2.06 Kubism ja futurism

KUBISM.

Foovide mäss realistliku kunsti vastu oli vaid kaks aastat päevakorras olnud, kui ilmusid juba uued suunad. 1907.aastast alates saab rääkida kubismist. Voolule nime andsid nagu ka impressionismi ja fovismi puhul kunstikriitikud. Samas on nimes omajagu tõtt. Kubistid lähtusid Paul Cezanne’i taotlustest (meeldetuletusena – Cezanne üritas igas esemes leida ideaalset geomeetrilist vormi). Mõju avaldas ka Aafrika neegriplastika, mida pariislased 20.sajandi alguses tundma õppisid.

Kubismi rajasid Hispaaniast pärit Pabo Picasso (1881-1973) ja prantslane Georges Braque (1882-1963). Mõlema kunstniku loometee oli pikk ja nad ei piirdunud ainult kubismiga. Eriti Picasso muutis korduvalt suunda ja töötas korraga mitmes laadis ning jättis endast järele uskumatult suure loomingulise pärandi.

Pablo Picasso oli joonistusõpetaja pojana varakult kunstitehnikatega tutvunud ja juba noorukina tähelepanu äratanud. Ta selleaegne looming oli veel täiesti realistik ja traditsioonitruu.

Uutele radadele astus Picasso 19.sajandi lõpuaastail, kui ta tutvus Barcelonas juugendlik-sümbolistliku kunstimaailmaga. 19-aastaselt asus Picasso Pariisi ja jäi ülejäänud eluks Prantsusmaale.

Paaril järgneval aastal lõi kunstnik teoseid, mille peateemaks on inimelu sünged küljed. Õnnetud inimesed on maalitud hallikas ja sinakas kooriidis, mis annab aluse rääkida „ sinisest perioodist” tema loomingus (1901-1904). Sinise perioodi nukraid või traagilisi meeleolusid hakkab Picasso ületama järgmise, nn. roosa perioodi töödes (1904-1906). Melanhoolne meeleolu on küllalt sagedane ka roosa perioodi töödes. Nende töödega oli Picasso suutnud juba võita kindla koha sõltumatus kunstis.

Ometi pani Picasso varsti jahmatama kõik oma austajad, kui ta 1907.aasta paiku uuele rajale astus. Loodusvorme moonutanud ja värve muutnud oli Picasso ka varem, kuid peamiselt meeleolu väljendamise nime, nüüd hakkab ta sedaa tegema pildi konstruktsiooni nimel. 1907.aastal hakkas Picasso maalima figuraalkompositsiooni „Avignoni neiud”. Siin Picasso lahutab inimkeha geomeetrilisteks osadeks. Eriti olulised on kaks nägu paremas servas. Neis avaldub kubismi esialgne püüd: lagundada nähtav maailm algosadeks ja püüe kujutada eset korraga mitmest küljest. Selle suuna väljaarendamisel oli kaastegev ka Braque, kes juba 1908.aastal maalis rea maastikke, milles arendas edasi Cezanne’i stiili.

Kubismi rajajate põhiliseks väljendusvahendiks polnud mitte värv nagu foovidel, vaid pinnad, jooned ja heletumedusega modelleeritud mahud. Valitsevad pruunid, rohekad ja haid toonid. Tähelepanu keskendus vormide ja masside kombineerimisele.

1909. aastal algas periood, mida nimetatakse „analüütiliseks kubismiks”. Kubistid säilitasid loodusliku motiivi, kuid nende ainering oli piiratud- majad, puud ja natüürmordid. Side loodusega jäi järjest väiksemaks. Pilt saab omaette nähtuseks, mille juures looduslikud motiivid arendatakse kuni täieliku äratundmatuseni. Kubistid „hakkisid” maailma tükkideks või kildudeks. Kunstnik analüüsib ümbritsevat, lahutab selle justkui algosadeks ja maalib siis.

Picasso ja Braque hakkasid õige pea lisama oma töödele liitma kirjatähti, ajaleheväljalõikeid, riidetükke ja muid senisele maalikunstile võõraid esemeid. Nii sündis kollaaž (liimitud pilt).

Teine, hilisem vool kubismis kannab nime „sünteetiline kubism”. Sel juhul paneb kunstnik esmalt paika värvid ja vormid, ja alles siis mõtleb välja motiivi. Sellise tee rajaja oli Juan Gris (1887-1927), kelle töödes äratuntavad esemed peaaeu kaovad, alles jääb ainult värv ja vorm.

Sama teed läksid ka Picasso ja Braque; oma teostega astusid nad suure sammu abstraktsionismi suunas.

Mõned noored ja vihased kunstnikud leidsid, et kubism on liialt staatiline ja üritasid oma teostes edasi anda liikumist. Ideid said nad futuristidelt. Tuntuim selline kunstnik on Robert Delaunay (1885-1941), kes hakkas jälle kasutama eredaid spektrivärve, oma värvide ja murtud kontuuridega saavutas ta dünaamika illusiooni.

Omamoodi ereda kujuna tõuseb kubismis esile Fernand Leger (1881-1955), kes lähtus kõige järjekindlamalt Cezanne’i ütlusest, et maailma võib käsitleda geomeetriliste kujunditena.

