2.03. Sümbolism

VASTA KÜSIMUSTELE

1. Mida kujutavad oma teostel kunstnikud-sümbolistid?

2. Millised kirjandusteoseid armastasid illustreerida kunstnikud-sümbolistid? Põhjenda.

3. Kuidas iseloomustad Gustave Moreau ja Pierre Puvis de Chavannes i maalide tegelasi?

4. Millist meeleolu annavad edasi norra kunstniku Edvard Munchi teosed "Karje" ja "Elutants"?

5. Millise kirjandusteose illustreerimisega tegi end väga suureks Akseli Gallen-Kallela?

6. Ehk suudad ümber jutustada Kristjan Raua maali "Kalmuneid" süžee?

7. Mida tead Sergei Djagilevist?

8. Nimeta vene kunstnikke, kes viljelesid sümbolismi?

9. Millised eesti kunstnikud on viljelenud sümbolismi?

Aastate 1890-1905 paiku loodud kunst erineb eelmiste aastakumnete realismist ja impressionismist, aga ka järgnevatest uuenduslikest kunstivooludest.

19. ja 20. sajandi vahetuse kunst ei ole oma taotlustelt, ideedelt ega visuaalsete vormide poolest ühtne, vaid on väga mitmekesine. Piir ametlikku ja sõltumatu kunsti vahel muutus siis ebaselgemaks kui varem. Sõltumatus kunstis ilmnes erinevaid, isegi vastandlikke taotlusi. Seetõttu on selle perioodi kohta käibel mitmeid nimetusi, millest tähtsamad on juba varem mainitud postimpressionism, siis sümbolism ja juugendstiil. Kaks viimast nimetust sobivad tähistama kunsti paljudes maades, postimpressionismist aga räägitakse seoses prantsuse kunsti ajalooga.

Tolleaegse kunsti mitmekesisuse üheks põhjuseks on haritlaste jagunemine erinevate ideoloogiate pooldajateks. Osa jäi truuks positivistlikule filosoofiale ning usule teaduse ja tehnika progressi, paljud kirjanikud ja kunstnikud hakkasid aga pooldama uusromantilist ideoloogiat. Nagu romantikute esimene põlvkondki, uskusid ka uusromantikud, et maailm on müsteerium, mida teaduslik mõtlemine ei suuda haarata.

Osalt põhjustas selliseid mõtteid pettumine kaasajas ja arvamus, et teaduse ja tehnika areng pole muutunud ühiskonda humaansemaks ega inimesi õnnelikumaks. Uuesti tugevnes religiooni autoriteet, kuid traditsioonilisest kristlusest olulisemaks said tihti eklektiliselt mõistetud Euroopa-välised usundid (Idamaadest, Vana- Egiptusest jne) ja parateadused (spiritism, teosoofia).

Kunsti ei näinud enam uus- romantikud enam kui teaduse liitlast, vaid omaette väärtust, mis suudab lahendada inimeste eksistensiaalseid probleeme. Tugevnes estetism, mis peab kunsti ülimaks väärtuseks ja elule mõtte andjaks.

Sümbolism. Uusromantiliste ideede üheks väljundiks oli sümbolistlik kunst. Sümbolistid põlgasid nähtava maailma erapooletut jäljendamist, järelikult realismi ja impressionismi. Sümbolistid käsitlesid meelsasti nn. suuri ja igavesi teemasid nagu sünd, surm, erootika, armastus, üksindus jne. Selliseid teemasid lähendati süžeede abil, mis olid ebatavalised, tahtlikult mitmetähenduslikud ja salapärased. Sellega taheti rõhutada, et elu on müsteerium.

Sümbolistidele oli esmatähtis, mis on pildi peal kujutatud, mitte aga kuidas seda on tehtud. Mõned sümbolistid kasutasid akademistlikku, idealiseeritud vormi, teised kujutasid väljamõeldud süžeesid realistlikult, kolmandad uut moodi. Järelikult ei ole sümbolism stiil, vaid omapäraste teemadega kunstivool.

