2.07 Abstraktsionismi teke ja levik

ABSTRAKTSIONISMI TEKE JA LEVIK.

Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio mis tähendab eraldamist. Abstrakte on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimaik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast.

Alates postimpressionismist oli looduse otsene kujutamine hakanud kunstis tagaplaanile jääma ja liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19.sajandi keskel. Foovide ja kubistide loomingus oli küll säilinud mingi side kujutatavaga.

1910.aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama.

Esimesena astus nn. nonfiguratiivse kunsti valda Vassili Kandinsky (1866-1944), keda peetakse abstraktsionismi rajajaks. Kandinsky arvates oli kunst oma otsustava loobumisega looduse jäljendamisest saavutanud põhimõtteliselt uue, vaimsema ja väärtuslikuma taseme. Kandinsky kirjutab, et igasugusest jäljenduslikkusest puhastatud kunstini aitas teda jõuda ilmutusetaoline elamus. Nimelt oli ta üht põrandal tagurpidi seisvat pilti vaadeldes jõudnud imetleda selle maalilist ilu, enne kui taipas, et pildi motiivil on „jalad ülespidi”. Siit järeldas ta, et motiiv on pildis ainult segav, väärtusetu asjaolu. Kandinsky arvates on puhas kunst sarnane muusikaga, kus helid samuti midagi ei kujuta; maalikunstnik peab kompositsiooni looma vaid värvidest ning skulptor puhastest abstraktsetest vormidest.

1910.aastal maalis Kandinsky oma esimese abstraktse akvarelli, mis koosnes hoogsatest värvilaikudest. Kandinsky elas sel ajal Saksamaal Münchenis ja tema ümber koondus rühmitus „Der Blaue Reiter” – „Sinine ratsanik”. Selle liikmetest kuulsamaid on Paul Klee (1879-1940), August Macke (1887-1914) ja Franz Marc (1880-1916). „Sinise ratsaniku” liikmeid huvitasid mitmesugused müstilised õpetused, mida nad püüdsid väljendada ka kujutavas kunstis. Nende teostes ei ole mõistusepärast konstruktsiooni, kunstnikud rõhusid intuitsioonile ja tunnete väljendamist. Sedalaadi kunsti võib nimetada ekspresiivseks abstraktsionismiks.

Rühmituse liikmetest olulise jälje on jätnud Paul Klee, kelle töödest sageli õhkub muinasjutulist salapära ja põnevust, samuti vaikset huumorit. Nii Kandinsky kui Klee etendasid olulist osa kunstikoolis „Bauhaus”.

Samal ajal kui Saksamaal sündis ekspressiivset tüüpi abstraktsionism, arenes Prantsusmaal kubismist teist tüüpi, nn. konstruktiivne või geomeetriline abstraktsionism. Selle kõige äärmuslikum ja järjekindlam arendaja oli hollandlane Piet Mondrian (1872-1944). Mondrian oli läbi teinud ka analüütilise kubismi perioodi, kuid jõudnud sellest range, täiesti abstraktse süsteemini. Abstraktset pilti luues tunnistas ta ainult sirgeid vertikaal ja horisontaaljooni ning viit värvi – musta, valget, sinist, kollast ja punast. Mondrian lähtus Plaatoni ideedest, mille järgi nähtav maailm on tegeliku maailma juhuslik ja kaootiline pinnavirvendus. Selle taga asub tõeline või oluline tegelikkus, millel on kindlad objektiivsed seaduspärasused. Neid ei saa väljendada meeleliste esemete kaudu, vaid ainult mõistetes või neile vastavates väga abstraktsetes vormides. Nõnda uskus Mondrian, et tema kunst tunnetab maailma sisemist korda sügavamalt ja õigemini kui nähtavat loodust jäljendav realistlik kunst.

Mondrianil oli mitmeid mõttekaaslasi, kes koondusid rühmituseks „De Stijl” (Stiil). Sellesse kuulus nii kunstnikke, kui ka arhitekte ja disainereid keda ühendas veendumus, et lihtsuses peitub ilu saladus. Nende ideed on tugevasti mõjutanud modernistlikku arhitektuuri ja disaini.

Kandinskyle kui ekspressionistlikus keskkonnas kujunenud kunstnikule oli tähtis kunstniku eneseväljendus ja selle kordumatus. Seevastu Mondrian oli palju rangem. Ta ei pidanud oma kunsti isiklikuks, subjektiivseks loominguks, vaid objektiivsete seaduspärasuste kehastuseks. Põhielemendid on vertikaalsed ja horisontaalsed jooned, värvidest punane, sinine ja kollane (koos neutraalsete valge, halli ja mustaga). Mondrian nimetas sellist meetodit neoplastitsismiks.

Konstruktivistlikku tüüpi abstraktsionismi teine suurkuju töötas Venemaal. See oli Kazimir Malevitš (1878-1935). Läbinud oma loomingus mitmeid väga erinevaid etappe, jõudis ta 1915.aastaks maalideni, millel on kujutatud ainult ruute ja ristkülikuid, nende hulgas sensatsioonilise teos „Must ruut”.

Malevitš leidis, et tema teostes on maalikunst jõudnud oma loogilise lõpuni, absoluutse tipuni ja nimetas oma stiili seepärast „suprematismiks” (lad.k supremus- „kõrgeim”).

Suprematismiga pidi ühtlasi lõppema kogu senine maalikunst ning see pidi asenduma uut tüüpi kunstiga, mis ei tegele tavaliste esemete ja tavalise ruumiga. Suprematism pidi võimaldama tajuda esemetust, eimiskit ja universaalset ruumi. Suprematistlik pilt ei pea vastama igapäevasele kogemusele, vaid üldistele mõistetele.