Ka skulptuuris leidis kubism pooldajaid. Originaalseim nende hulgas oli Rumeeniast Pariisi tulnud Constantin Brancusi (1876-1957), kes üritas leida iga objekti (näiteks inimkeha või linnu) „olemusikku” põhivormi. Teistest kubistlikest skulptoritest on tuntuimad Aleksandr Arhipenko (1887-1964), Henri Laurens (1885-1954) ja Jacques Lipchitz (1891-1973).

Koos fovismiga tegi kubism lahti tee 20.sajandi arvatavasti olulisimale kunstivoolule, abstraktsionismile.

FUTURISM.

Futurism, „tulevikukunst“ sündis Itaalias 1909.aasta paiku. Paljude noorte meelest oli Itaalia tol ajal väga mahajäänud maa; nende arvates tuli üleminekut moodsale, tehnitsistlikule elulaadile kiirendada ja suunata pilk ainult tulevikku, katkestades sideme minevikuga, sellepärast nimetasid nad oma loomingu futurismiks (it.k. futuro- „tulevik“). Futurism kui programm sündis enne kui sellel vastav kunst. Futuristid esitasid oma plaane nn. manifestidena, mida nad kandsid ette rahvakogunemistel ja levitasid ajakirjanduses. Futuristide kärarikas kollektiivne enesereklaam oli enneolematu nähtus kunstiajaloos.

Futuristlike manifestide tähtsaim autor ja nende ettevõtmiste peakorraldaja oli poeet Filippo Tomasso Marinetti (1876-1944). Esimese futuristliku manifesti avaldas ta mitte provintslikus Itaalias, vaid maailma kunstipealinnas Pariisis 1909.a.(ajalehes „Le Figaro“). Teatraalses ja tundeküllases stiilis ülistas ta moodsa tsivilisatsiooni saavutusi ja väitis, et vana kunst on surnud ning kõlbmatu. Kunst pidi väljendama kaasaegse elu dünaamikat ja jõulisust. Ta väitis näiteks : “Kihutav võidusõiduauto on ilusam ’Samothrake Nikest’“.

Futuristlikke maalikunstnikke huvitas eelkõige liikumise kujutamine. Maalil, kui staatilisel ja kahemõõtmelisel pinnal on see üpris raske. Siiski leiti lahendus, kujutades üht ja sama objekti üheaegselt erinevatel ajahetkedel. Heaks näiteks on Giacomo Balla (1871-1958) „ Koera ja keti dünaamika“. Daami kõrval sibab paljujalgne koerake, näeme ka võnkuva keti mitut asendit ja daami seelikuvoltide lainetamist.

Teine võimalus oli kasutada kubismi kogemust, lammutada nähtav maailm kildudeks ja panna sellest kokku pilt, mis mõjuks rahutuna, liikuvana. Kasutati võimalikult teravaid ja kriiskavaid värvikombinatsioone, mis mõjuvad jõulisemalt kui senise kunsti mahedad ja maitsekad värvid.

Need pildid on väga lähedal abstraktsele kunstile. Teostele anti sageli ka ühemõttelisi ja pretensioonikaid nimesid, mis pidi vaataja kindlasse suunda juhtima( „Kihutav auto“, „Trammivaguni müra tungib tuppa“).

Tuntumad futuristlikud maalikunstnikud lisaks Ballale on Carlo Carra (1881-1966), Gino Severini (1883-1966) ja Luigi Russolo (1885-1947).

Maalikunst pidi loobuma traditsioonilistest motiividest, näiteks aktimaalist.

Futuristid üritasid oma programmi rakendada kõigis kunstiliikides.

Skulptuuris kujutas Umberto Boccioni (1882-1916) liikumist vormide väljavenitamise ja moonutamise teel.

Ka arhitektuuris leidsid futuristlikud ideed rakendust, kuigi ainult kavandites. Kuulsad on Antonio Sant’ Elia (1888-1916) nägemused tulevikulinnadest. Tema kavandites pole jälgegi loodusest või vanast arhitektuurist, vaid seal võidutseb tehnitsistlik tehiskeskkond – rangevormilised pilvelõhkujad ja mitmetasandilised sõiduteed.

Futurism leidis palju innukaid poolehoidjaid Venemaal. Sealsel ühiskonnal ja vaimuelul oli Itaaliaga kõige rohkem ühist. Hiiglasliku, kuid mahajäänud maa haritlaste hulgas levis uudsusejanu. Radikaalne kirjanike, kunstnike ja teatriinimeste rühmitus kujunes Moskvas. Huvitaval kombel jõudsid nii kubism kui futurism Venemaale üheaegselt, sulades kokku nn. kubofuturismiks.

I maailmasõda lõhkus futuristide liikumise. Osa liikmeid eemaldus sellest, nähes, kuidas tehnikat sõjas kasutati. Enamik, vastupidi, imetles sõjatehnika ja sõjapidamise jõulisust. Uuenemise ja jõu kultus tõukas paljusid futuriste kaasa minema äärmuslike massiliikumistega. Itaalia futuristid eesotsas Marinettiga liitusid Mussolini fašismiga.

Futurismi ideed, eriti uuenemise kui omaette väärtuse rõhutamine ja kõikide kunstiliikide, kogu kultuuri uuendamispüüded mõjutasid avangardse kunsti arengut. Manifestid ja kärarikas reklaam said nii mõnelegi hilisemale kunstivoolule eeskujuks. Futuristide teosed ise on aga siiski oluline samm abstraktse kunsti poole.