Prantsuse sümbolismi eelkaijaks oli Pierre Puvis de Chavannes (1824 – 1898), kes oli tunnustatud ametlik kunstnik. Ohjeldamatu fantaasiaga paistsid silma Gustave Moreau (1826 – 1898) ja Odilon Redon (1840-1916). Nende loomingus ei jäljenda värvid tavalist loodust, vaid on salapärase muinasmaailma loomise vahendiks.

Rohkem kui prantslastele oli sümbolistlik mõtteviis kunstnikele Saksamaal, Belgias ja Hollandis. Väga meeldiva ilme omandas sümbolism Põhjamaades ja Venemaal. Seal põimus ta rahvusromantismiga (rahvusromantism - suundumus enamasti noorte rahvaste kunstis, mis püüab esitada idealiseeritult oma kangelaslikku minevikku või elustada rahvaluule kaunist maailma).

Soomlane Akseli Callen-Kallela (1865-1931) sai kuulsaks eepos "Kalevala" ainetel loodud piltidega. Tema haaravaim töö on "Kullervo needus". Millise ahastusega tajub noormees oma saatust! Pildi traagilist meeleolu rõhutab ka ümbritsev ürgne loodus.

Põhjamaade rahvusromantismiga sarnaseid ilminguid oli ka vene kunstis. 19. sajandi lõpul Peterburis kujunenud rühmitus "Mir iskusstva" seostus juugendistiili ja sümbolismiga. Selle kunstnikerühmituse liige Nikolai Roerich (eesti loe Röörih)Николай Рерих (1874- 1947) maalis Põhjamaade rahvusromantikutega sarnases stiilis pilte Vanа-Vene legendidega segatud ajaloost, eriti varjaagidest. Hiljem Indiasse siirdunud Roerich sai kuulsaks idamaa -ainelise sümbolismiga. Kuulsaim vene sümbolist Mihhail Vrubel (1856 – 1910) kujutab inimhinge traagikat; isikupärane, nagu mosaiigitaoline oli tema värvikäsitlus. Venelane Lev Bakst (1866-1934) köitis 20. saj. algul Pariisi publikut imeliste dekoratsioonide ja kostüümikavanditega Sergei Djagilevi teatritrupi tarbeks. Tema "Fauni pärastlõuna" kujundus lummab imelise romantika ja dekoratiivsusega.

Eesti kunstnikest lõi Kristjan Raud (1865-1943) "Kalmuneiu" - ühe markantsem teose eesti maalikunstis üldse. Selle töö mõistmiseks tuleks läbi lugeda samanimeline setu ballaad. Kristjan Raua juugendlik-sümbolistlikud teosed, tema "Kalevipoja" illustratsioonid teevad temast tõeliselt suure kunstniku.

Eesti kunstiõpetusele alusepanija Ants Laikmaa käis ära Soomes, et tutvuda Akseli Gallen-Kallelaga - siit ka Laikmaa õpilaste kiindumus juugendliku sümbolismi vastu. Ääretult huvitav kunstnik oli Laikmaa varalahkunud õpilane Oskar Kallis (1892-1918). Tema Kalevipoja-ainelised pastellid viivad meid värviküllasesse muinasmaailma. Raud ja Kallis suutsid meie rahvuseeposele lisada just seda lummavat salapära ja tundesügavust, mida meie lauluisa Kreutzwaldi teoses veidi vajaka jääb.

Suure skuptori Auguste Rodin’i (1840 – 1917) loomingut on enamasti peetud impressionistlikuks. Seda on õigustanud Rodin’i loobumine klassikaliselt siledatest vormidest. Tema kujude pinnatöötlus on maaliliselt varjundirohke ja krobeline, mis aitab luua liikumise ja muutumise tunnet. Rodin’i teoste temaatika on aga pigem sümbolistik.