2.04 Juugendstiil (I kursus, viimane ülesanne)

19. sajandi keskel levisid laialt maitsetult kujundatud, stiilitud laiatarbekaubad, mille vastu astusid romantiliset meelestatud kunstitegelased, eriti aga John Ruskin (1819- 1900), kes väärtustas käsitööd ja rõhutas töö ja loomingu, ilu ja praktika ühtsust. Eriti imetles ta keskaegsete käsitöömeistrite loomingut. Vastandina uusajale, kus kujutav kunst on olnud lahutatud tarbekunstist ja arhitektuurist, olid keskajal kõik visuaalsed kunstid tihedalt seotud ja neis valitses ühtne stiil. Tema ideedest lähtus noorte kunstnike rühmitus, keda tuntakse nime all „Prerafaeliidid”. Nemad tüdinesid akadeemistlikust kunstist ja üritasid tagasi pöörduda Raffaeli- eelse ( pre= ees) vararenessansiku maalikunsti poole. Nende seast on eriti tuntud maalikunstnik Dante Gabriel Rosetti (1828- 1822) ja tarbekunstnik Wiliam Morris (1834-1896). Loodi esemeid, mis olid vabad klassitsismi ja eklektika (vana ja uue kokkusobitamine, stiilide segu) eeskujudest. Esemed pidid olema lihtsad, funktsionaalsed ja materjaliehtsad nagu keskajal. Ka arhitektuuris loobuti klassitsistlikest fassaadidest. Hoonete välisilme pidi järgima siseruumide paigutust ja ehitusmasside jaotus võis seetõttu olla ebasümmeetriline. Ühtse stiili loomisel peeti oluliseks vahendiks ornamentikat.

19. sajandi lõpus tärkas mitmel Euroopa maal peaaegu üheaegselt soov vabaneda sellest stiilide segust, mis juba ligi pool sajandit oli vohanud arhitektuuris ja tarbekunstis. Vastandiks sellele nn. eklektikale püüti luua uut omapärast stiili. Kõige enam õnnestusid need katsed arhitektuuris, tarbekunstis, sisekujunduses, raamatu- ja plakatikujunduses, vähemal määral aga maalikunstis ja skulptuuris.

Esimesed sammud uue stiili poole tehti Inglismaal, mandrile jõudis ta 1890-ndatel aastatel ja kestis kohati veel pärast Esimest maailmasõda. Eri maades kannab stiil erinevaid nimetusi. Eesti keeles tarvitatav "juugendstiil” tuleneb saksa ajakirja „Jugend” („Noorus”) nimest, kus seda stiili tutvustati ja soovitati. Mujal maailmas kasutatakse rohkem nimetust „art nouveau”.

Jüügendstiil püüdles välise dekoratiivsuse poole. Kaunistuste loomisel lähtuti taimedest; tihti on aga taimemotiivid niivõrd moonutatud, et raske on märgata nenda tõelist algupära. Pearõhk on kaunilt kujundatud, sujuvalt voogavatel joontel, mis üksikult või terve kimpudena kulgevad mööda kaunistatavat pinda. Mõnikord on taimede vahele sobitatud graatsilisi naisi, haldjaid või muid elusolendeid.

Juugendliku arhitektuuri tähtsad esindajad töötasid Austrias ja Belgias, viimases näiteks Victor Horta (1861- 1947). Kõige fantaasiaküllasem ja äärmuslikum oli katalaan Antonio Gaudi` (1852- 1926) looming Barcelonas, kus arhitektuuris valitsevad orgaanilisele loodusele omased kõverjooned.

Juugenstiil oli tekkinud kui mäss tööstuse vastu, kuid arhitektid hakkasid kasutama üha enam kasutama uusi tööstuslikke ehitusmaterjale, eriti raudbetooni ja klaasi, mis võimaldasid enneolematuid ruumilahendusi. Uudsed materjalid ja tehnoloogiad vähendasid paljude juugendarhitektide huvi ornamentika vastu. Leiti, et kui ilu aluseks on vormi tulenemine funktsioonist ja materjali omadustest, võib neile rajada nii ehitise kui esemete esteetilise mõju. Nõnda muutus hiline juugendstiil 20. sajandi tööstuskunsti (disaini) alguseks ja 1920. aastail tärganud funktsionalismi eelastmeks.

Kujutavas kunstis tähendas juugendstiil looduse jäljendamise allutamist dekoratiivse terviku loomisele. Pildid ja kujud pidid seostuma sisekujundusega, pilt ei tohtinud pakkuda ruumilise sügavuse illusiooni. Pildil kujutatud figuurid muutusid siluettideks ning nende kontuurid said lineaarse ornamendi osaks. Juugendliku vormi üheks omapäraseks variandiks oli sünteism. Nii hakati nimetama maalimisviisi, kus peaaegu ilma ruumikujutluseta piltidel eraldati puhaste värvidega kaetud pinnaosad tumedate kontuuridega. Sünteism loodi Prantsusmaal Bretagne’is 1880. Aastate lõpul tegutsenud Pont- Aveni koolkonnas, kuhu ajutiselt kuulus ka Paul Gauguin.

Juugendlik ornamentaalsus oli äärmuslikult ilutsev, aga mõnikord dekadentlik inglase Aubrey Beardsley (1872- 1898) must-valges graafikas ja austerlase Gustav Klimt’i (1862- 1918) maalides.

