. Seda vormi vajatakse olukorras, kus probleemi lahendamisel ei saa toetuda sisseharjunud rutiinile. Haripunkt saabub 20.eluaasta paiku.

• Kristalliseerunud intelligentsus sisaldab omandatud oskusi ja teadmisi ja nende rakendamist spetsiifilistes asjades. Kasvab kogu elu jooksul, kuni inimene on terve ja aktiivne.

Voolava ja kristalliseerunud intelligentsuse vahel on leitud ilmne seos. Kõrge voolava intelligentsusega inimene on tõenäoliselt kiire õppija ning omandab seetõttu kerge vaevaga need oskused ja teadmised, mis on aluseks kristalliseerunud intelligentsusele. Sellegipoolest saab neid kahte vormi eristada. Näiteks võib noor inimene lahendada tundmatuid olukordi paremini kui vanem inimene, seevastu üle 65.aastased tulevad paremini toime ülesannetega, mis eeeldavad kogemusi ja asjatundmist.

Ameerika psühholoog H. Gardner kirjeldas seitset üksteisest erinevat intelligentsuse teooriat:

• Keelealane ehk lingvistiline intelligentsus- tundlikkus helidele, rütmile, sõnade tähendusele, keele funktsioonidele. See iseloomustab näiteks kirjanikke ja kõnemehi.

• Loogilis-matemaatiline intelligentsus- tundlikkus ja võime avastada loogilisi ning numbrilisi seoseid, loogilised tõestusahelad. Näiteks matemaatikud ja füüsikud.

• Ruumialane intelligentsus- ruumiliste suhete tajumine, rekonstrueerimine. Näiteks meresõitjad, arhitektid ja kunstnikud.

• Kehalis-kinesteetiline intelligentsus- võime kehalisteks väljendusteks ja liigutuste osavus/koordinatsioon. Näiteks sportlased.

• Muusikaline intelligentsus- võime tajuda ja reprodutseerida helisid, rütmi, meloodiat, arusaamine muusikalisest väljendusest. Näiteks muusikud, heliloojad, lauljad.

• Interpersonaalne ehk isikutevaheline intelligentsus- võime tajuda emotsioone, motiive, meeleolu ja adekvaatselt neile vastata. Näiteks psühholoogid, sotsiaaltöötajad.

• Intrapersonaalne ehk isikusisene intelligentsus - võime eristada enda siseseisundeid, enda käitumise juhtimine, eneseteadvus.

Geneetika, kultuur ja IQ

Pärilikkuse hindamisel tuleb arvestada järgmisi tegureid:

• intelligentsuse pärilikkust hinnatakse grupi, mitte indiviidi tasemel

• vaimseid võimeid määrab mitte üks geen, vaid mitmed geenid

• mitte kõik kaasasündinud pole pärilik

• IQ sõltuvus vanusest

Näiteks on leitud, et verbaalsed ja ruumilised võimed tõusevad 25-46 aasta vanuselt, langevad 60-81 aasta vanuselt ning kiire langus saabub peale 81 eluaastat. Numbrilised, sõnavoolavuse ja arusaamise võimed on stabiilsed enne 53 eluaastat, langus algab 53-74 eluaastatel ja kiire langus üle 74 eluaasta. Matemaatikas, teoreetilises füüsikas ja poeesias on loovuse maksimum 26-30 aasta vanuses. Ajaloos, filosoofias ja iluskirjanduses on loovuse maksimum 45-55 aasta vanuses.

• IQ ja sotsiaalne keskkond

Näiteks mõjutavad vaimsete võimete arengut sotsiaalsed tegurid: elustiil ja väärtused. Samuti tegevuste keerukuse aste (amet), haridus (õpetamise viis), toetav sotsiaalne keskkond ja kodukeskkond.

• IQ ja kultuuriline kontekst

Mitte kõigis kultuurides ei hinnata läänemaailma kiirusekultust testide tegemisel. Näiteks hindud ja indiaanlased hindavad kõige kõrgemalt põhjalikku läbimõtlemist ning eelistavad vastata "ma ei tea" või "ma pole kindel", kui nad ei ole õiges vastuses päris kindlad. Kaalutlemine ja riskide võtmine võib muuta testi tulemuse halvemaks.

Paljud rahvad ei oska lahendada abstraktselt esitatud probleeme, samas lahendavad edukalt täpselt sama probleemi, kui see on neile esitatud mõistetaval kujul.

Kui me oletame, et pärilikkus moodustab tarviliku tingimuse vaimseks võimekuseks, siis keskkond on see, mis moodustab piisava tingimuse vaimseks võimekuseks. Nende mõlema tingimuse koosmõju määrabki iga inimese individuaalsuse vaimsetes võimetes.

Kas intelligentsust saab tõsta?

Mõned uurimuste tulemused seda tõepoolest väidavad. Näiteks on kirjeldatud, kuidas lapsele lisatoidu või vitamiinide andmisel võib tema IQ suureneda kuni 7 punkti võrra. Selle põhjuseks võib olla vitamiinide positiivne mõju üldisele tervislikule seisundile, seega mõjutab lapse keskendumisvõimet ning tähelepanu. Samuti on tõestatud, et lapse IQ-d mõjutab ka see, kui palju vanemad temaga tegelenud on. Niisamuti on leitud seosed sünnijärjekorra ja IQ vahel. Esimene laps saab tavaliselt rohkem tähelepanu, mis võib tema IQ-d suurendada. Samuti on mõned hariduslikud sekkumised suurendanud mõju hilisematele saavutustele. Näiteks päevakodud või meil lasteaiad, aitavad kaasa IQ tõstmisele andes lastele lisastimulatsiooni ja -haridust.

Seda püüti tõestada Ameerikas "Edumaa-projekti" raames, mille eesmärk oli kompenseerida eelkooliealiste laste puuduliku kasvukeskonna mõju. Hilisemalt leiti, et need lapsed, kes käisid päevakodudes, said võimekustestides paremaid tulemusi ning see eelis suurenes koos laste vanusega. Nad pidid võtma hiljem harvem järeleaitamistunde või jääma klassikursust kordama, samuti tahtasid nad rohkem akadeemiliselt edukad olla. Projekti tulemusena muutusid ka lastevanamate hoiakud, nad ilmutasid suuremat rahulolu laste koolitöödega ning neil olid laste suhtes kõrgemad karjäärialased ootused.

Veel mõned tulemused ja arvamused:

• Intelligentsustestide abil on võimalik üsna täpselt ennustada õpitulemusi.

• Paljude ametite puhul on näidatud vaimse võimekuse seotust tööedukusega.

• Mida keerulisem on töö, seda olulisem on vaimsete võimete tase.

• Vaimne võimekus ei ole ainuke edukust määrav tegur.

• Flynni efekt: iga 10 aastaga tõusevad vaimse võimekuse testide keskmised tulemused 3 punkti võrra.