Postminimaalkunst, esitlus
1960-ndate aastate lõpul kiirenes aktuaalsete voolude vaheldumise tempo veelgi. Igal aastal tõstsid kriitikud, galeriid ja kunstiajakirjad esile mõne uue ja huvitava nimega voolu. Postminimalism polegi enam kindlate visuaalsete stiilitunnustega vool, nagu peaaegu kõik eelmised, vaid koondnimetus erinevatele, kuid enamvähem samasugustele, vaimselt sugulaslikele ja osalt segunenud voolukestele.
Mõnikord oli voolude rajajate hulgas ka nimekaid kunstnikke, kui nad oma loomelaadi uundasid, äratasid nad rohkem tähelepanu kui uued üritajad. Nõnda said minimalismi tähtsad esindajad Robert Morris ja Carl Andre tuntuks ka minimalismi osaliselt eitavate edasiarendustega. Morris loobus juba 68-ndal aastal stabiilsetest, puhastest, geomeetriliselt täiuslikest vormidest ja tõi oma näituseeksponaatide hulka mulda jm. koredat materjali. Hiljem on ta kasutanud poolpehmeid aineid, näiteks laest rippuvaid raskest paksust vildist ribasid, mis meenutavad langevat vett. Sellist kindla vormita kunsti hakati nimetama antivormiliseks kunstiks ning teoseid vastavalt antivormideks.
Mitmed teised kunstnikud ei jäänud Morrisele alla ja tassisid näitusesaalidesse antivormi nimetuse all kõikvõimalikke seniajani kunstis kasutamata, eelistatavalt ilma kindla vormita amorfseid või pudedaid materjale nagu liiv, kruus, õled, saepuru, rohi, puuoksad ja lehed, tekstiilijäätmed, tehiskiud- ja kiled jms. Mõnikord ehitati neist ruumi organiseerivaid instalatsioone, aga vahel eksponeeriti seda lausa juhuslike ja lohakalt mõjuvate virnadena.
Saksamaal sündinud Eva Hesse (1936-1970) suurtes installatsioonides võis näha põnevaid ebatavaliste materjalide ühendusi. Richard Serra (sünd.1939) ehitas oma Ehitas oma taiesed nii vabas õhus kui galeriis omavahel ühendamata, üksteise najale toetuvatest ja oma raskuse tõttu koos püsivatest rohmakatest rebitud servadega metallplaatidest.
Arte povera
Sama tüüpi nähtused levisid ka Euroopas itaalia kriitiku C. Celanti poolt 1967-ndal aastal arte poveraks („vaese kunst“) nimetatuna. Nimetus on täpne, sest eelistati madala prestiižiga, odavaid ja hüljatud materjale. Arte povera oli eelkõige skulptuuri- ehk installatsioonikunst.
Mario Merz (1925-2003) kasutas oma installatsioonides vitsakimpe, fooliumi pakitud mulda, õllepudeleid koos neoontorudega. Piero Manzoni (1933-1963) aga eksponeeris mineraalvati kuhilaid ja kaoliini kastetud tekstiili. Jannis Kounellis (sünd. 1936) tõi ühe teosena galeriisse elavad hobused.
Maakunst (land art)
Mõnedele kunstnikele jäi arte povera kunst siiski liiga objekteloovaks ja seotuks kunstimaailma institutsioonidega. Walter de Maria (s. 1935) laskis oma näituse puhuks kogu galeriiruumi täita mullaga maast laeni – seda võis võtta ka sümboolse hüvastijätuna galeriikunstiga. Varsti hakkas ta väljaspool galeriisid tegutsema. Tasases Nevada kõrbes „joonistas“ ta kaks paralleelset, teineteisest 3,6 m. kaugusel kulgevat kriidipurust joont, mis ulatusid silmapiirini (pikkus 3,2 km.). Selle aktsiooniga asetas De Maria end maakunsti pioneeride hulka.
Maakunstiga kõige laiemas mõttes, so. loodusliku keskkonna mõjutamisega on inimkond tegelnud ajaloo algusest peale, kuid sellel on olnud siis ka majanduslik, sõjaline, religioosne või ilu loomise eesmärk. Maakunsti puhul on selliste eesmärkide täheldamine vist võimatu. Impersonaalne jälg inimlikust aktiivsusest näib maakunstile olevat väärtus iseeneses. Maakunsti tekkepõhjused 60-ndate lõpul olid niisiis peamiselt kunstisisesed, kuid täiendavate mõjuallikatena võib arvestada tärkava ökoloogilise teadlikkuse ähmast mõju ja sellel ajal moes olnud huvi ürgaja salapäraste monumentide või UFOde jälgede vastu. Seepärast on enamik maakunsti teoseid rajatud enamasti metsikutesse paikadesse.
Peamiselt metsikus looduses tegutses Robert Smithson (1928 – 1973). Kuulsaim tema ja üldse maakunsti teos on kruusast kuhjatud spiraalmuul Utah’ osariigi ühes madalas soolajärves (1970, läbimõõt 49 m.). Teos oli eriti efektne õhus vaadatuna ja pildistatuna, kristalliseerunud soolad andsid spiraalile ja kallastele sädeleva raamistuse.