Antonio Gaudi sündis 1852 aastal Tarragona provintsis Baix Campis. Antonia Cornetil ja Francisco Gaudil oli 5 last, viimane neist oli Antonio. Antonio oli üle viie põlvkonna esimene Gaudi, kes ei jätkanud perekonna traditsiooni metallitöölisena. Gaudi perekonnas ei olnud kunagi olnud ühtegi arhitekti. Terve oma elu kannatas Gaudi liigesepõletiku all ja seetõttu oli Gaudil raskusi koolile tähelepanu suunamisega. Selle asemel meeldis talle hoopis jalutada ja uurida loomi, taimi taevast, pilvi, vett, kive ja mägesid. Tema hoonete fassaadid näevad välja nagu mingit sorti sürrealistlikud barokilaadse kontseptsiooniga pinnad, tegelikult on need inspireeritud looduslikest vormidest. Ta ei lugenud kunagi raamatuid filosoofia ega arhitektuuri kohta - kui temalt kord küsiti, et milline on tema arvates parim arhitektuuriteemaline raamat, siis ta näitas akna taga asuvat puud.

Läbi aegade on arhitektid lähtunud projekteerimises kainest mõistusest, matemaatikast ja geomeetriast- Gaudi eiras seda kõike, tema tahtis kujutada looduslikke vorme täpselt sellistena, nagu nad looduses esinesid.Ta arvas, et kui need vormid olid looduses miljoneid aastaid täiesti funktsioneerivatena esinenud, siis miks peaks inimeste püstitatud objektides midagi teisiti olema kui looduses.

Gaudi kolis Barcelonasse ja 1873. aastal astus kohalikku arhitektuurikooli. Kuigi kõik tema hinded polnud kuigi head, olid tal suurepärased tulemused joonistamises ja projekteerimises. Tema töid vaadati kui geeniuse või siis täiesti nõdrameelse omi- neid kahte märksõna kasutati tema kirjeldamisel ka edaspidi. 1878. aasta veebruaris lõpetas Gaudi oma arhitektuurilise koolituse ja võis ennast nimetada arhitektiks.

Arhitektina mõjutasid Gaudit mitmed asjad. Ta leidis inspiratsiooni keskaegsetest raamatutest, gooti kunstist ja looduse orgaanilistest vormidest. Need erinevad mõjud kokku moodustasidki Gaudi erilise arhitektuurilise stiili. Alguses töötas ta koos arhitekt Martorelliga, (näitkeks Sagrada Familia konstrueerimisel), aga hiljem hakkas ta üksi tegutsema. Sagrada Falmiliale pühendas ta oma elust 43 aastat. Gaudi teised suuremad projektid olid Palau Guell ja Palacio de Astorga. Samuti pani ta alguse Guelli pargile, mis ehitati lõpuks park-linnana. Kokkuvõttes töötas Gaudi Barcelonas veel väga paljude objektidega.

Õnneks oli Gaudil eriline metseen Don Eusebio Guell, kes lasi Gaudil oma ideid täpselt nii ellu viia, nagu soovis. Guell tutvus Gaudi töödega 1878. aastal ühel maketinäitusel Pariisis. Barcelonasse tagasi pöördudes otsis ta üles nende makettide autori. Sellest hetkest kuni Gaudi surmani olid mehed lahutamatud.

Gaudile ei meeldinud eriti kirjutada - oma eluajal avaldas ta ainult ühe artikli, aga ta oli väga jutukas ja eriti armastas ta turistidele seletada Sagrada Familia kontseptsiooni. Ta ei reisinud kunagi eriti ja ei tundnud huvi millegi muu, kui arhitektuuri vastu. Gaudi jäi kuni surmani poissmeheks. Õpilasena jagas ta üürikortereid erinevates kohtades koos oma venna Franciscoga.

Gaudi elus oli tähtsal kohal noorepõlve sõber arhitekt Martorelli, kes aitas teda arhitektuuriõpingutes, tutvustas mitmetele rikastele perekondadele (nagu näiteks Guellid) ja hankis talle töödejuhataja koha Sagrada Familia ehituse juures. Sagrada Familiat projekteeris algselt ranges gootistiilis arhitekt Francisco Villar, aga juba aasta hiljem hakkas sellega tegelema Gaudi ise. Sagrada Familia ehitust jätkatakse ka tänapäeval.

1910. aastal projekteeris ta New York Hotel´i, millega saavutas rahvusvahelise kuulsuse. Gaudi suri 7. juunil 1926 autoõnnetuses, kus talle tänaval otsa sõideti. Peale surma korraldati mitmeid näitusi fotode ja plaanidega tema olemasolevatest ja planeeritud töödest, kõige olulisemaks peetakse Sagrada Familiat.

Kõrgetasemelist juugendit lõid ka mitmed soome arhitektid. Eliel Saarinen (1873-1950) projekteeris Helsingi raudteejaama ning maja Tallinnas Pärnu maantee 10. Ta lõi ka linnale suurejoonelise ja edumeelse generaalplaani "Suur-Tallinn", mis jäi aga teostamata Esimese maailmasõja puhkemise tõttu.

Soomlase Armas Lindgreni (1874-1929) kavandatud on Soome Rahvusmuuseumi hoone ning "Vanemuise" teatrimaja Tartus, mis hävis Teise maailmasõja ajal. Koos soome esimene naisarhiteksti Wivi Löönniga projekteeris ta "Estonia" teatri (selles ehitises segunes juugendstiil uusklassitsismiga). Pärast sõjaaegset põlengut on "Estoniat" palju muudetud. Juugendlikke jooni on veel paljudel Tallinna tänavapilti kaunistavatel hoonetel (Eesti Draamateater, Õnnepalee Pärnu maanteel, Draakoni galerii ja selle vastas paiknev hoone Pikal tänaval jne.). Samas stiilis on ka mitmed villad Pärnus.

1905. a. ilmus "Noor-Eesti" 1 album, millele oli teinud juugendliku kaanepildi nooruke Nikolai Triik. Kaunid juugendstiilis illustratsioonid Kondrad Mägilt on "Noor-Eesti" ajakirjas 1910. a.