“Alates 18. sajandi lõpust on Lääne-Euroopale ja Põhja-Ameerikale iseloomulik rahvastiku kiire kasv, industrialiseerimine ja linnastumine. Nendest muutustest tekkinud uus keskkond tõi kaasa ka uue haigustelaine. Üks olulisemaid nendest haigustest oli tuberkuloos, mis ilmselt muutus varasematel sajanditel levinud näärmetiisikusest hoopis surmavamaks kopsutiisikuseks. Kopsuvorm sellest haigusest oli küll olemas olnud juba tuhat aastat, kuid kerkis tõsiseks probleemiks alles 19. sajandil, mil hakkasid kasvama ja tekkisid suured agulirajoonid, kus äärmiselt ülerahvastatud oludes elasid väga kehva toitu söövad inimesed. Selle haiguse tekitajaks on bakter, mis levib köhimise ja sülitamise teel õhu kaudu. Bakter hävitab tasapisi kopsud ja ning põhjustab ka üldist kurnatust, kuid kõigil nakatanutel ei kujune siiski välja haigusnähte. Peamiselt nakatusid alatoitumise all kannatavad rõsketes oludes elavad inimesed ja 19. sajandil oli tuberkuloosist saanud peamine surma põhjustaja Euroopa ja Põhja-Ameerika linnastunud aladel.”
Ponting, C. Uus maailma roheline ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine. Varrak, 2009, lk 251
Viiruslikud ja bakteriaalsed haigused