Veel ulatuslikumaid pinnasetöid korraldas Michael Heizer (sünd. 1944) Nevada kõrbes. Neodadaistina – väikeste objektide sissepakkijana alustas Christo (sünd. 1935). Kuulsaks ta sai aga maakunstnikuna, kuid selle olulise eritunnusega, et tema teosed valmivad enamasti rahvarikastes kohtades ja muutuvad suursündmuseks ning vaatemänguks. Viimastel aastakümnetel on Christo „sisse pakkinud“ kümneid looduslikke objekte.
Protsessikunst
Maakunsti teoseid (va. Christo) on reaalsuses näinud väga vähesed inimesed. Kunstielus osalevad need teosed üksnes kirjelduste ning foto- ja filmidokumentidena. Sama võib veel kindlamalt öelda protsessikunsti kohta (nii nimetati teoseid, mis eksponeerimise vältel muutusid). Nagu ka äsjakirjeldatud antivormid oli ka protsessikunst ebapüsiv ja nende eksistents lõppes koos näitusega.
Hans Haacke (sünd. 1936) eksponeeris juba 1964-ndal aastal läbipaistvaid õhukindlalt suletud kuupe, milles oli pisut veeauru. Vastavalt väikesele temperatuurimuutumisele kondenseerusid veetilgad kuubi sisepindadele või kadusid sealt. Haacke korraldas oma tööde näitusena ka sotsioloogilisi küsitlusi, millel oli enamasti ühiskonnakriitiline suunitlus. Robert Morris püüdis aastal 1969 esitada ja juhtida oma teosena aurupilve. Näitusesaalidesse hakkasid ilmuma lumi ja jää, mille aeglast sulamist fikseeriti ja dokumenteeriti, samuti taimed, mille kasvamist käsitleti kunstina.
Nõnda oli kunstiteos kui meeleline objekt peaaegu või täiesti likvideeritud, kuid kirjeldustes fikseeritud idee elas edasi. Sellega kuulub osa nähtusi juba ideekunsti ehk kontseptuaalkunsti piiridesse.
Kontseptualism
Juba popkunstis, aga eriti minimalismis olid kunstniku kavatsus ja selle meeleline teostus üha enam eraldunud ning kunstniku kui teostaja roll vähenenud, mõnel juhul täiesti kadunud. Kavatsused olid tihti ülimalt lihtsad ja selged. Loomulikult jõuti peagi järgmise sammuni, see on teose tegemisest loobumiseni ja ainult teostusideega esinemiseni. See on kontseptualismi tekkimise üks võimalik allikas.
Parimaks allikaks kontseptualismile on Marcel Duchamp’i loomingu tõlgendamine. Mõjukaim kontseptualist Joseph Kosuth (sünd. 1945) jagab kunstiajaloo Duchamp’i eelseks ja järgseks: kõik tõeliselt avangardistlikud kunstiteosed (kunstnikud) on laiendanud kunsti piire, s.o. nad on kunsti uuesti ja uutmoodi defineerinud. M. Duchamp oli esimene, kes kunsti piire laiendas ainult oma deklaratsioonidega (muutmata vabrikutooted).
Siiski ei piirduta ainult valmisobjektide nimetamisega, vaid esitati mingi idee või projekt ainult ilma või peaaegu ilma meelelise materjali kasutamiseta. Idee fikseeriti tavaliselt sõnadega , aga mõnikord esitati idee siiski skeemina, joonisena või isegi fotomontaažina. Skeemid on tihti teostatud visandlikult ja lausa lohakalt. Võimalik on ka standartsete valmisesemete kasutamine.
Kosuth oli kontseptualismi radikaalseim esindaja. Kosuthi kuulsaim teos koosneb kolmest osast – tavaline vabrikus tehtud tool, foto sellest toolist ja fotosuurendus sõna „tool“ tähenduse seletusest sõnaraamatus. Kosuthi teost võib mõista kui küsimusi vaatajale. Kas ese, selle kujutis ja sõnaline kujutis on samaväärsed või milline neist annab paremini edasi tooli olemust?
Kehakunst (body-art)
Kontseptualism oli eelnenud voolude loogiline järeldus, ning efektne, kohati vaimukas ja kunstielu elektriseeriv nähtus, kuid ka absurdne ummik, millega kaua tegeleda oli võimatu. 70ndate aastate keskel mitmed kunstnikud muutsid teose teemaks oma keha ja selle füsioloogilised talitlused. Olulisim on kunsti piiride avardamine ja hävitamine. Kehakunsti ja performance’ite vahel pole selget piiri, kuid kehakunsti teosed sünnivad tihti ilma (suurema) publikuta ja levivad fotode, filmide või kirjeldustena.
1960.-1970.aastate vahetuse voolud paisutasid enneolematult kunsti piire, näidates, et kunstina võib toimida peaaegu mis tahes. Muidugi pole suuremas osas selletaolises kunstis põhjust otsida traditsioonilisele kunstile, isegi modernismile omaseid väärtusi, näiteks visuaalset ilu. Kunstina toimimise eelduseks oli see, et sündmused, ideed ja installatsioonid pakkusid üllatavaid või isegi šokeerivaid kogemusi, mis sundisid vaatajat mõnedest asjadest uut moodi mõtlema.